Perioodil 2021–2027, mil ilmselt vähenevad põllumajandussektori investeeringutoetused, tekib põllumajandusettevõtetel üha suurem vajadus leida investeeringute rahastamiseks muid allikaid.
Olukorra leevendamiseks kavandatakse järgmisel eelarveperioodil kasutada senisest suuremas mahus EL-i ühise põllumajanduspoliitika rahastamisvahendeid. Seega vajavad täiendust ka põllumajandusettevõtjate finantsvaldkonna teadmised.
Põllumajandusettevõtted vajavad ettevõttevälist finantseerimist eelkõige tootmisvahendite ja maa ostuks. Viimastel aastatel on põllumajanduse majandusharu toodangu väärtus, tootmisteguritulu (netolisandväärtus miinus muud tootmismaksud pluss muud tootmistoetused) ja ettevõtjatulu vähenenud. Kuigi 2019. aastal oli põllumajandustoodangu väärtus rekordiliselt 1,04 miljardit eurot, jäi tootmisteguritulu ja ettevõtjatulu märgatavalt alla 2012. aasta taset. Selle taustal on investeeringute finantseerimisel taas suurenenud investeeringutoetuste osakaal.
Aastatel 2010‒2018 tehti põllumajanduses investeeringuid põhivaradesse aastas keskmiselt 188 mln euro eest ja keskmine investeeringutoetuste maht ühes aastas oli 37 mln eurot (joonis 1).
Seega finantseeriti sel perioodil 20% põhivarainvesteeringutest investeeringutoetuste abil. Aastatel 2016‒2018 finantseeriti 22–30% põhivarainvesteeringutest investeeringutoetuste abil. Perioodi maksimumist (30%) 2017. aastal on investeeringutoetuste osakaal põhivarainvesteeringutest kõrgem olnud vaid majanduskriisi aegsel 2009. aastal (33%).
Üldiselt on põllumajandusettevõtete omafinantseerimise võimekust iseloomustav müügitulu suhe varadesse vähenenud 2011. aastast alates (joonis 2).
Võib eeldada, et ilma investeeringutoetusteta oleks põllumajandussektori investeerimisvõimekus märkimisväärselt väiksem. Kuna põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügiga tegelevate ettevõtete laenude jääk on aastatel 2005‒2018 suurenenud peaaegu kolm korda (joonis 3), siis on kõneaineks saanud küsimus laenude teenindamise võimekusest.
Ärikasum ei kata intressikulu
Viimaste aastate majanduslikud raskused põllumajandussektoris avalduvad ka intressikulude kattekordaja näitajas. Nii kattis 2016. aastal ärikasum keskmiselt vaid 39% intressikuludest, st ärikasumist ei piisanud intressikulude tasumiseks. Kui väiksemates, kuni üheksa töötajaga ettevõtetes kattis ärikasum kõigil aastatel intressikulud, siis suuremates, enam kui kümne töötajaga ettevõtetes ei katnud ärikasum intressikulusid ei 2015. ega ka 2016. aastal. Lühiajalise võlgnevuse kattekordaja on siiski olnud enamasti rahuldaval tasemel (1,2–1,6) (joonis 4).
Suuremates põllumajandusettevõtetes on nii intressikulude kui ka lühiajalise võlgnevuse kattekordaja olnud languses alates 2012. aastast. Mõningast leevendust pakkus 2017. aasta, kui piima kokkuostuhind oli eelnevatest (aga ka järgnevatest) aastatest kõrgem.
Laenuvõimalus MES-ist
Kui investeeringutoetused vähenevad, siis Eesti põllumajandusettevõtete väline finantseerimisvajadus tõenäoliselt kasvab.
Praegusel programmperioodil on põllumajandusettevõtetel lisaks krediidiasutuste pakutavatele laenudele võimalik laenu saada ka Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) vahendusel antavast Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) rahastamisvahendist. Sellest pakutakse laenusid alustavatele ja tegutsevatele põllumajandustootjatele, tootjarühmadele, toiduainete töötlemisega tegelevatele ettevõtetele ja maamajanduse mitmekesistamiseks.
Maaelu arengukava (MAK) 2014‒2020 kahe meetme kaudu võimaldatakse rahastamist mikro- ja väikeettevõtetele kasvulaenu ning pikaajalise investeerimislaenuna. MAK-i rahastamisvahendi finantstoodetega rahastatakse investeeringuid materiaalsesse ja immateriaalsesse varasse, mis vastavad MAK 2014–2020 meetmete 4.1, 4.2 ja 6.4 eesmärkidele.
Eesti Maaülikoolis 2019. aasta teisel poolel põllumajandustootjate esindajatega tehtud intervjuudest selgus, et ettevõttevälise omakapitali kaasamine on enamasti kõige viimane allikas, mida põllumajandusettevõtted rahastamisel kaaluvad. Seda põhjusel, et uute omanike kaasamine ettevõttesse on seotud otsustusõiguse jagamisega ja halvemal juhul riskiga kaotada kontroll ettevõtte üle. Samuti on ettevõttevälise omakapitali kaasamise takistus sobivate investorite või vastava investeerimisfondi puudumine. Probleem on informatsiooni asümmeetria nii nõudluse kui ka pakkumise poolel: ettevõtetel ei ole huvi omakapitali kaasamise vastu, mistõttu ei olda hästi kursis ka vastavate võimalustega, ning võimalikud investorid ei ole põllumajandussektori eripäradest piisavalt teadlikud. Rahastamisvahendite raames põllumajandussektorile suunatud investeerimisfondi loomine võiks soodustada ettevõttevälise omakapitali kaasamist, kuid see eeldab ka osapoolte teadmiste kasvu.
