Kõik õpetajad teavad, milline tulikiire aeg on kevad – eksamid, arvestused, koolilõpetamised. Peipsi Gümnaasiumi õpetaja Riina Müürsepp on kõigele sellele lisanud veel ühe aspekti – igal kevadel kasvatab ta oma väikeses puukoolis müügiks tuhandeid suvelilli ja taimi. „Sisuliselt on mul kevadel kaks täistöökohta,“ ütleb ta.
Õigupoolest oli töökohti kuni selle suveni lausa kolm, sest tegus naine vedas ka Mustvee muusika- ja kunstikooli. Sellest kohast loobus ta aga just peamiselt lillekasvatuse tõttu – ei ole võimalik kasvatada taimi, kui aega napib ja hingega asja juures pole. Eriti kehtib see Müürsepa sõnul suvelillede puhul, mille kasvatamine ei tule välja, kui sa pole kodus. „Sellisel juhul jäävad kas kasvuhoonel luugid avamata, lilled õigel ajal kastmata või muud tööd tegemata,“ ütleb ta ja lisab, et mitmel rindel rabelemine ei tasu ära.
Riina Puukool tegutseb juba 2007. aastast ning tegemist on tõeliselt pisikese ettevõtmisega. Puukool mahub (veel) ära Müürsepa tagaaeda, kuid kahe suure kasvuhoone asjus on õnnestunud ülejärgmise naabriga teha hea kokkulepe – kasvuhooned on pensionärist naabri krundil. „Ühelt poolt mugav, kuid teisalt seab jälle piirid – me ei ole teinud kasvuhoonetesse kapitaalseid küttesüsteeme just seetõttu, et need asuvad ju võõral krundil.“
Siiski – puukool tähendab juba kaugelt rohkemat kui endale ja lähematele naabritele taimede kasvatamist. Nagu peaaegu kõik Peipsiäärsed elanikud, kasvatasid ka Müürsepad enne lillemajandust kurke. Aias oli kurkidele suured kilemajad ning lillede jaoks vaid kitsuke peenar.
Päeval palgatöö, õhtul aiatöö
Taimede ja looduse vastu on Müürsepp alati suurt poolehoidu tundnud. „Mu õed räägivad, et juba lapsena olevat ma teinud herbaariume ja tundnud väga suurt huvi looduse vastu. Mingil hetkel mõistsin, et tahan siiski rohkem lilledega tegeleda. Läksin Räpina aianduskooli ja õppisin seal aednikuks. Puukooliga alustasime nii, et mõlemad abikaasaga käisime riigitööl. Tema läks hommikul tööle kell 5, mina kell 7, õhtul koju jõudes hakkas aias aga teine tööpäev,“ kirjeldab Müürsepp.
Ta on proovinud kasvatada okaspuid ning neid ka ise paljundanud. Ei tasuvat Eestis ära, sest ei suuda konkureerida Bauhofi ja K-Rautaga. Okaspuudest pole Müürsepp siiski loobunud, vaid toob kevadel Poolast sisse huvitavaid sorte ning müüb need kas samal või järgmisel aastal.
Tema suured lemmikud on ajast aeda olnud hostad ja neid peab Müürsepp kõige ilusamateks lilledeks. Tema väikeses aias kasvab hostasid ligi 70 sorti. „Ta on mõnus laisa inimese taim, millega saab teha täiesti värvilise haljastuse, sest neid on kirjulehiseid ja erinevat värvi õitega,“ selgitab Müürsepp. Kõiki sorte, mida ta ise oma aias kasvatab, saab ka osta.
Kevadine suvelillemöll
Võiks arvata, et õpetajaameti kõrvalt taimi kasvatada on mõnus – teed seda pikal suvevaheajal. Müürseppa ajab see arvamus lausa muigama, sest tegelikult algab suvelillehooaeg märtsi alguses või veelgi varem. Tänavu näiteks saabusid lillede beebitaimed miskipärast kuu aega varem ning juba veebruaris oli vaja hakata kasvuhooneid kütma.
„Meil oli kõik ette valmistamata, aga tõime taimed koju ja hakkasime ruttu kasvuhooneid kütma. Sellest hetkest on järgmised neli kuud täielik hullumaja, me oleme abikaasaga rakkes 24 tundi ööpäevas. Ma olen kas koolis tööl või kütan kasvuhooneid. Kaasaga on meil vahetustega töö, sest iga kolme tunni tagant tuleb ahjudesse puid juurde panna,“ kirjeldab ta. „Kõige aktiivsem suvelillede müük ja kooli lõpp langevad täpselt kokku. Samal ajal lõpeb kool ja kasvuhooned saavad tühjaks. Siis algab suvepuhkus. Jah, ma tean, et äriliselt ei ole mõttekas suvel kasvuhooneid tühjana hoida, kuid pärast sellist möllu on meil vaja puhata ja seetõttu jäävad kasvuhooned suvelilledest tühjaks.“
Kütmine pole muidugi ainus töö kasvuhoonetes. On vaja istutada, kasta, võrsed õigel ajal ära näpistada, jälgida, et kahjurid taimi ära ei sööks, väetada. Kasvuhooned on erineva temperatuuriga – üks soojem, teine jahedam. Samuti on kasvuhoonetes nagu restoranideski mitu katet – ühest otsast läheb võõrasema välja, kuid teisest otsast ei jää lavats tühjaks, vaid peale tulevad kas tageetesed või tomatitaimed. „Kui suvel võib veel tühja kasvuhoone üle elada, siis kevadel peab see olema maksimaalselt täis,“ teab Müürsepp. Muidugi ei tohi taimi kunagi puudu jääda, vaid pigem olgu neid üle.
