Kui mujal Euroopas peetakse nii metsa- kui ka põllumajandust enesestmõistetavalt maaelu ühisosaks, siis Eestis on tekkinud olukord, kus neid valdkondi käsitletakse enamasti eraldi. Seda ka ministeeriumite lõikes.
Kui keskkonnaministeeriumi peamine eesmärk on vastutustundliku suhtumise kujundamine ja meie puhta ning looduslikult mitmekesise elukeskkonna säilitamine, siis maaeluministeeriumi ülesanne on tegeleda maaelupoliitika kavandamise ja elluviimisega. Selle ministeeriumi vastutusalas on nii põllundus, metsandus, loomakasvatus, kalandus kui ka neid teenindav ja töötlev sektor ehk kogu maaelu.
Ühtset maaelu arengukava pole
Kõik tundub korras olevat, kuid asju täpsemalt vaadates näeme, et kalandus, metsandus ja maa-amet on keskkonnaministeeriumi valitsusalas. Tekib küsimus, kuidas saab maaeluministeerium vastutada kogu maakasutuspoliitika eest?
Nii ongi tekkinud olukord, kus maaeluministeerium koostas põllumajanduse ja kalanduse arengukava ning keskkonnaministeeriumis on koostamisel metsanduse arengukava, maaelu tervikuna hõlmav maaelu arengukava aga puudub endiselt.
Ei ole saladus, et metsanduse arengukava on kütnud palju kirgi. Keskkonnaühendused ei usalda ministrit ja asekantslerit nende väidetava kallutatuse tõttu metsa majandajate poole ning metsa majandajad on ettevaatlikul seisukohal kogu ministeeriumi suhtes nende näilise kalduvuse tõttu nn roheliste poole. See aga rikub töörahu ja tekitab valdkonnas pingeid. Ehk võiks keskkonnaministeerium pühendudagi üksnes keskkonnakaitsele ning erimeelsused metsa majandamise ja kaitse vahel lahendataks erinevate ministeeriumide tasandil?
Metsamees, vaene sugulane?
Ka metsandussektori toetusi töötatakse välja kahes erinevas ministeeriumis. Keskkonnaministeerium tegeleb siseriiklike toetusmeetmetega ja maaeluministeerium Euroopa Liidu toetusmeetmetega. Võiks arvata, et kaks on parem kui üks, ometi jäävad metsaomanikud maaeluministeeriumis vaeslapse rolli.
Metsandussektorile suunatud EL-i toetusi peetakse maaeluministeeriumis pigem näppude ajamiseks põllumeeste rahakotti, otsekui oleks metsamees vaene sugulane, kes tahab sellest niigi vähesest rahast osa saada.
Ometi on suur osa põllumeestest metsaomanikud ja suurel osal metsaomanikest on põllumajandusmaad. Mõlemal juhul on maa tootmisvahend, mis, tõsi küll, maksustatud kahetsusväärselt erinevalt.
Kui põllumajandusmaal on maamaksumäära ülempiir 2%, siis metsamaa maamaksumääral eraldi ülempiiri pole ning valdavalt on kohalikud omavalitsused rakendanud üldist maksimaalset maksumäära 2,5%. Loodame tulevikus saavutada põllu- ja metsandussektori koostööna maatulundusmaale kui tootmisvahendile õiglasema maksumäära kehtestamise ja algus selleks on juba ka tehtud.
Jääb üle veel loota, et ka riigireform jätkub ja maaelu juhtimine korrastub. Selleks pakub võimaluse keskkonnaministeeriumi metsandus- ja kalandusosakonna ning maa-ameti ületoomine maaeluministeeriumi haldusalasse. Siis saab maaeluministeerium ka tegelikult vastutada maakasutuspoliitika eest tervikuna.
