Mart Kullamaa alustas mesindusega väikese poisina ja juhuse tahtel nelja taruga. Nüüd on temast saanud üks Eesti suuremaid mesindusettevõtjaid.
Juuni keskpaiku on osaühingus Muhe Mesi selle aasta esimene meevõtupäev. Kevadkorje oli edukas. Meevurr ootab baasis esimesi kärgi. Maja, mida Muheda Mee ettevõtjad baasiks kutsuvad, asub Väike-Maarja külje all Ebavere külas kunagises kolhoosikeskuses. Seal on logistika- ja vurritamiskeskus ning laoruumid. Sinna kolis Muhe Mesi seitse aastat tagasi.
Baasi ees puude all sumiseb mõnikümmend väheldast mesilastaru. Tootmises kasutatakse korpustarusid, millele mesilaspere kasvades lisatakse peale korpusi, nii et lõpuks võib torn kasvada kahemeetriseks. Aga baasiesised tarud on madalad. „Siin on meil nagu lasteaed, väiksed tarud,” selgitab ettevõtte juht Mart Kullamaa. „Need on idupered – sellel aastal tehtud noored pered. Meesaaki me neilt tänavu ei oota, vaid seda, et nad areneksid sügiseks normaalsuurusesse ja oleksid järgmisel aastal põhiperede hulgas. Siis viime nad laiali.”
Ülejäänud 50 tarugruppi paiknevad ümber Väike-Maarja. Kokku on neil umbes 1200 taru, millest umbes 400 on mahedad. Muhe Mesi on koondanud enda alla kolm mesindusettevõtet, kelle ühine eesmärk on võimalikult efektiivselt mett toota. Muhe Mesi tegeleb mesindusega koos ettevõtetega Iktos OÜ, Aimus OÜ ja mahemett tootva Ehe Mesi OÜ-ga.
Oma baasi kogunevad Muhe Mesi mesinikud hommikuti tööle, kuid enamasti selleks, et kohe tarugruppide juurde laiali sõita. Ettevõttes on kuus töötajat, kellest neli on Olustveres omandatud mesindusharidusega.
Mesilased postipakis
Kullamaa võtab meid kaasa tiirule, mida nad kutsuvad läänetiiruks. Esmalt aga teeme põike Väike-Maarja pakiautomaatide juurde. „Seda sellepärast, et mesilased ei peaks väga pikalt seal olema,“ selgitab Kullamaa. Kas me kuulsime õigesti? Mesilased postipakis? Tuleb välja, et nii ongi. Kullamaa võtab pakikapist välja paksu ümbriku. Ja sealt omakorda karbi, kust kostab vaikne krabin ja sumin. Plastkarp on jagatud lahtriteks, kus igaühes on umbes kuus mesilast, kelle seast ühel, teistest veidi suuremal, on selja peal roheline täpp. Täpiga on mesilasemad, noored tõuemad. Teised on saatjamesilased, kes ema eest hoolitsevad ja teda söödavad. Mesilasema ise ei söö. Pakk tuli Tartumaalt, Tõumesila osaühingust. Mesilased paistavad pärast pakireisi igati heas tujus olevat.
Meie ettevõetav ring hõlmab nii tava- kui ka mahegruppe. Mahedale meele on rida erinõudeid, millest olulisim on korjemaa oma. Mahemesila ei või asuda piirkonnas, kus töödeldakse põlde tavapäraste taimekaitsevahenditega. Ehe Mesi viib oma mahetarud sügavale metsa sisse.
Lisaks tuleb mahemesinduses kasutada talvesöödaks mahesuhkrut ning tarud ei tohi olla sünteetilisest materjalist. „Seetõttu oleme hakanud kõikides oma mesilates, ka tavamesilates, kasutama puitkorpusi. 95% on puidust,” räägib Kullamaa.
Kullamaa tunnistab, et talle meeldivad puittarud rohkem. Ta tegeles Eesti Rohelises Liikumises keskkonnakaitsega ja kinnitab, et puittarud on ökoloogilisemad. Samuti on puidu pind karedam, mistõttu jääb selle külge rohkem taruvaiku kui penoplasttarus. Piisav taruvaiguvaru hoiab mesilaste tervise korras.
