Planeet Maa ja selle elukeskkond ei ole kummist. Kasvul on piirid, mis ühel hetkel survele vastu ei pea. Igapäevaseks elutegevuseks vajame eelkõige õhku, vett ja toitu. Seejärel tulevad kõik muud vajadused, sealhulgas tarbimine koos oma plusside ja miinustega.
Elutegevuseks kasutame piiratud loodusressursse. Kas see kõik tuleb millegi arvelt ja on tulevikku silmas pidades jätkusuutlik? Kas meie lastel ja järeltulevatel põlvkondadel on ka 50, 100 või 200 aasta pärast planeedil Maa hea ja puhas keskkond? Kas me praegu tarbides oleme piisavalt teadlikud ja oma valikutes vastutustundlikud?
Osad nälgivad, osad viskavad toitu minema
Tootmine ja tarbimine kasvavad jõudsalt, sealhulgas ka toiduvaldkonnas. On riike, kus inimesed ei saa kõhtu täis süüa, ja on riike, kus toidu raiskamine on massiline. Kusagil on käärid, küsimus on, kas suudame raiskamist piirata ja muutuda efektiivsemaks või mitte? Kas dirigendikepp suuna näitamiseks on ainult suurriikidel või on iga riigi panus oluline? Kuna toidupuudus puudutab ka meie endi inimesi, siis kas primaarne ei oleks mitte sellega tegelemine? Kaasame, kaardistame ja pakume välja ideid. Nädalamenüü, toidunimekirjad ja teadlikud ostuharjumused peaksid olukorda parandama. Kindlasti ei juhtu see üleöö, kuid näpuga probleemile näitamine võiks seda teemat inimeste jaoks esile tõsta. Ehk aitaks see nn emotsioonioste ja igapäevast poes käimist vähendada.
Lisaks tooksin välja ühe tähtsa aspekti: inimeste enesega rahulolu loob aluse stabiilseks eluks, kus valitseb harmoonia. See võimaldab inimesel elada paremat elu. Ideaalis loob see ka eeldused eluviiside ja käitumisharjumuste läbimõtlemiseks, mille tagajärjel tekivad teadlikud ja elukeskkonda säästvad tarbimis-, liikumis- ja käitumisharjumused.
.jpg "heworitz")
Väikesed sammud viivad suurte muutusteni
Saame väikeste sammude ja valikutega muuta meie ümber toimuvat. Võime viia taara automaatidesse taaskasutuseks. Veel parem, kui suudame taara kogust vähendada, tarvitades korduvkasutatavaid anumaid. Poes käies ei ole vaja panna kõiki puu- ja juurvilju eraldi kotikestesse ja poest lahkudes ei ole vaja iga kord osta uut kilekotti, vaid kaubad võib panna taaskasutatavasse poekotti. Kui me 1980. aastate lõpul lõime rusikatega vastu rinda ja ütlesime, et oleme nõus kartulikoori sööma, siis praegu oma tarbimisharjumuste muutmine ei tohiks kellelgi tükki küljest võtta. Vähem loosungeid ja rohkem tegusid!
Ikka ja jälle kuulen ma hädaldamist prügi sorteerimise kohta. Kurdetakse, et kodudes pole erinevate prügikastide jaoks piisavalt ruumi ja lihtsam on maksta prügifirmale rohkem, et nemad sorteerimise meie eest ära teeks. Kui aga tahame, et meie lapsed sorteeriksid prügi paremini kui meie ja üha suurem osa jäätmetest utiliseeritaks ette nähtud viisil, peame ise näitama head eeskuju. See ei tule üleöö, aga suured muutused saavad alguse väikestest asjadest. Tuleb mugavustsoonist välja tulla ja astuda samme selleks, et loodus- ja elukeskkond säiliks. Mis kasu on ideaalidest ja unistustest, kui unistusi täita ei saa, sest elu saab sel planeedil lihtsalt otsa.
Muutused sünnivad igaühe tegudest
Paadunud optimistina usun, et praegu on meil veel lootust ning tulevik ei pruugi olla tumedates toonides. Kuid korraga ja kiiresti masse ei liiguta, seepärast iga inimene loeb. Pane telefon käest, mine õue ja hinga sisse sõõm värsket õhku. Ole õnnelik, et Sina ei pea kandma suu ees maski, sest õhk on liialt reostunud. Ära viska prügi maha, sorteeri seda ja anna võimalus taaskasutuseks. Löö kaasa kogukonna elukvaliteedi parandamises ja pane käsi külge seal, kus Sinu abi või nõu vajatakse.
Muutused ei sünni passiivsusest, muutused sünnivad tegudega. Praegu vajame julget pealehakkamist ja tegutsemist rohkem kui kunagi varem. Ikka selleks, et ka järeltulevad põlved saaksid planeedil Maa elada.
