Euroopa Kontrollikoda hoiatab, et Euroopa Liidu (EL) mahepõllumajanduse poliitika keskendub liigselt mahedalt haritava põllumaa pindala suurendamisele ning jätab tähelepanuta, kas koos sellega kasvab ka mahetoodete pakkumine ja areneb sektor tervikuna.
„Mahepõllumajanduse arendamine on palju mitmetahulisem kui ainult maa-ala kasvatamine, mis on praegu ainsaks eesmärgiks seatud,“ ütles eriraporti koostamist vedanud kontrollikoja liige Keit Pentus-Rosimannus. „Eelmisel rahastamisperioodil toetas EL mahepõllumajandust 12 miljardiga, aga kuna toetus on pindalapõhine ja pole Euroopa tasandil kuidagi seotud mahetoodete kasvatamise või müümise tingimusega, pole võimalik hinnata, kas selle raha eest mahetoitu turule ka juurde tuli.“
Ebarealistlik eesmärk
Pea 40% Euroopa maast kasutatakse põllumajanduseks ja kuigi selle esmane eesmärk on toidu kasvatamine, on sel suur mõju nii maapiirkondade arengule kui ka keskkonnale.
Sünteetiliste pestitsiidide ja väetiste kasutamise keeld teeb mahepõllumajanduse traditsioonilisest põllupidamisest keskkonnasõbralikumaks, mistõttu on Euroopa Liit seadnud eesmärgiks, et 2030. aastaks oleks kogu põllumajandusmaast 25% mahe.
Alates 2014. aastast on mahemaa osakaal kasvanud ja 2022. aastal oli seda ligi 17 miljonit hektarit ehk 10,5% põllumajandusmaast. Audiitorite hinnangul on 2030. aasta eesmärgi saavutamine vähetõenäoline, kuna selleks peaks mahepõllunduse pindala kasv olema kaks korda kiirem.
.jpg "heworitz")
Ainult pindala kasv pole piisav
Pentus-Rosimannus rõhutas, et põllumajandussektor teeb tõsiseid ja nähtavaid pingutusi, et keskkonnavajadusi rohkem arvestada. „Igas liikmesriigis pingutatakse, aga selleks, et mahepõllumajanduse potentsiaal mõjule pääseks, ei piisa ainult toetuste abil pindala kasvatamisest – mahetoidu tootmine, töötlemine ja tarbimine on vähemalt sama olulised.“
Mahetoit on nišikaup
Enamikus Euroopa riikides on mahetooted endiselt nišikaup, kokku moodustavad need Euroopa toiduturust kõigest 4%. Kuigi nõudlus puhta toidu järele on viimastel aastatel kahekordistunud, on see liikmesriigiti endiselt väga erinev. Näiteks Taanis kulutab keskmine tarbija aastas mahetoidule 365 eurot, Rumeenias aga ainult kaks eurot. Erinev on ka mahepõllumajanduse osakaal, ulatudes vähem kui 5%-ni põllumajandusmaast näiteks Madalmaades, Poolas, Bulgaarias, Iirimaal ja Maltal, aga rohkem kui 25%-ni Austrias.
Eestis mahemaad 23%
„Eesti võib selles võrdluses pea uhkelt püsti hoida, sest oleme mahemaa osakaalu pingereas Austria järel teisel kohal. Eesti on samuti üks neist riikidest, kes on pindala kasvatamise kõrvale seadnud teisi eesmärke, seda nii tootmise, tarbimise kui ka teadlikkuse vallas. Just sellist terviklikku lähenemist soovitame me ka kogu Euroopa tasandil,“ ütles Pentus-Rosimannus.
Kontrollikoja aruanne tõi ka välja, et Euroopas puudub pikaajaline vaade sektorile. Pärast 2030. aastat ei ole mahepõllumajandusele seatud ühtegi eesmärki. EL-i tegevuskava ja ka rahastamisplaan lõppevad 2027. aastal. Samuti pole EL-il piisavalt andmeid, et hinnata mahesektori arengut ning selle mõju keskkonnale ja kliimale.
Hea teada
Kontrollikoda leiab, et mahepõllumajanduse arenguks mõeldud raha tuleks paremini sihtida, sest praegu ei arvesta see piisavalt turu- ega keskkonnaeesmärkidega.
Eelmisel rahastamisperioodil, aastatel 2014–2022, eraldati Euroopa põllumeestele 12 miljardi euro jagu mahetoetusi, millele lisandub ligi 15 miljardit aastani 2027.
Kuigi mahepõllumajanduse määrus kehtestab väga olulised põhimõtted, nagu näiteks vastutustundlik looduse kasutamine ja maastike säilitamine, on nendega arvestamine vabatahtlik. Seega võib juhtuda, et mahetoetust saadakse ilma neid põhimõtteid järgimata.