Jõuame vana siloaugu juurde sisse seatud tarugrupi juurde. „See on üks koht, kuhu me viime tugevamad idupered. Me ei taha, et baasi juures, kus meil vurritamiskeskus on, neid liiga palju oleks. Kui sügisel on korjevaene aeg, siis nad hakkavad kärjelattu sisse tungima,” räägib Kullamaa.
Ideaalis peab tarude asukoht vastama väga paljudele tingimustele. Eelkõige tuleb lähtuda korjemaast. „Söödabaas peab olema rikkalik, see on mesilaste tervise aspektist tähtis,” selgitab Kullamaa.
Kohta hindavad nad kõigepealt kaardi järgi, et jälgida loodusliku ja kultuurmaa tasakaalu. Metsas võiks omakorda olla raiesmikke, kus on rikkalikum korje. Lisaks võiks koht olla tuule eest varjatud ja päikesele avatud.
Konkreetse koha suhtes sai Kullamaa kaubale põllumehega – maaomaniku nõusolek on oluline. See on ühe tunnustatud Eesti piimatootja JK Otsa Talu vana siloauk.
Tegus konstruktiivne ühing
Kullamaa räägib, et parasjagu on korjepaus, kuid nädala jooksul peaks algama peakorje – siis, kui põdrakanep õitsema hakkab. Põdrakanep on Lääne-Virumaal üks peamisi korjetaimi. Samas Lõuna-Eestis sellel erilist tähtsust ei pidanud olema. Seda on kinnitanud Lõuna-Eesti mesinik, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli mesindusõpetaja Jaanus Tull, keda Mart Kullamaa nimetab üheks oma mentoritest.
Kullamaa kinnitab, et Eesti suuremad mesinikud saavad omavahel hästi läbi ning pigem toetavad üksteist kui konkureerivad. Neil on head koostööd tegev Eesti Kutseliste Mesinike Ühing, mille asutas Jaanus Tull, praegu on Mart Kullamaa selle esimees. „Meil on konstruktiivne suhe nii põllumeestega kui ka ametkondadega,” ütleb ta.
Põlluviljadest on tavamesinduse jaoks oluline meetaim raps, nii tali- kui ka suviraps. „See on rumal ja mesinikud on ise endale jalga lasknud, et on hakatud rapsimett maha tegema. Tegelikult on rapsimesi väga kõrgelt hinnatud, mõnusa kreemja struktuuri ja peene kristalliga ning annab ka väga suure osa Eesti mee bilansist,” ütleb Kullamaa. „Loomulikult on sellega kaasnenud ka probleeme, kui räägime taimekaitsevahendite väärkasutamisest, aga neid jääb üha vähemaks ja need on lahendatavad.”
Ta arutleb põllumajanduse üle, kirjeldades seda kui ühiskondlikku tellimust tänapäeva toetuste kontekstis – põldu peetakse nii, nagu ühiskond seda tellib. „Kui on probleem, milliseid taimekaitsevahendeid kasutatakse või kuidas, siis on võimalik tellimust muuta. Aga initsiatiiv ei pea tulema põllumeestelt. Siis lepitakse põllumajandusametis ja ministeeriumis huvigruppidega kokku, aga esmajärjekorras traktorite ette viskuda pole mõtet.”
Karud, nugised, hiired
Suundume metsa, mahegruppide juurde. Esimene metsagrupp asub vana pumbamaja juures. Kullamaa räägib, et seal suri mitmel aastal järjest talvel palju mesilasperesid, sest keegi varastas söödaraame. Lõpuks sai ta aga aru, et pumbamajas elas talviti kodutu inimene. „Siis ma enam nii pahane ei olnud, ju tal oli mingil hetkel neid kaloreid väga vaja.”
Metsagruppide puhul on eriti oluline, et tarud oleksid elektrikarjusega ümbritsetud, see kaitseb neid karude eest, kelle arvukus on ülisuur. Praegu tegutseb kutseliste mesinike ühing selle nimel, et ennetusmeetmed oleksid suuremal määral kompenseeritud kui karuründest põhjustatud kahjud. Karust suuremakski nuhtluseks on aga nugised, kes pole ka looduskaitse all ja kelle põhjustatud kahju seetõttu ei kompenseerita.
