Kui lüüa interneti otsingumootorisse sisse nimi Margus Timmo, saame teada, et tegu on ettevõtja, Setomaa arendaja ja mustasõstrakasvatajaga. Seos metsandusega aga niisama lihtsalt tema puhul ei leia.
Ometigi on Margus Timmo üks neist paljudest Eestimaa metsaomanikest, kelle mets on väike ning mida tasub majandada metsaühistu abil.
„Huvitav, miks see metsaosa nii tähelepanuta on jäänud?“ esitab Margus Timmo iseendale küsimuse, kui juhtida tema tähelepanu varju jäänud metsaomaniku-rollile. „Võibolla sellepärast, et ma igapäevaselt metsaga ei tegele,“ leiab ta ise ka vastuse.
Marguse side metsaga on pikaajaline ja tihe, nagu paljudel teistelgi eestlastel. Härma talus Setomaal elas tema esiisasid teadaolevalt vähemalt kuus põlve. Talu juurde kuulus ka mets. Mitte palju, aga natuke ikka, praeguseks kaheksa hektarit. Margus ning tema õde said selle metsa oma isalt, kelle isa võib nimetada ka metsa rajajaks.
Vanaisa ei müünud metsa ka rahahädas
„See mets, mis praegu kasvab, see on vanaisa mets,“ räägib Margus Timmo. „Ja ükskõik milline häda iganes oli, vanaisa metsa maha ei müünud. Ma tean, et isegi rahareformi ajal, kui mark vahetus krooni vastu, jäid vanaisale laenud peale, hobuse ostmiseks oli laenu võetud. Ja isegi siis, kui laenurahaga ostetud hobune ära suri, ei puutunud vanaisa metsa. Isa on mulle sellest ikka rääkinud, et vanaisa metsa ei puudutatud. Mina olen ka selle mõtte omaks võtnud, et kogu metsa ei tohi maha võtta.“
Margus Timmo metsamajandamise viis on ühtepidi väga moodne, teistpidi aga väga ürgne. Selle kohta võiks öelda püsimetsandus, aga ka lähtumine tervest talupojamõistusest. Nimelt nopib Margus igal aastal metsast välja mõned kõige kehvemad, võiks isegi öelda et hinge vaakuvad puud. „Alguse sai see sellega, et hakkasin metsakuiva välja võtma. Iga aasta võtsin just nii palju, kui kodus kütmiseks kulus. Seda metsakuiva jätkus ligi kümneks aastaks,“ meenutab Margus Timmo.
Tarbepuud võtab ta samuti oma metsast, aga nii, et püüab palgid maha müüa ja tulu eest osta vajalikku töödeldud materjali. „Need on muidugi väikesed mahud – 10–15 tihu nopin metsast välja, ikka selliseid puid, mis hakkavad kuivama või millel on latv kaheharuline. Otsin spetsiaalselt neid puid, mis tuleks metsast välja võtta. Mul üks hea sõber, eluaegne metsamees, tema näeb metsas need puud, mis kuivama hakkavad, kohe ära,“ mainib Timmo.
Kuna metsa on üsna vähe, ei ole seal võimalik suuri lõppraideid teha. Marguse soov on, et metsa kasutamine ei oleks hooajaline, vaid pidev. „Mets on mind palju ja pidevalt aidanud. Iga aastal ma natuke võtan sealt, aga mitte palju. Siiski, metsamajandamise kava järgi oli üks lank, 120-aastased männipuud, selle me võtsime küll maha, aga nüüd on seal juba uued männid kasvamas,“ räägib ta.
Metsaühistu abi läheb ikka vaja
Hariduselt on Margus ehitaja, nii et aeg-ajalt oleks vaja ka veidi metsanduslikku nõu. Kui aga inimene tahab, siis vähemalt metsanduse kohta on nõu ja abi saamine imelihtne. Selleks on metsaühistute võrgustik. Ka Margus on Põlvamaa Metsaühistu liige, kes kasutab ühistu abi pidevalt. „Ükskõik, mis ma metsas ette võtan, olen Põlvamaa Metsaühistuga läbi rääkinud. Viimane asi oli tuulemurru müük, tuul oli mul metsas maha murdnud ligi kolmkümmend puud. Nüüd aitas metsaühistu mul selle pisikese koguse puitu maha müüa.“
Metsaühistu on tema hinnangul väga hea võimalus erametsaomanikul oma metsaasju ajada. „Metsaühistuga mulle meeldib asju ajada, nad ei ole ahned. Ühistu ei tööta selle põhimõttega, et ostab odavalt ära ja müüb kallilt edasi, vaid leiab sulle just sinu materjali vajava saeveski ja aitab ühendust luua. Muidugi võtab ka ühistu selle tehingu pealt teenustasu, aga see pole suur.
Ühistus on mul juba tuttavad mehed, kes oskavad soovitada parimaid kohti, kuhu müüa oma materjali, olgu see siis peenpalk või paberipuit.
Ja väga hea on see, et ühistu kaudu müües ei pea kogused olema suured. Lähed ise saeveskisse pakkuma, siis alla koorma ei ole juttugi. Aga ühistu paneb mitme omaniku väikesed kogused kokku ja saabki müüdud. Ma olen väga rahul!“
Lisaks metsamaterjali müügile on Margus Timmo saanud ühistu kaudu nõustamist, ostnud seemneid, muidugi metsamaterjali müünud ja saanud nõu kogu finantsmajanduse korraldamiseks. „Kuidas maksta makse ja kuidas neid ajatada, nagu metsaomanikul on võimalus. Ja muidugi toetused, näiteks metsamajandamise kava tellimiseks. Ning üldised nõuanded, kasvõi see, et kes metsamajandamise kava teeb. Rohkem teenuseid tegelikult ei oskagi tahta,“ nendib Margus Timmo.
