Sisendhindade ligi 50-protsendiline tõus on sea- ja piimakarjakasvatajad pannud abiotsivalt riigi poole vaatama. Maaeluminister Urmas Kruuse lubab erakorralise toetuse teema lähiajal valitsuskabinetti arutamiseks viia.
Juba mitmendat aastat vaevavad sealiha- ja piimatootjaid madalad toodangu kokkuostuhinnad. Tänavune aasta on eriti valus. Tundub, et kõik hinnad tõusevad, välja arvatud liha ja piima hind.
OÜ Viru Peekon juhatuse liige Mati Tuvi ütleb, et seakasvatus on suures miinuses juba teist aastat järjest. Kui eelmise aasta algust võis veel nimetada heaks, siis aasta teises pooles langes sealiha hind nii madalale (1,19 €/kg), et sõi kiiresti kõik säästud. Tänavune aasta on sarnase mustriga – kevadel hind pisut tõusis, kuid on juba mõnda aega kukkunud 1,25 €/kg tasemele. „Aasta on olnud stabiilses miinuses,“ nendib Tuvi.
Eestis on sealiha tootmise omahind olnud 1,5–1,6 €/kg. Tuvi väitel on see Euroopa mõistes täiesti konkurentsivõimeline tulemus. Söödahinnad aga järjest tõusevad ja seetõttu jõuab ka sealiha omahind 1,8 euroni kilost või rohkemgi. „Oluline on aru saada, et praegune kriis kujuneb kindlasti raskemaks. Eelnev aasta on kõik seakasvatajate säästud söönud ja kahjumit katta ei ole enam millegagi,“ nendib Tuvi.
Ta lisab, et arvestades kõikide hindade kallinemist, ei ole tootmise vähendamine välistatud. Tuvi väitel on nad söödatooraine suhtes teinud tootjatega kokkulepped ainult pooleks aastaks. „Mis edasi saab, pole hetkel aimugi. Praeguste hindadega teha pikemaks ajaks kokkuleppeid oleks hullumeelsus. Ainuke lootus on, et ehk hakkavad need ka ükskord langema … aga kui ei hakka?“ mõtiskleb Tuvi. Lisaks ajaloo kõrgeimatele söödahindadele tõusevad ka elektri, gaasi jm hinnad. „Arvestades neid trende on Eesti seakasvatuse jätkusuutlikkus tugeva löögi all ja tundub, et ilma riigi abita on krahh vältimatu,“ leiab Tuvi.
Piimatootmine toodab miinust
Piimatootjate olukord on sama keeruline. Toorpiima keskmine kokkuostuhind on olnud umbes 300 €/t. Tootmiskulude tase on jõudnud aga juba 330–350 euroni tonni kohta.
Kaspar Põlluäär peab Saaremaal väikest perefarmi. Omal ajal noortaluniku toetuse toel isalt Nihatu Piim OÜ-s piimatootmise üle võtnud Põlluäär mõtles tegevuse lõpetamisele juba kaks aastat tagasi. Toona tekitas meelehärmi piimakombinaadi regulaarne hilinemine piimaraha maksmisega. Nüüd on piimakombinaat korrektne, kuid Põlluääre mõtted on endiselt piimatootmise lõpetamise juures.
„Tuleme vaevu ots otsaga kokku ja sedagi paljuski tänu isale ja vennale, kes tegelevad põllumajandusega, mistõttu ei ole heinast ja silost puudust,“ tunnistab Põlluäär. Kuid kõik kulumaterjalid lähevad aina kallimaks. Ta toob näite, et piimafiltrite hind on kümne aastaga kallinenud kolm korda. Kokkuvõttes on piima omahind kindlasti kõrgem kui kokkuostuhind.
Sõbra kaudu sai Põlluäär firma telefoninumbri, kust aeg-ajalt tullakse Nihatu Piima loomadele järele ja ostetakse need lihaks. Lehmade ja pullide lihaks müümine ning rahasüst maalapi müügist ongi aidanud piimatootmist veel üleval hoida. „Optimismiks eriti ruumi ei ole,“ tõdeb Põlluäär ja ütleb, et kuna olukorra paremaks muutumist ei paista, on tal plaan järgmiste aastate jooksul piimatootmine lõpetada.
