Uue perioodi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) strateegiakava koostamine on täies hoos. Töögruppides on toimunud plaanitavate meetmete arutelud ja nüüd algavad arutelud strateegiakava juhtkomisjonis.
Tänavu on keskkonnameetmed suure tähelepanu all, kuna just ÜPP-d on Euroopa Komisjon (EK) näinud ühe peamise tööriistana ambitsioonikate keskkonnaeesmärkide täitmisel. See tähendab, et ÜPP strateegiakavas planeeritavad meetmed peavad aitama saavutada Euroopa Liidu roheleppe eesmärke, nagu taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamise vähendamine, mahepinna suurendamine, põllumaa loodusele tagasi andmine jne.
ÜPP roheline arhitektuur
EK ambitsioonikust väljendab ka uue perioodi ÜPP roheline arhitektuur, mille kohustuslikuks vundamendiks saab tingimuslikkus. Selles ühendatakse nii praeguses maaelu arengukavas kehtiv nõuetele vastavuse süsteem (nõuete järgimisest sõltub toetuse suurus – toim) ja osa senistest rohestamise meetmetest, kuid plaanitud on kehtestada ka täiendavaid nõudeid. Sellele lisanduvad I samba kliima- ja keskkonnakavad ehk ökokavad ning II samba keskkonnavaldkonna toetusskeemid.
Liikmesriigile on I samba ökokavade rakendamine kohustuslik, aga põllumehele liitumiseks vabatahtlik. Lisaks tuleb oluline osa maaelu arengu eelarvest suunata keskkonna- ja kliimategevusteks.
.jpg "heworitz")
Praegu on ÜPP reformipaketi arutelud EL-is veel käimas ja mitmed olulised punktid on endiselt lahtised. Näiteks ökokavade kohustuslikkus ja selle eelarve osakaal, kas tingimuslikkus on väiketootjate jaoks kohustuslik või ei ning tingimuslikkuse nõuete täpsem sisu. Ilmselt kõige suurem ootusärevus ongi tingimuslikkuse osas – millised saavad olema kohustuslikud baasnõuded, mille järgimisest hakkab sõltuma toetuse saamine?
Eesti puhul on äärmiselt oluline, milline aasta valitakse püsirohumaa säilitamise kohustuse referentsaastaks. Oleme kahjuks ainus riik EL-is, kes on pidanud püsirohumaid tagasi rajama, ja üheks põhjuseks on 2016. aastal toimunud piimakriis.
Praegu on referentsaasta variantidena laual 2015. ja 2019. aasta, kuna aga enamikule EL-i riikidele sobib 2015, siis on Eesti äärmiselt ebasoodsas olukorras. Mõnevõrra võib ehk olukorda leevendada EK indikatsioon võimalikust paindlikkuse rakendamisest, mis võimaldaks püsirohumaade säilitamise kohustuse puhul arvestada ka tootmissuuna muutmist.
Samuti on oluline, kuidas defineeritakse tootmisega mitteseotud objektide (maastikuelemendid) ja maa-ala säilitamise nõue. Ikka veel ei ole defineeritud, mida mõistame tootmisega mitteseotud ala all. Me ei tea, kui suureks kujuneb tootmisest väljajäetava ala kohustuslik osakaal – kas 5%, nagu praegu ökoalade puhul? Kas ja millisel määral läheb selliste alade arvestusse lämmastikku siduvate põllukultuuride kasvatamine?
Uue nõudena on tingimuslikkuse alla lisatud märg- ja turbaalade minimaalne asjakohane kaitse. Siin on palju jäetud liikmesriigi otsustada, näiteks märg- ja turbaalade defineerimine ja minimaalse kaitse nõuded. Eesti seisukohalt võiks märgaladeks lugeda jõeluhad ja rannaniidud, kuid turvasmuldade puhul on vaja definitsiooniga ettevaatlik olla. Tegemist on baasnõudega, meil peab jääma ruumi, et sinna vabatahtlikke toetusmeetmeid luua.
Palju küsimusi, vähe vastuseid
Kuidas kujundada meetmeid nii, et jõuda ÜPP ühe eesmärgini – edendada keskkonnahoidu ja kliimameetmeid – ja et ka tuleval perioodil oleksid keskkonnameetmed põllumajandustootjatele atraktiivsed? Töögruppide aruteludel oleme seisnud selle eest, et meetmetega seatud kohustused oleksid tasakaalus tootmise vajaduste ja võimaluste ning keskkonnahoiu vahel. Eesmärk on ju jätkata senise eduka praktikaga ja veelgi suureneda keskkonnameetmetega liituvate põllumeeste hulka.
