Metsa ei pea omaniku eest kaitsma, metsa peame hoidma selle kõige laiemas tähenduses! Metsaomanik peab saama looduskaitse osaks mitte formaalse kaasamisega, vaid enda vabatahtliku otsusega. Selleni jõudmine ei ole lihtne, sest metsaomanike ja looduskaitsjate vahel puudub usaldus.
Kaitsekordade uuendamise tähtajaks on looduskaitseseaduses määratud 1. mai 2023. Paraku on selle käigus asutud oluliselt piirama omaniku õigusi metsa majandamisel. Kaitse-eeskirjad on pikad ja lohisevad, neid on raske iga päev seadusloomega mitte kokkupuutuval metsaomanikul mõista. Seetõttu ei suuda omanikud ka avalikel aruteludel enda seisukohti kaitsta ja põhjendada ning ega vastuväiteid üldjuhul ka ei arvestata.
Saatan peitub detailides
Leides kaitse-eeskirjast lause, et piiranguvööndit ei muudeta ümber sihtkaitsevööndiks, ei tähenda see veel, et metsaomanikule ei ole võimalik seada täiendavaid piiranguid. Nii võib kaitse-eeskirjaga keelata uuendusraied ka piiranguvööndis, mis reaalselt toob kaasa peaaegu sihtkaitsevööndi tingimused. Metsaomaniku jaoks tähendab see, et ta ei saa sellele alale taotleda ka praegu käimasolevat Natura 2000 metsatoetust, sest väljaspool Natura alasid makstakse toetust üksnes sihtkaitsevöönditele. Natura alal oleva piiranguvööndi toetus on ligi poole väiksem sihtkaitsevööndi toetusest.
Kaitserežiimide täpsustamisega on rangemat kaitset vajavad loodusväärtusi viie viimase aasta jooksul ümber tsoneeritud sihtkaitsevööndisse ligi 75 200 hektari ulatuses. Sama aja jooksul on kaitstavate alade pindala suurenenud ligi 55 280 hektari võrra, kaitse alt on välja arvatud ligi 4000 hektarit. Kaitsealade väljaarvamise üks põhjus on väärtuste kadumine. Siit tekib küsimus: mis läks valesti?
Tegutsetakse analüüsita
Analüüse selle kohta, kuidas on kehtinud kaitse-eeskirjad täitnud oma eesmärki, ei ole tehtud. Selle asemel võetakse kaitse alla uued alad, teadmata, kas sellest loodusväärtustele pikas perspektiivis ka kasu on. Piiride selgemaks eraldamiseks looduses liidetakse ka kaitseväärtuseta alasid.
Kaitstavate alade laiendamisel või kaitsekorra rangemaks muutmisel ei koostata eelnevalt sotsiaal-majanduslikke analüüse. Ometi on maaomanik panustanud metsa kasvatamisse taasiseseisvunud Eestis juba 30 aastat ja tal on õigustatud ootus oma töö eest tasu saada. Tekib küsimus, kas eraomand on ikka alati eraomand või on see valikuline ja toimub metsamaa taasriigistamine?
Igaüks võib sekkuda
Metsaomanik saab tavaliselt piirangutest teada pärast metsateatise esitamist. Suvalised isikud võivad kaasa rääkida omaniku soovile oma vara kasutada ja käsutada, sest kaitseala algatamise ettepaneku võib teha igaüks, ilma et sellega kaasneks mingit vastutust. Mille arvelt kaetakse kulud ja saamatajäänud tulu ning kust tulevad vahendid? Ei tasu unustada, et ka iseendale tööd pakkuv ja hakkamasaav metsaomanik on väärtuslik maksumaksja.
Tekkinud majanduskriis on jätnud tööta palju erinevate valdkondade esindajaid. Ja see on kurb. Need valdkonnad on sattunud nüüd sarnasesse olukorda, milles metsaomanikud on olnud juba aastaid ühiskondlikust survest tuleva „linnurahu“ tõttu, mida erametsaomanikud on pidanud seni võimaluse korral vabatahtlikult.
Kui seadustatakse kohustuslik linnurahu periood, on metsamajandajatel samasugune õigus saada seadusest tuleneva sundpuhkuse aja eest hüvitist oma pere toitmiseks ja oskustööliste hoidmiseks nagu teiste eluvaldkondade esindajatel praegusel ajal. Kõigil elualadel on riskid, kuid on ebaõiglane, et ühel juhul need hüvitatakse, teisel juhul mitte.
