Möödunud aastal Maaelu Edendamise Sihtasutuselt (MES) parima lihaveisekasvataja aunimetuse pälvinud Vallo Kruusimäge võib nimetada Charolais’ ehk maakeeli šarolee tõugu lihaveise Eestisse toojaks, sest just tema 2000. aastal Rootsist toodud tõupullidest Olle ja Ruben sai alguse selle tõu levik siinmail.
Kruusimägi alustas Lääne-Virumaal Rakvere lähedal põllumajandusega tegelemist 1999. aastal. Erinevalt paljudest teistest põllumeestest ei põhine tema ettevõtted vanemate põlisel talukohal või tagastatud maadel, vaid kõik on loodud nullist. Ta ostis pankroti veerel väikese põllumajandusühistu, millele kuulus ka lüpsikari.
Kuna Kruusimägi oli kolmel suvel käinud tööl Rootsis ja näinud kõrvalt, kuidas seal lihaveised kasvatatakse ja eelkõige just valkjat karva šarolee tõugu loomi, tekkis mõte ka siin proovida samasuguste loomade kasvatamist.
„Lihaveis oli sel ajal Eestimaal üsna tundmatu loom. Potentsiaali nähti ainult piimaveiste kasvatamises ja minu ideed peeti üsna utoopiliseks,“ räägib Kruusimägi. Ta nendib, et mõneti oli vastuseis ja umbusk ka mõistetav, sest juba Vene ajal oli siia toodud herefordi ja ka šarolee tõugu loomi, kuid neid ei osatud siin kasvatada ja nad ei poeginud.
„Ilmselt oli põhjus selles, et neid toideti samamoodi nagu lüpsilehmi, mille tagajärjel vasikad kasvasid liiga suureks, loomad ei suutnud poegida ja suremus oli suur. Põllumajandusministeeriumist öeldi mulle toona üsna otse, et lihaveisekasvatusega ei ole meil Eestis mõtet tegeleda,“ meenutab mees ammuste aastate tagust lugu.
Tõupullid Olle ja Ruben
Kruusimägi uuris aga asja edasi ja suhtles mõne siinse lihaveisekasvatajaga. Neist Leino Vessart oli toonud omale Soomest kaks limusiini tõugu pulli ja paaritas neid mustavalgekirju holsteini lehmadega. „Temalt ostsin 1999. aastal 14 tiinet looma ning seda loengi oma karja alguseks. Järgmisel aastal tulid juba tõupullid Olle ja Ruben ning vaikselt hakkas kari kasvama,“ räägib Kruusimägi.
Selleks, et lihaveisekasvatus laiemalt Eestis hoo sisse saaks, läks aga veel veidi aega. 2000. aastal lõid selle alaga tegelevad entusiastlikud ettevõtjad Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi, mille juhatuses on Kruusimägi olnud siiamaani. Seltsi algusaegadel oli paljudel asutajaliikmetel vaid mõni lihaloom. Suuri karju, nagu on praegu, tollal ei olnud ning üldiselt peeti lihaloomi lüpsikarja kõrval justkui lemmikutena.
„Valdavalt käis tegevus nii, et osteti pull ja kasvatati ristandeid. Kui eesmärk on aga puhtatõulise karja saavutamine, siis selliselt karja üleskasvatamine on ikka väga aega- ja vaevanõudev. Esimeste põlvkondade ristandid sarnanevad pigem lüpsilehmadele ja loodetud lihamägesid ei paista kuskilt. Kui sul oli 50 amme, siis olid juba suure karja omanik. Mina unistasin siis, et tahaks endale 150-pealist karja,“ meenutab Kruusimägi.
Põige kanade juurde
Kruusimägi loobus lüpsikarja pidamisest 2005. aastal ning plaanis keskenduda vaid lihaloomade kasvatusele. Elul oli aga varuks veel üks kõrvalepõige: 2006. aastal kutsuti mees Talleggi tootmisdirektoriks ja juhatuse liikmeks ning nii ei jäänudki muud üle, kui usaldada oma ettevõtete igapäevane juhtimine palgalise tegevjuhi hoolde.