Puukooliga alustasime nii, et mõlemad abikaasaga käisime riigitööl. Tema läks hommikul tööle kell 5, mina kell 7, õhtul koju jõudes hakkas aias aga teine tööpäev.
Riina Müürsepp
Suvelilli on Müürsepp kasvatanud kolm viimast aastat ning kliente on aina juurde tulnud. On ampleid ja traditsioonilisi lilli nagu võõrasemad, begooniad. Samas igal aastal vaatab Müürsepp sortimendi ja värvivaliku üle ning muudab seda pisut alati. Müüakse peamiselt oma kodust, mis tähendab, et kevadel on klientide voorimine pidev. Naabrid on õnneks olnud mõistvad. Veel on Riina Puukool taimedega väljas ümberkaudsetel laatadel ja temaatilistel üritustel.
Tulevikuplaanidest
Kas kümne aasta jooksul on midagi ka totaalselt viltu läinud? „Mul ei ole olnud väga suurt valearvestust või totaalset ebaõnnestumist. Väikest kooliraha oleme küll igal aastal maksnud. Näiteks eelmisel aastal katsetasime rippürtidega ja no ei olnud neil tegu ega nägu. Siiski võtsin nad sel aastal uuesti ja tänavu õnnestus – nad kasvasid väga ilusateks.“
Edaspidistest plaanidest rääkides ütleb ta, et ega praeguses tegutsemiskohas ruumi kasvada enam ei ole. Samas kui kasvuplaane pidada, siis tekib ka mõttekoht seoses õpetajatööga – kahe täistöökoha pidevat pidamist välja ei kannata. „Praegu jätkame sellega, mida oskame ja oleme siiani teinud. Mulle sobib ka FIE ettevõtlusvorm, just seetõttu, et ettevõtlus on siiski kõrvaltegevus. Minu jaoks on väga mugav pidada ettevõtet, kui sa ei ole sellest 100 protsenti sõltuv,“ lisab Müürsepp.
Lilled olgu kirjud ja hekk elupuudest
Rääkides ostjate lilleeelistustest ütleb Müürsepp, et peamine tundub olevat see, et lilleõied peavad olema kirevad ja värvilised. „Mul on palju vene rahvusest kliente ja nendel on ka väiksed eripärad. Näiteks kuuske venelane mitte mingil juhul endale ei osta, sest see on nn surnuaiataim. Ta tahab ükskõik mida muud, kuid mitte kuuske,“ räägib Müürsepp. Ja muidugi elupuud! Nende mood ei ole lõppenud ning endiselt ostetakse massiliselt elupuid hekkide rajamiseks. „Imestan, et igal Eestimaa majal ei ole veel elupuudest hekki ümber. Elupuude maania ei ole veel kaugeltki lõppenud, neid ostetakse väga-väga palju. Ta kasvab kiiresti, on ilus ja roheline, naaber ei paista. Ta on vastupidav, neid on väga erinevaid. Kõige tuntumad sordid on Smaragd ja Brabant. Esimesel on veel see eelis, et teda ei pea pügama – kui ta saavutab soovitud kõrguse, lõikad pealt maha ja ongi kõik.“
Sel aastal osales Riina Puukool ka avatud talude päeval ja Müürsepa üllatuseks tuli kohale kaks korda rohkem inimesi, kui pererahvas arvas. „Oli väga toredaid kohtumisi. Näiteks Viljandist tuli bussitäis aiandushuvilisi prouasid, tõelised asjatundjad, mõnel aed presidendi poolt tunnustatud. Olen ka ise käinud teistes taludes külas ja väga põnev on vaadata, kuidas teised asju teevad. Võib saada väga häid ideid,“ ütleb Müürsepp.
Asjatundlik nõuandja
Aiapidaja Laidi Zalekešinat seob Riina Puukooliga juba aastatepikkune koostöö. Lausa nii, et naljalt mujalt Zalekešina taimi ei ostagi.
„Meil on väga usalduslik suhe. Lausa nii, et kui mul on olnud vaja taimi ja Riinat pole parasjagu kodus olnud, siis ta ütles mulle, et mine võta ise, mis sul vaja on ja pärast arveldame. Riina kutsub mind naljatoonis kuldkliendiks ja minu suure iluaia taimed on enamjaolt pärit Riina käest. Tal on hea hind, hea lähedal on taimi tuua ja muidugi tema nõuanded kuluvad ka alati ära,“ räägib Zalekešina.
Ta kiidab, et Riina on väljaõppinud aednik ja oskab iga taime kohta anda täpsed soovitused – kuidas ja kuhu istutada, millist mulda vaja, kui palju jätta taimele ruumi. „Ta ei müügi ühtegi taime, mille kohta ta ei oska täpset nõu anda,“ kinnitab Zalekešina.
