Arnold Pastak, Olustvere hing

Ja mitte ainult – lisaks koolielu korraldamisele on aastate jooksul korda ja kasutusse saanud üle 20 Olustvere mõisa hoone – üks kaunim kui teine!

Aasta oli 1976, kui Tartumaalt pärit Arnold Pastak Olustverre õppima tuli. Neli aastat möödus siin põllumajandust tudeerides ja koolibändis kitarri mängides. Edasi tuli EPA agronoomia teaduskond ja 1985. aastal kutsus Olustvere kool noore põllumajandus­spetsialisti enda juurde tööle.

Pastak oli alguses praktika­juhendaja, kuid juba neli aastat hiljem sai temast õppedirektor, mis sisult ongi koolijuhi amet.

Praegu meenutab ta 1990. aastaid kui ellujäämisõppust. Kõigest oli puudus, ajad olid segased. Paljud kutsekoolid kas liideti omavahel või pandi hoopis kinni. „Neil aegadel oli Eestis kokku 24 kooli, kus õpetati maaeluga seonduvaid erialasid. Täna on meil neid koole neli: Räpina aianduskool, Luua metsanduskool, Järvamaa kutsehariduskeskus ja meie,“ sõnab ta. „Lisaks kooli arendamisele saime enda kätte ka Olustvere mõisa õppetalu hooned. Neid oli vaja hakata korrastama ja leida neile kasutus. Väga paljud neist olid hästi nukras seisus.“

„Supika“ maine püsis visalt

Olid ajad, kus kutsekoolide õpilastele anti selga ühtemoodi rõivad ja lõunaks pakuti tasuta suppi. Just viimase pärast kutsutigi kutsekoole „supikateks“. Kutsekasse õppima minek oli noorele viimane hädavariant, sest ainukeseks „õigeks“ hariduseks peeti kõrgharidust. Mis siis, et inimene võis olla sündinud pagar või hingelt läbi-lõhki põllumees. Olustvere põllutöökool oli küll tehnikum ja nn „supikate“ hulka ei kuulunud, kuid kehvast mainest oli vaja ikkagi lahti saada. See on Pastaku sõnul kõikidel kutsekoolidel võtnud vaat et aastakümneid ja endiselt kohtab mõnikord üleolevat arvamust kutsekoolide suhtes. Kuigi viimasel ajal aina harvem.

Sellele aitab kaasa üks üha kõvemini kanda kinnitav trend. Tavaliselt ei tulda kutsekooli enam õppima peale üheksandat klassi, vaid täiskasvanuna või lausa elu teises pooles. Sageli on sellisel õpilasel taskus magistrikraad ja ette näidata lennukas karjäär, kuid ta tunneb, et tahaks õppida midagi praktilist, või on elu viinud ta punkti, kus tekkinud soov teha midagi senisest erinevalt.

„Meil on siin IT-mehi, kes õpivad lambakasvatust. Nad on kolinud maale, tahaks pidada lambaid, aga oskusi pole,“ räägib Pastak.

„Samuti on meie õpilaste hulgas mitmeid näitlejaid, lauljaid, ajakirjanikke. Ja miks ei võikski fotograaf õppida jookide valmistamise tehnoloogiat, kui see teda huvitab?!“

Kutsekool = täiskasvanute kool

Täiskasvanud moodustavadki kutsekoolides enamiku õppijaskonnast. Olustveres on suhe nii, et 200 noort on tulnud õppima pärast põhikooli ja umbes 500 õppijat on täiskasvanud. „Suured tööandjad ütlevad, et andku kutsekoolid neile liinitöölisi ja on lausa etteheiteid, et mispärast me täiskasvanud inimesi siin õpetame. Ma arvan, et see on liiga piiratud lähenemine. Elukestev õpe on päriselt ka kasulik ja miks mitte anda inimestele võimalus areneda – saada meie juurest mingi praktiline lisaoskus või oskus, mis on mentaalselt väga vajalik,“ leiab Pastak.
Kui aga tulla tagasi põllumajanduse juurde, siis seda tullakse Olustverre õppima üle Eesti. Konkurssi küll just pole, aga kohad saavad täis. Kõige tihedam rebimine käib kohtade pärast mesindusõppesse ja see on nii olnud juba mitu aastat.