Talleggis oli Kruusimägi töö eesmärk liita kaks tootmisüksust – Tabasalus endise Ranna sovhoosi maadel asuv lindude tapamaja ja Talleggi lihatööstus Saha-Lool. Praegu tundub uskumatuna, et tapetud linde veeti mitmekümne kilomeetri kaugusele, raisates palju raha, inimtööjõudu ja aega, rääkimata liha transportimisel tekkivast saastumise riskist.
Ettevõtete ühendamisega läks aega tunduvalt kauem, kui Kruusimägi alguses oli arvestanud. „Teet Soormiga, kes oli Talleggi juht, plaanisime, et saame hakkama kolme-nelja aastaga, kuid tegelikult olin Talleggis tööl üle seitsme aasta,“ ütleb ta. „See oli väga keeruline aeg, sest ma elan Rakveres ja sõitsin iga päev Tallinna vahet, lisaks tegelesin ka oma ettevõttega. Ehitusperioodil lõppesid Talleggis tööpäevad harva enne kella 19–20, samas oma ettevõtet ei tahtnud ma ka allavoolu lasta,“ meenutab ta mitmel rindel rabamist.
Kui ise iga päev kohal ei ole, siis asjad ei edene
Kruusimägi möönab, et nende aastate jooksul kippusid siiski veisekasvatuse asjad veidi kärisema ja arengut ettevõttes ei toimunud. „Kui sa ise iga päev kohal ei ole, siis asjad lihtsalt ei edene. Näiteks jäin ma täiesti kõrvale esimesest keskkonnatoetuste voorust ja samuti kõigist eelmise toetusperioodi investeeringutoetustest, kuna mul lihtsalt füüsiliselt polnud aega palgatöö kõrvalt sellega tegeleda,“ räägib ta.
Neli aastat tagasi sai töö Talleggis otsa ja Kruusimägi pühendus täielikult oma veisekasvatuse arendamisele. Nurmetu Charolais nime kandvas ettevõttes on praegu 255 lihalooma, sh 163 amme, enamik neist puhtatõulised. Rahulike ja natuke lausa uimaste veiste vahel on näha üksikuid loomi, kes on pruunikat karva. „Nemad pärinevad esimesest 14 loomast, kuid järgneva kolme aastaga plaanime ristanditest lahti saada. Neljandat põlvkonda loomi loetakse taas puhtatõulisteks,“ selgitab Kruusimägi.
Rikkalik toidulaud luhtadel
Eestis kasvatatakse šarolee tõugu loomi suhteliselt vähe ja rohkem levinud on väiksemakasvulised lihaveisetõud. „Hereforde ja anguseid peetakse sobivamaks rohumaadel kasvatamiseks, samas suurekasvulised tõud nagu ka šarolee, väärindavad sööta kiiremini ja sobivad seega rohkem intensiivsele pidamisele,“ sõnab Kruusimägi. See ei tähenda aga, et tema loomad kogu suve laudas veedaksid.
Vastupidi – maist novembrini on laut tühi, sest loomad viiakse karjamaadele, kus nad ei saa muud lisa karjamaal leiduvale kui ainult lakukivi. Kruusimägi ütleb, et vastupidiselt levinud arvamusele, nagu jääksid suurt tõugu veised luhakarjamaadel nälga, näeb tema, et nii see küll pole. „Peame loomi ka Läänemaal ja sealne perenaine kaalub ammesid. Tal on üle 1000-kilosed ammed, tõsised laevad! Näljast on asi ikka väga kaugel, vaid nad saavad väga kenasti karjamaadel söönuks.“
Kruusimägi loomad hoiavad mereäärseid karjamaid korras Juminda poolsaarel, kus krõmpsutavad noort mahlast pilliroogu süüa. „Midagi erilist peab selles söögis olema, sest need loomad, kes sügisel tulevad mere äärest, on eriliselt läikiva karvaga – mine või kohe näitusele!“ muigab ta.
255 lihalooma on praegu Nurmetu Charolais’l.
