Euroopa Liidu asutajariigid tunnevad end Euroopa peremeestena ja nende jaoks ei ole Brüssel kaugel. Küll aga pidi Eesti euroliiduga liitudes hakkama õppima, millised reeglid liidus kehtivad ja kuidas saame teemasid mõjutada.
Euroopas seisab Eesti põllumeeste huvide eest aastast 2001 Brüsseli esindus, mis esindab tänapäeval nii põllumajandus-kaubanduskoda kui ka taluliitu. Ene Kärner liitus Brüsseli esindusega aasta pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga ning on ka praegu põllumajandusorganisatsioonide sõnumikandja suhtluses Euroopa institutsioonidega.
Kärner meenutab kõige esimest meeleavaldustega lobikampaaniat aastal 2011, kui kerkis esile otsetoetuste võrdsustamise teema: „Eelarveperiood algas aastal 2013, kuid me alustasime oma tegevusi kaks aastat varem. Erinevalt Eestist, kus kõik käib kiiresti, peab siin olema kohal ennetavalt, et oleks võimalik üldse midagi mõjutada. Kõik protsessid on pikad, on teemasid, mida on arutatud aastaid.“
Balti riigid panid seljad kokku
Toona juhtus Brüsseli jaoks midagi tavapäratut, ja seepärast ka huvipakkuvat. Kolm Balti riiki leppisid kokku ühistes teemades ja tegutsesid koos. Ene Kärner: „Millal iganes me soovisime kohtuda komisjoni ametnikega või parlamendiliikmetega, kõik võtsid meid vastu. Sel hetkel tundus, et lobitegemine pole sugugi keeruline – lihtsalt helistad ja lähed. Külastasime komisjoniametnikke ja parlamendiliikmeid, kes olid otsustavatel positsioonidel. Lisaks oli meil vaja teiste riikide kolleegidele selgeks teha, milles seisneb meie mure. Selleks sõitsime teiste riikide pealinnadesse ja kohtusime seal partnerorganisatsioonidega. Loomulikult kirjutasime tohutult kirju ja deklaratsioone ning tegime aktsioone ka oma koduriikides.” Kärner toob näiteks allkirjade kogumise kampaania otsetoetuste võrdsustamiseks. Baltikumis kogutud 64 000 allkirja anti üle europarlamendi tollasele esimehele
Martin Schulzile.
Kärner rõhutab, et alati on tegevusi planeeritud Eestis ja Brüsselis paralleelselt: „Kõigepealt tuleb anda õige sõnum kaasa oma riigi pea- või põllumajandusministrile. Ja siis teha aktsioon omakorda Brüsselis.“ Selle suure ja keerulise süsteemi sees on siiski kõige olulisemad inimestevahelised suhted. Ene Kärner: „Suhete loomine on suur töö ja neid tuleb hoida ka n-ö igaks juhuks, sest kui tekib probleem või küsimus, on võimalus kiiresti ühendust võtta ja abi saada. Paljud kohtumised ja probleemilahendused on saanud teoks just tänu esinduse pikaajalisele olemasolule Brüsselis.“
Infole tuleb ligi pääseda
Eesti on ühinenud ka mitmete rahvusvaheliste organisatsioonidega. Aastast 2001 oleme seotud COPA-COGECA-ga, suurima põllumajandusvaldkonna esindusorganisatsiooniga Euroopas, samuti on koda Euroopa Piimaliidu (EDA) liige ning kuulub Euroopa Piimakaubandusorganisatsiooni (Eucolait). Lisaks on Eesti põllumajandussektor esindatud Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitees (EMS).
Brüsseli seadusloome maht on tohutu, sellest läbinärimine võtab tublisti aega ja nõuab paljude inimeste panustamist. Siin joonistubki välja suurtesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse kuulumise võlu – täispakett infoga liigub sealt Brüsseli esindusse väga kiiresti. Kärner räägib, et üle-euroopalised lobiorganisatsioonid analüüsivad dokumente ja teevad oma ettepanekud, konsulteerides ka meiega: „Nii tekib Euroopa põllumeeste seisukoht, kus on kajastatud ka Eesti arvamus. Brüsseli esindusel on siin koordineeriv roll: oleme hästi informeeritud, mis algatused on Euroopast tulemas, aitame hinnata nende mõju Eestile ja vajadusel kujundada ministeeriumil seisukohti.“
Kui eelmisel rahastamisperioodil oli peateema otsetoetuste tõstmine, siis uuel perioodil on laual roheleppega seotud strateegiate ja EL-i ühise põllumajanduspoliitika reformi teemad. Kärneri sõnul on see tõsine võitlus, et põllumeeste huvid oleksid kaitstud ja toidujulgeolek ning Eesti ja Euroopa konkurentsivõime säiliksid.