Põllumehe kuvand paraneb

Milline on praegu põllumehe­ameti kuvand? „Kindlasti parem kui 2000. aastate alguses. Siis oli küll täielik madalseis. Meil oli aasta, kus lõpetas vaid kolm põllumeest ja viis kodumajanduse tüdrukut. Popp oli õppida raamatupidajaks või sekretäriks, mitte aga põllumeheks,“ räägib Pastak.

„Viimase kümne aasta jooksul on põllumeeste kutseeksamid olnud seotud toetustega ja eks on olnud ka neid, kes tulevadki toetuse pärast õppima. Kuid mul on rõõm, et leidub aina enam neid inimesi, kes päriselt tahavadki hakata maal midagi tegema. Maal on lisaks traditsioonilisele vilja- ja karjakasvatusele palju muid võimalusi ja just noorema põlvkonna maainimesed on nutikad neid leidma.“

Unistus taluidüllist ei täitunud

Eks pika koolidirektoriks olemise aja jooksul on Pastak näinud ka möödalaskmisi Eesti maaelu korraldamisel ja suunamisel. Üks selline on kindlasti ilus unistus Eesti taludest, kus kasvatatakse endale vajaminevat toitu ja majandatakse kenasti ära. Nii kujutati maaelu ette 1990. aastate alguses ja eks selle ideega õpetati neil aastatel mitmetes kutsekoolides kodumajandust ehk teisisõnu taluperenaisi.

„Paljud hakkasidki tollal talu pidama, aga viis aastat hiljem said aru, et nende elu hakkabki alati olema selline – sa rabad ilma puhkuse ja palgata ning õnn ei tule,“ räägib Pastak. Kodumajanduse eriala oligi alguses populaarne, aga juba varsti selgus, et sel alal puudub väljund – ei läinud need tüdrukud talu pidama ja omandatud haridusega polnud kuskile tööle ka minna. Kodumajanduse erialast kasvas välja hoopis koka eriala ja kokkasid õpetatakse Olustveres siiani.

Elu käis müüri taga

Arnold Pastak teeb ajakirjanikule kooli valdustes tiiru. Olustvere mõisakompleksi kuulub 27 hoonet ja enamik neist on väga ilusasti renoveeritud ning kasutuses. Kuna koolis õpetatakse muu hulgas ka rahvusliku käsitöö erialasid, kuluvad hooned marjaks ära käsitöö või maamajandusega tegelemiseks. Siin on klaasipuhumistöökoda, keraamikakoda, mesinike meemaja, leivakoda, tallid, laudad.

„Olustvere mõisa süda on säilinud peaaegu sellisena nagu ta omal ajal oli, vaid koolimaja on ehitatud vanasse köögiviljaaeda mõisaaegsete kasvuhoonete asemele,“ selgitab Pastak. Õigupoolest kandus elu mõisamüüride vahelt välja alles alates 1963. aastast, kui Olustverre hakati ehitama kortermaju. Seni käis kogu elu vaid mõisakompleksis ja praeguste majade asemel laiusid põllud.

Eelkõige on Olustvere kool tuntud põllumajanduskoolina, kuid siin õpetatakse ka majutuse, toitlustuse, turismi, toiduainete töötlemise, sekretäritöö, raamatupidamise ja rahvusliku käsitöö erialasid. Õppida saab nii põhikooli kui ka keskkooli baasil, samuti töötamise kõrvalt. Nagu kutsekoolides ikka, on õpe väga praktiline ja see paistab ka välja. Masinapark on koolil tänapäevane ja iga mõne aasta tagant uuendatakse masinaparki, sest ajaga peab ju kaasas käima ja antiikse traktori peal ei saa õpetada tulevasi spetsialiste, kes peavad hakkama tööle uusimate põllutööriistadega.

