Kogu maailmas pööratakse üha enam tähelepanu toidukao ja -jäätmete vähendamisele ning vältimisele toidu tarneahela kõigis etappides alates esmatootmisest kuni lõpptarbimiseni. 2015. aastal võtsid maailma liidrid vastu ÜRO tegevuskava, milles sätestati kestliku arengu eesmärgid.
Üks kestliku arengu eesmärke on vähendada 2030. aastaks jaekaubanduse ja tarbijate tekitatud toidujäätmeid poole võrra elaniku kohta. Samuti tuleb vähendada toidukadu tootmis- ja tarneahelas, k.a saagikoristusjärgseid kadusid. Kestlikuks toidutootmiseks on oluline, et kasvuhoonegaaside heited ei suureneks, säiliks loodusvarade võime varustada inimesi toiduga ja toit ei läheks raisku.
Euroopa Liit on kestliku arengu eesmärgid integreerinud oma arengudokumentidesse. Ka Eestilt oodatakse poliitika kujundamisel nendest eesmärkidest lähtumist.
Selleks, et teada saada, kui suur on Eestis toidukadu esmatootmises, mis on toidukao tekkepõhjused ning missugused võiksid olla meetmed, et toidukadusid vähendada või hoopis vältida, uuris Eesti Maaülikool aastatel 2017, 2018 ja 2020 toidukadu põllumajandus- ja kalandussektoris. Lõpparuannet saab lugeda veebilehelt www.pikk.ee/valdkonnad/mak-pusihindamine/lopparuanded-2012-2016.
Teeme mõisted selgeks
Algatuseks on oluline tähelepanu pöörata kahele mõistele. Üks nendest mõistetest on „toit”. Euroopa Liidu määruse kohaselt on toit töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata aine või toode, mis on mõeldud inimestele tarbimiseks. Toiduks ei loeta taimi enne saagikoristust, elusloomi (välja arvatud juhul, kui need on ette valmistatud turule viimiseks inimtoiduna), jääkprodukte vms.
Teine oluline mõiste on „toidukadu“. Sageli võrdsustatakse see „toidujäätme“ mõistega või vaadeldakse seda „toidujäätme“ mõiste osana või räägitakse toidu raiskamisest üleüldiselt. ÜRO ja FAO eristavad mõisteid „toidukadu“ ja „toidujäätmed“ toidu tarneahela erinevates lülides (vt joonis 1). Sellise lähenemise alusel tekib toidukadu toidu tootmisel ja töötlemisel ning toidujäätmed ja raiskamine kaubanduses ja tarbimises.
Uuringu tarvis defineeriti toidukadu kui töötlemata või töödeldud toitu, mis on esialgselt mõeldud inimestele tarbimiseks, kuid mis ühel või teisel põhjusel inimeste toidulauale ei jõua (läheb komposti, loomasöödaks, suunatakse bioenergia tootmiseks vms).
Toidukadu Eesti põllumajanduses uuriti veebiküsitluse teel. Põllumajandustootjatel paluti hinnata toidukadu tootmisahela erinevates etappides, arvestades kadu müüdud esmatoodangu kogusest (kaalust) protsentides. 2017. aastal vastas küsitlusele 197 ettevõtet, 2018. aastal 284 ja 2020. aastal 395.
Võrreldes põhjamaadega (uuring tehti Soomes, Rootsis, Norras ja Taanis) Eesti põllumajanduses toidukao ulatus väga ei erine (vt tabelit allpool). Kui põhjamaades jäi toidukadu vahemikku 0,4–35,5%, siis Eesti põllumajandustootmises oli toidukadu 1,0–36,8%.
Tootmise etapid, toidukao peamine tekkekoht ja ulatus:
Eestis oli väikseim toidukao määr loomakasvatuses ja suurim aianduses. Põhjamaades oli samuti väiksem määr loomakasvatuses, kuid suurem hernekasvatuses, kuna näiteks Soomes ei õnnestunud uuringu tegemise aastal (2016) hernesaaki põllult koristada.