Taluliit majandus- ja sotsiaalkomitees
Eelmise aasta oktoobrist on Eestimaa Talupidajate Keskliit viieks aastaks Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee (EMS) liige. EMS-i taust on laiapõhjaline: arvamuse kujundamisel tuleb tasakaal leida erinevate seisukohtade vahel, kus ühel pool on tööandjate ja töötajate huvid, teisal vabaühenduste, sh keskkonna- ja põllumajandusorganisatsioonide arvamus. „Kuna esindatud on osapooled eri riikidest ja valdkondadest, on ka seisukohad ning kokkulepped reeglina neutraalsed ja tasakaalustatud,“ nendib Eestit EMS-is esindav taluliidu juhatuse liige Kerli Ats.
Ats on kindel, et talupidajatele ja põllumajandustootjatele on EMS-is kaasalöömine oluline, sest see on justkui sild koostöö edendamiseks Euroopa kodanikuorganisatsioonide ja EL-i institutsioonidega.
„Saame kiiresti vahetut infot, millega saab ka kohalikul tasandil tegeleda. Lisaks aitab see olla pildil, saada uusi kontakte ning kaasa rääkida rahvusvahelises võrgustikus, mis muutub oma huvide eest seismisel järjest olulisemaks,“ selgitab Ats.
Huvikaitse on teema, kus üleöö ei juhtu midagi, kuid kui lumepall õiges suunas veerema hakkab, võib sellest sündida juba suuremaid asju. „Mida aktiivsem olla, seda suurem on võimalus EL-i tasemel sõna võtta ja seda enam arvestatakse ka sinu seisukohtade ning probleemidega,“ tõdeb Ats. „Olen saanud võimaluse rääkida EL-i europarlamendi avalikul istungil, kus tõin välja nii Eesti talupidajate kui ka EL-i põllumajandustootjate seisukohad puuriloomade pidamisel. Oktoobris osalen innovatsiooni tippkohtumisel, kus räägin väiketalupidajate probleemidest seoses digitaliseerimise ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga.”
Ats nendib, et kuigi rohepöörde südames on digitaliseerimine ja innovatsioon, näeme selgelt, et väiketaludele on selliste investeeringute jaoks vahendite leidmine väga keeruline. Nii ütleb EL ühelt poolt, et peame minema tagasi väiketaludel põhinevale struktuurile, samas mõjutavad rohepöördega tulevad muudatused väga tugevalt just väiketootjate konkurentsivõimet.
Kuidas Belarus Brüsselis ilma tegi
Esimeste Balti riikide ühiste meeleavalduste korraldamine aastail 2011–2013 oli nagu tõsine rindesõprus kolme Balti riigi vahel.
Ene Kärner meenutab, et korraldustöö oli väga emotsionaalne: „Pidime kõigepealt omavahel jõudma kokkuleppeni, milline on meie ühine sõnum ja kõike ühiselt koordineerima. Teistpidi polnud Brüssel näinud sellist kolme uue liikmesriigi koostööd ja see andis meile teatud eelise.“
Kui toimuvad Belgia või Hollandi meeleavaldused, tuleb Brüsselisse sadu traktoreid. Balti riigid pidid muul viisil tähelepanu pälvima. 2013. aasta veebruaris toimunud minilaulupeol avaneski emotsionaalne vaatepilt, kui pisike koor komisjoni hoone ees lumesajus laulis. Uudis laulvatest Baltimaade põllumeestest pälvis ka Hiina televisiooni tähelepanu.
Üks Kärneri kummalisemaid tööülesandeid on aga olnud küsimus, kuhu parkida Brüsselis traktor. 2012. aastal läbi Eesti, Läti ja Leedu Brüsselisse meeleavaldusele saabunud Belarus leidis endale siiski õdusa peatuspaiga. Toonane peaminister Andrus Ansip sõnas pärast Euroopa ülemkogu: „Küllap ka Belarus aitas. Üldiselt selle Ülemkogu kohta ma ütleksin, et Brüsselist lahkudes on tuju märksa parem kui Brüsselisse tulles. Läbirääkimistel me tulemust küll ei saavutanud, aga sammusime pikkade sammudega kokkuleppe suunas.”