40 põllumeest aastas

Arnold Pastaku sõnul on viimastel aastatel põllumajanduse erialal olnud 40 lõpetaja ringis. Kas seda on palju või vähe? „Parasjagu! Töökohti on praegu piisavalt pakkuda ja kes vähegi tahab tööd teha, sellel ei ole probleemi töökoha leidmisega. Enamasti minnaksegi tööle mõnda suurde põllumajandusettevõttesse. Samas umbes kolmandikul meie lõpetajatest on otsene seos põllumajandusega, näiteks peavad nende vanemad põllumajandusettevõtet või oodatakse neilt ettevõtte ülevõtmist. Käes on aeg, kus 30 aastat tagasi talupidamist alustanud põllumehed annavad oma elutööd lastele üle,“ räägib Pastak.

Tema sõnul on maaelu arengus selgelt näha trend, kuidas tekib aina uusi ja huvitavaid ettevõtteid. „Näiteks koduköökide areng – kümme aastat tagasi selliseid asju praktiliselt ei eksisteerinud, aga nüüd tehakse koduköökides kõikvõimalikke tooteid ning müüakse neid kaubanduskeskustele ja suurtele poodidele,“ selgitab Pastak, kelle hinnangul peegeldub see trend ka suures huvis Olustvere toiduainetehnoloogia erialade vastu.

Arnold Pastak on Olustvere põllutöökooli vedanud üle 30 aasta. Muidugi ei saa jätta küsimata, kas pole tehtud magusaid pakkumisi jätta Olustvere ja tulla karjääri tegema poliitikasse või ametkondadesse? „Mulle on pakutud küll Tallinna mõnda nõuniku kohta, aga ma ei ole tahtnud siit ära minna. Täna valmistan pigem ette väljumist oma elutööst ja ei kisu kohe üldse poliitikasse. Ma ei taha olla osaline positsioonisõjas, mulle piisab täiesti kohalikus volikogus toimetamisest. Poliitika nõuab väga kõvasid närve ja sellega tegelemine peabki olema sinu eesmärk. Minu eesmärk on olnud olla koolijuht ja paratamatult ka kogukonna liider. Ja sellest piisab täiesti,“ sõnab Arnold Pastak.

Kommentaar – Lembit Paal: Arnold Pastak on Olustvere kooli väga hästi arendanud

Arnold Pastaku kursusekaaslane EPA päevilt, põllumajandusfirma Pajusi ABF juht Lembit Paal ütleb, et see, kui head haridust antakse tänapäeval Olustvere põllutöökoolis, kui ühtne on kooli vaimsus ning kui hästi on korrastatud Olustvere mõisasüda, on suuresti just Arnold Pastaku töö. „Tagasihoidlikkus on Arno teine nimi, aga nii see kõik tegelikult on,“ ütleb Paal.

Neid mehi seob lisaks pikale sõprusele ka suur armastus vanavara ja vanade hoonete vastu. „Meil on jah mõlemal üks ja seesama meditsiiniline probleem,“ muigab Paal, kes on kümmekond aastat tegelenud Pajusi mõisa taastamisega.

Tihti käivad koolivennad üksteisel külas just ehitusalast šnitti võtmas ja mõtteid vahetamas. „Olustvere mõis on kogu Baltikumis üks täiuslikumalt säilinud mõisakomplekse ja on suur rõõm, et ta praegusel kujul taastatud sai. Loomulikult on selle kõige initsiaator ja eestvedaja Arnold,“ kiidab Lembit Paal.

Olustvere põllutöökoolist rääkides sõnab Paal, et see on tõeliselt väärika ajalooga ja latti hoitakse seal kõrgel. „Ma pole kohanud ühtegi selle kooli lõpetajat, kes oleks häbenenud Olustveres õppimist. Vastupidi, selle üle ollakse uhked ning kooli läbimine on nagu kaubamärk. Koolil on tugev vilistlasliikumine ja hea maine. Ta on ka suurepärane põllumajanduse ja maaelu mainekujundaja, näiteks erinevate ettevõtmiste kaudu. Olgu selleks siis kooliõpilaste põllud teede ääres, künnivõistlused või muud üritused. Õppesuunad on koolil hästi valitud ja seal õpetatakse selliseid erialasid, mis inimesi kõnetavad. Arno on seda kooli hästi arendanud. Ja temast peetakse väga lugu – seda näitab ka asjaolu, et hiljutisel 60. juubelil jätkus õnnitlejaid mitmesse päeva,“ lisab Paal.