Hiiredki kipuvad talviti tarudesse sisse pugema, otsides sooja ja süüa. Talvel on mesilased külma tõttu kanged ega ründa. Hiir poeb talvel lennuavast sisse, sööb ennast paksuks ega mahu enam välja. Kui siis mesinik varakevadel tarukatust kergitab, hüppab sealt välja paks hiir. Aga kui taru küllalt vara lahti ei tee, siis lõppeb asi hiire jaoks kehvasti, sest mesilased muutuvad kevadel jälle aktiivseks. Kuigi hiired on väikesed, häirivad nad tarru pugedes siiski mesilaste elurütmi.
Sõidame läbi veel mitu metsagruppi ja jõuame siis jälle põllumajandusmaastikul paikneva tavagrupi juurde. See asub varemete vahel, heas tuulevaikses kohas. Kullamaa ütleb, et see on üks tugevamaid gruppe, kust tuleb kaks-kolm tonni mett. Ta kergitab tarukatust ja tõdeb, et korpused ongi mett täis.
Kullamaa räägib, et tänavune kevad on olnud erakordselt saagikas. Aprilli esimeses pooles oli soojalaine, mis aitas kaasa perede arengule, kuid jätkus ka jahedust, mis loodust tagasi hoidis. Tänavu kevadel oli erakordselt rikkalik pajukorje, samuti olid head võilill ja taliraps.
Turg ja aus konkurents
Tänavu hakkasid mesinikud esimest korda saama mesilasperede toetust, mis on põhimõtteliselt otsetoetus. „Kutseliste mesinike seisukohast on see aga nagu ilma igasuguste tingimusteta rahakülv,” tõdeb Mart Kullamaa.
„Võiks olla seotud toodangu või deklareeritud tulu näitajatega, muidu on nagu sotsiaaltoetuse moodi meede,” arutleb pikaajalise mesilaste pidamise kogemusega Kullamaa. „Olen siiski kergelt optimistlik, et lisaraha mõjub sektorile hästi,” lisab ta.
Suurim probleem Eesti mesinduses on Kullamaa hinnangul turg ja aus konkurents. Sisse tuleb palju odavat importmett, kõige rohkem Ukrainast, mida peaaegu ei kontrollita. „Viimased viis aastat on tehtud tööd, et midagi muutuks, ja tunneli lõpus valgus paistab,” ütleb Kullamaa.
„Sellised meie päevad välja näevad, et hommikul tuleme baasi tööle, aga tööd teeme looduses,” ütleb Kullamaa baasi tagasi jõudes. Ta räägib, et mõnikord põllumehed ütlevad, et mis teil viga, mesilased teevad ju töö ära, aga tegelikult on mesindus füüsiliselt ränkraske töö. Näiteks peab kuuma käes 25-kiloseid kaste ja tarude korpusi pea kohale tõstma – ning seda sadade kaupa. Päikesepistet tuleb ikka aeg-ajalt ette. Ja nõelata võib saada iga päev.
Kuid ometi kinnitab varasema kontoritöö kogemusega Mart Kullamaa, et mesiniku töö on hingeliselt väga rahuldustpakkuv.
Pühendunud professionaal
Harro Rannamets, suurima mahemesila Ehe Mesi OÜ juht
Mart Kullamaa on pühendunud professionaal. Osaliselt tänu ehitusinseneriharidusele oskab ta väljakutsed lahti harutada väiksemateks juppideks ning leida praktilisi ja ratsionaalseid lahendusi. Ta on avatud uutele mõtetele ja katsetustele. Nii ettevõtja kui ka mesinikuna on kaasav – julgustab uut generatsiooni mesinikke tegema esimesi samme, kuid samas realistina annab mõista, et põllumehena võid omalt poolt kõik justkui õigesti teha, kuid aja möödudes tingimused muutuvad ning tehtud otsused ei pruugi tagantjärgi kõige paremad olla. Ning see on paratamatu, et siis peab ootama taas aasta, et jälle samalaadse otsuse ees olla – aga siis juba targemana.
Paistab silma, et Mart soovib ümbritseda end inimestega, kes ei karda mõelda suurelt ja kellel on ambitsiooni ning pealehakkamist. Ettevõtjana on ta nõus loobuma teatud hüvedest või siis neid teistega jagama, kui näeb, et see on ettevõtte kiiremaks arenguks vajalik.