Mis ja kuidas edasi?
Kavandataval 2021–2027 programmperioodil, kui maaettevõtluse elavdamist võimaldavad investeeringutoetused on osaliselt kavas asendada EL-i finantsinstrumentide laenu- ja omakapitali rahastamisallikate kasutuselevõtuga, tekib ettevõtjatel üha suurem vastutus oma ettevõtte investeeringute vastutustundlikul planeerimisel ja rahastamisallikate valikul. Senine kogemus näitab, et rahastamisvahendi kaudu pakutavate finantstoodete välja töötamine on ajamahukas protsess ja vajab konsulteerimist erinevate osapooltega.
Investeerimisfondist oleks abi
Rahastamisvahend peab olema piisavalt paindlik, et reageerida muutuvatele nõuetele ja turule. Kuna rahastamisvahendi kaudu saadav abi tuleb tagastada, siis üldjuhul suhtub rahastamisvahendi kaudu tagastatava toetuse saaja võrreldes tagastamatu abi (nt investeeringutoetuse) saajaga rahastamisvahendi kaudu saadud vahenditesse kohusetundlikumalt. Kui luuakse sektorile suunatud investeerimisfond, mis tegeleb omakapitaliinvesteeringutega ning mida rahastatakse nii avaliku sektori kui ka erainvestorite rahast, siis soodustab see põllumajandusettevõtete jaoks lisaks senistele rahastamisvõimalustele ka ettevõttevälise omakapitali kaasamise võimalust. Sellega seoses vajavad täiendust ka põllumajandusettevõtjate finantsvaldkonna teadmised.
Finantseerimisraskused ehk miks on pangalaenu saamine keeruline
Põllumajandusettevõtete ja pankade esindajatega tehtud intervjuudest selgus, et ettevõtete laenuvajadus on suurem kui reaalselt rahastust saadakse. Põllumajandusettevõtjad tõid laenude saamisel takistusena välja eelkõige tagatiste ebapiisavuse.
Tagatis ei rahulda panku
Olukord, kus laenutaotleja pakutava tagatise väärtus osutub ebapiisavaks, on tavapärane ja eriti terav alustavate ja noorte ettevõtjate hulgas. Ka küpsematel ettevõtetel on tagatiste nappus probleemiks, sest näiteks maapiirkonnas asuvad hooned ei pruugi osutuda tagatisena piisavaks nende madala turuväärtuse tõttu. Kuigi põllumajandusmaal on piisav turuväärtus, ei ole kõigil rahastamist vajavatel ettevõtetel piisavalt omandis olevat maad. Seega eksisteerib teatud juhtudel „nokk kinni, saba lahti“ olukord. Selleks, et laenu tagatiseks maa panti panna, tuleb see maa enne osta. Võrreldes muude EL-i riikidega on Eestis põllumajandusmaa ostu finantseerimise vajadus suurem, sest meil on suhteliselt suur rendimaa osakaal.
Veel nimetati probleemina liiga lühikest laenu tagasimakse perioodi. Paljudel ettevõtetel, eelkõige aga väikestel ja noortel ettevõtjatel, on laenu saamisel takistuseks kehvad majandustulemused. Mõnede põllumajandusettevõtjate arvates ei tunta pankades piisavalt põllumajandustootmise eripära ning hinnatakse riske tegelikust suuremaks.
Pangad on üldiselt põllumajandusettevõtetega koostööst huvitatud ja pankade esindajate hinnangul ei esine heade majandustulemustega, läbimõeldud äriplaaniga, varasema laitmatu maksekäitumisega ning piisavate tagatistega ettevõtetel laenude saamisega probleeme. Siiski tuleb ette, et laenutaotleja finantsolukord ei ole kiita, tal on ebapiisavad ja/või ebasobivad tagatisvarad või on varem esinenud maksehäireid. Probleemiks peetakse ka nõrkasid ja korralikult läbi mõtlemata äriplaane. Krediidiasutuste sõnul kalduvad alustavad ettevõtjad ettevõtte algusfaasis hindama tulusid tegelikust suuremaks ja kulusid väiksemaks. Finantseerijate jaoks on laenukõlbulik äriplaan selline, mille põhitegevuse netorahavoo arvel oleks võimalik katta nii regulaarseid laenu põhiosa makseid kui ka intressimakseid.
Tavalisest erinev maksegraafik
Põllumajandusettevõtetele tullakse vastu ka näiteks maksegraafikute koostamisel ja aeg-ajalt võimaldatakse tavapärasest erinevaid laenu tagasimakse graafikuid nii, et laenu põhiosa tagastamine ajastatakse peamiselt saagi müügi ja/või toetuste (näiteks ühtne pindalatoetus, keskkonnasõbraliku majandamise toetus jmt) laekumise järgsele ajale. Samuti teadvustatakse pankades täiendavaid riske, mis tulenevad ilmastikust ja toorpiima hindade volatiilsusest erinevatel aastatel.
Krediidiasutuste hinnangul jääb ettevõtjatel mõnikord siiski puudu finantskirjaoskusest ja ettevõtte äri- ja finantsriskide juhtimise alastest teadmistest.