Elu edeneb koostööd tehes
Tema igapäevatöö on seotud Setomaaga, ta on Setomaa Liidu juhatuse esimees. Setomaa Liit kandis enne haldusreformi nime Setomaa Valdade Liit, kuid nelja valla ühendamise järel kadus nimest sõna valdade. Tegevussuunad on aga ikka samad – Setomaa elu edendamine koostöö ja projektide kaudu. Ühtepidi on see amet seotud ka metsanduse ja erametsaomanikega. „Ma olen seal Setomaal kõigile soovitanud, et kui tahate oma metsi majandada, siis tehke seda metsaühistu kaudu. Tegelikult kui me 2006. aastal Setomaa valdades ühistegevusi ja ettevõtlust arendama hakkasime, siis me tegime ka maaülikooliga koostöös uuringu Setomaa metsadest. Selgus, et igal aastal jääb kasutamata umbes 50 000 tihumeetrit Setomaa metsaomanikele kuuluvat metsa, mis on ülekasvanud. Uuringust selgus ka see, et meie metsi ei majandata eriti. Siis tekkis meil idee, et teeme mittetulundusühingu, mis hakkaks Setomaa metsaomanike metsi majandama. See plaan osutus aga võimatuks, sest väikese metsapinnaga omanikud ei ela kohapeal. Ja neil on üsna ükskõik, mis nende metsas toimub. Tallinnast ei hakka nad oma kümne hektari pärast siia tulema. Ja samal ajal hakkasid pead tõstma ka Põlva ja Võru metsaühistud, mis on väga tublid ja usaldusväärsed ühistud, siis me pigem soovitame metsaomanikel ühistutega liituda ja nende abil metsa majandada.“
Must sitik toob tulu
Must sitik on seto keeles must sõstar. Selle marja kasvatamisega veidi suuremas ulatuses kui tavapärased paar põõsast aianurgas alustas Margus Timmo mõned aastad tagasi. Praeguseks on tal kolm viie-, nelja- ja kolmeaastast istandust, kokku üheksal hektaril 36 000 põõsast. Aga musta sitiku kasvataja pole ta Setomaal üksinda, hiljuti loodud tulundusühistu Seto Aiad ühendab kümmet marjakasvatajat. Kokku on neil marjapõõsaste all 43 hektarit maad.
„Kõrvaltvaatajale võib marjakasvatus paista väga lihtne, et paned aga istikud maha ja varsti tulevad inimesed, kes marjad ära korjavad ja sulle selle eest raha maksavad. Nii lihtne see asi ikka ei ole, vaeva on omajagu. Mina soovitan asju ajada ikka ühiselt, ühistuliselt. Meil näiteks on 43 hektarit, see on just selline pind, mis tegelikult võiks olla ühe väikeettevõtja haritav maa. Aga meie pluss on see, et meil on kümme inimest, kümme erineva kogemusega ühistu liiget. Ja kui me kõigest omavahel räägime, siis kümne inimese kogemused koonduvad selle 43 hektari hooldamiseks ja ka saagi müügiks. Me otsime ühiselt turgu ja teeme ka ühiselt investeeringuid,“ räägib Margus.
Ühiselt on soetatud ka tehnika, mida igaüks saab ühistu käest rentida istanduste hooldamiseks. Traktor on igal mehel endal, aga koristuskombainid ja freesid ja virtsa andmise pütid on ühised.
Ühine tegevus on võti
Marguse jutust jääbki alati kostma sõna ühiselt! Ühistegevus on Margus Timmo jaoks väga loomulik ja ta usub, et just see võib aidata ühte kaugemat kanti, nagu Setomaa on, paremale järjele. Muidugi ei ole see alati lihtne, probleeme võib olla erinevaid.
„Muidugi ei ole ühistus alati lihtne. Kõige keerulisem kogu selle asja juures on saagi koristamine. Põõsaste lõikamine, vaheltharimine, väetamine ja muu hooldus – see ei ole ajakriitiline tegevus. Aga saagikoristamine – marjad saavad ühekorraga valmis juuli keskel ja siis tuleb kiiresti ära korjata. Nüüd ongi küsimus, et kuidas panna paika näiteks marjakombaini kasutamise järjekord – ühel oleks vaja just nüüd korjata, teine saaks veel paar päeva oodata. Aga kui kombaini kasutamine on mingit muud moodi kokku lepitud, siis võib see otseselt ühe mehe saaki mõjutada. Sellised probleemid tuleb eelnevalt läbi mõelda ja ühiselt lahendused leida.“
Aga siiski – kui ka probleemidest ühiselt räägitakse, leitakse ühiselt ka lahendused. Just seetõttu tõdeb ka Margus Timmo meie jutuajamise lõpus: „Ühistegevus on see, mis Setomaal on hea! Ilma ühistegevuseta ei oleks meil ettevõtluse arengut, ei oleks noori peresid siia kolinud. Mikroettevõtjal on üksi väga keeruline hakkama saada, aga ühiselt koos teistega on see lihtsam!“