Valdavalt tekkis kõige suurem toidukadu toidutootmise esimeses etapis. Erandiks on kartulikasvatus, kus suurem kadu tekkis tarbekartuli sorteerimisel, ning hernekasvatus, kus sarnaselt põhjamaadele tekkis suur kadu herne kuivatamisel ja sorteerimisel.
Toidukao tekkel eri põhjused
- Piimatootmises tekkis kõige suurem toidukadu lüpsmisel, mille põhjuseks olid piima suur somaatiliste rakkude arv ja antibiootikumisisaldus.
- Lihaveise- ja seakasvatuses tapakaalu saavutanud lihaveised ja nuumsead hukkusid enne tapamajja, kokkuostjale või toidutöötlejale viimist eelkõige haigestumiste või teiste loomade tekitatud traumade tõttu.
- Nisukasvatuses tekkis kõige suurem terakadu nisu koristamisel, mistõttu osa saagist jäi põllule eelkõige ebasoodsa ilma tõttu.
- Hernekadu tekkis valdavalt herne kuivatamisel ja sorteerimisel ning välja sorteeriti ebakvaliteetsed herned ja hernekestad.
- Maasikakasvatuses tekkis suurim kadu maasikate korjamisel. Kui 2018. aastal tekkis toidukadu marjade korjamisel suhteliselt võrdselt mitme teguri koosmõjul, siis 2020. aastal jäi maasikakasvatajate hinnangul mari põllule valdavalt ilmast tingitud kahjustuste ja hooajalise tööjõupuuduse tõttu.
- Kartulikasvatuses tekkis kõige suurem tarbekartuli kadu sorteerimisel. Välja sorteeriti eelkõige ala- või ülemõõdulised kartulid. Olulised kao põhjused olid ka mehaanilised vigastused ning taimehaigused ja -kahjurid.
Kui kasutuskõlbmatu piim suunati peamiselt kanalisatsiooni või kasutati loomasöödaks, siis taimekasvatuses välja sorteeritud ebakvaliteetne toidunisu ja hernes, müügikõlbmatud maasikad ja toidukartulid valdavalt kompostiti või kasutati loomasöödaks. Vähegi söögikõlblikest maasikatest tehti ka enda tarbeks mahla, siirupit või veini, müüdi odava hinnaga moosimarjaks või pakuti veinitegijatele. Välja praagitud tarbekartulid suunati ka bioenergia tootmisesse või turustati köögivilja koorimisega tegelevatele ettevõtetele.
Uuringut rahastati maaeluministeeriumi rakendusuuringute programmist „Põllumajanduslikud rakendusuuringud ja arendustegevus aastatel 2015–2021“.
Kaks soovitust toidukao vähendamiseks
Kuigi toidukadu hakatakse esmatootmises arvestama alates momendist, kui taimne või loomne ressurss on valmis liikuma toidutarneahela järgmisesse lülisse, on esmatootmises kõikidel tootmisetappidel alates seemne valikust ja mulla harimisest kuni loomade heaoluni oluline roll toidukao tekkel.
Seega kumuleeruvad tootmises probleemid ja riskid ehk tootmisahela esimeses etapis tekkinud ühe või mitme põhjuse tulem kandub edasi järgmistesse tootmisahela etappidesse, või kui on tegemist haiguste levikuga, siis suisa järgnevatesse aastatesse. See on põhjus, mistõttu hõlmavad toidukao vähendamise soovitused kõiki tootmise etappe.
Välja saab tuua kaks kõige laiemat toidukao vältimise ja vähendamise soovitust. Esimene soovitus on tootmises riskijuhtimise rakendamine. Riskijuhtimine võimaldab ohjata ja suunata tulevikusündmusi. Teine soovitus puudutab koolitusi ja õpitubasid, mis on suunatud nii ettevõtete omanikele kui ka töötajaskonnale. Suurimat kasu nähakse ettevõtjalt-ettevõtjale õpitubades, kus saab teadmisi omandada teistelt ettevõtjatelt nende endi juures.
Samas on toidukao vältimisel ja vähendamisel olulisel kohal ka mitmed muud meetmed, näiteks toetatava nõuande pakkumise jätkamine, digiüleminek põllumajandustootmises ning väiksemates sektorites ühistegevuse arendamine ja edendamine.