Põhiline on šarolee tõugu veiste eksport
Möödunud aastal valminud laudas on ruumi lahedalt ja sellepärast kavatseb Kruusimägi karja suurendada. Praegu toetab ettevõtmisi ka loomade eest saadav hea hind. Pullid kasvatakse kuni 300-kiloseks, misjärel sõidavad nad autodega Türki nuumale. Loomi on ka ise nuumatud ja müüdud Rakvere ning Saaremaa lihatööstustele, kuid põhiline on ikkagi eksport.
Lihaloomade kasvatust peab Kruusimägi väga perspektiivikaks alaks, sest tööd loomadega on vähem kui lüpsikarja pidamisel. Nurmetu Charolais’s on loomadega askeldamine jõukohane ühele inimesele ja ajal, mil asjalike töötajate leidmine on paras peavalu, on see aspekt väga suur pluss. Peremees aga peab siiski käima laudast läbi iga päev, sest siin oodatakse teda pikisilmi – nimelt polevat veist, kes ei tahaks sügamist või paari sõbralikku sõna kuulda. Soovitatavalt iga päev.
Milline on šarolee tõugu veis?
Vallo Kruusimägi toob kõigepealt välja tema rahuliku loomu. „See on kõige alus, sest loom peab olema kergesti käsitsetav. Tõuaretuses paneme rõhku ka sellele, et vasikad oleksid sündides väiksemad ja et emadel oleks rohkem piima. Lihaveistel kipub olema see probleem, et piima on neil vähevõitu,“ ütleb ta.
„Loomult aga on nad pigem lausa uimased. Kui tema on ikkagi otsustanud magada vahekäigus, siis pean mina olema see, kes tema ümbert käib, mitte aga ei hakka tema minu pärast tõusma. Samas hea ongi – naljatades ütleme, et pullil vähendab iga püstitõusmine kaalu juurdekasvu 100 grammi võrra,“ näitlikustab Kruusimägi.
Praktiline ja uuendusmeelne põllumees
Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse esimees Tanel-Taavi Bulitko kiidab Vallo Kruusimäge praktilisuse ja otsustuskindluse poolest. „Ta on väga praktiline põllumees, julgeb riskida, kuid samas kalkuleerib ja kaalutleb tehtavaid otsuseid,“ ütleb Bulitko.
Ta toob välja, et Kruusimägi on lihaveisekasvatussektoris olnud tegev peaaegu 20 aastat. Vallo Kruusimägi oli Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi asutajaliige ja kuulus aastaid seltsi juhatusse.
Tubli propageerija
„Esialgu piimaveisekasvatusega tegelenud Kruusimägi avastas Rootsist endale meelepärased šarolee tõugu veised. Teda saab pidada nii üheks lihaveisekasvatuse maaletoojaks Eestis kui ka šarolee tõu peamiseks propageerijaks. Just tema entusiasmil on olnud suur roll uute šarolee tõugu veiste kasvatajate lisandumisel,“ räägib Bulitko.
Tema sõnul on juurdekasvud, mida Vallo Kruusimägi ettevõtetes šarolee kasvatamisel saadakse, muljetavaldavad.
„Kruusimägi tunnetab ka, kui oluline osa veisekasvatuses on tõuaretusel ning on ostnud parimaid tõupulle Rootsist ja Prantsusmaalt. Tema karjadest pärit veiseid on müüdud mitmetesse teistesse Eesti lihakarjadesse. Lisaks suurele pühendumisele oma ettevõttes on ta võtnud kanda ka ühiskondlike kohustusi edendamaks kogu lihaveisekasvatussektorit.“
Tanel-Taavi Bulitko sõnul on Kruusimägi üks vähestest lihaveisekasvatajatest, kel on rajatud kaasaegne lihaveisefarm. „Uus farm valmis 2017. aastal ning toob tema juhitavates ettevõtetes kindlasti kaasa uue kvaliteedihüppe,” leiab Bulitko.
Väärt tippjuht
Tema hinnangul on Vallo Kruusimägi ka väga heade juhiomadusega põllumajandusvaldkonna tippjuht, kes oskab oma töötajaid motiveerida ja näha tervikpilti valdkonna arengutest. „Kindlasti on ta lihaveisekasvatajana eeskujuks valdkonnas osalejatele ning tema praktilisest tegevusest saadud kogemused on abiks paljudele,“ lisab Bulitko.