Järsku lõppu ta siiski ei tee ja kõiki loomi kohe Poola ei saada. „Loomadest kahju ka. Ehk saab nooremaid ja mullikaid edasi müüa kuhugi, kus nad saaksid veel piima toota. Huvi on näidatud,“ räägib Põlluäär. Nii vähendabki ta oma karja peamiselt pullide, vanemate või mitte tiinete loomade müügiga.
Väikefarmidel Põlluäär tulevikku ei näe. Põlluäär räägib sõpradest, kes samamoodi saadavad loomi vaikselt ära või lähevad üle lihaloomade kasvatamisele. „Olukorra lahendamiseks võiks riik rohkem toetada Eesti toodete müüki – teha lõpp importimisele, kui meil oma toodetest puudust ei ole,“ leiab Põlluäär. Muidugi oleks vaja ka piimahinna tõusu ja toetusi, kuid lisaks oleks suur abi, kui saaks kontrolli alla vahetusjuppide, pesuainete jm tarvikute kõrged hinnad.
Isetöötlejal elu ilusam
Viljandimaa mahepiimatootja Pajumäe Talu tunneb end mõnevõrra kindlamalt. Seda paljuski tänu teistest piimatootjatest pisut erinevale olukorrale. Peremees Viljar Veidenberg selgitab, et nemad töötlevad kogu oma toodetava piima ise kohapeal ümber. Seetõttu sõltub nende tulu lõpptarbijast – kui palju on kohalikel inimestel isu Eesti väiketootja mahetunnustatud piimatoodete järele. Praegu isu on. Kui aasta alguses oli müügis väike langus, siis praegu läheb kaupa sama palju või rohkemgi kui eelmistel aastatel. Seetõttu plaanib Pajumäe Talu tegutseda varasemate plaanide järgi ja karja oluliselt ei vähenda ega suurenda.
Kogu Eesti piimatootmine on aga Veidenbergi sõnul valiku ees: kas hakata farmide kaupa piimatootmist sulgema, et pakkumine väheneks, või leida kamba peale lahendus, kuidas piimale rohkem väärtust anda ja selle eest rohkem raha küsida. „Kolmas variant on ka see, et Eesti inimesed ehk riik otsustab, et puuduva osa katame ühisest taskust. Piimatootmise säilitamine on kokkuvõttes meie kõigi jaoks kasulikum kui selle vähendamine,“ leiab Veidenberg.
INTERVJUU: See on alles algus…
Tänavu oktoobrist Eesti Tõusigade Aretusühistut juhtiv Anu Hellenurme tõdeb, et madal turuhind ja kasvavad sisendhinnad vähendavad taas sigade arvukust Eestis.
Kui suur on seakasvatuses sisendhindade kasv ja kuis mõjutab see tootmise omahinda?
Paljude Eesti seakasvatajate lepingutes on referentsmüügihinnaks seatud Saksamaal noteeritud hinnad. Sealiha vabaturu baashind on meie kasvatajate jaoks viimase aasta jooksul olnud 1,19–1,57 €/kg. Septembri algusest on hind püsinud kolm nädalat 1,25 eurot/kg, seega vahemiku alumises otsas. Tegelik kokkuostuhind kujuneb aga veelgi madalamaks Eesti kokkuostjate rakendatava metoodika tõttu, mis Saksamaa praktikast mitmes olulises aspektis erineb.
Paradoksaalsel kombel on Eesti ametlikus statistikas kajastuv sealiha keskmine hind reeglina tegelikust kõrgem. Meie seakasvatajad jagunevad kaheks: osad ettevõtted on lepingutega tihedalt seotud suurte lihatööstustega, mis tagab seakasvatajatele suhteliselt stabiilse hinnataseme. Nad kasvatavad lepingute alusel Rakvere
Farmidest saadud põrsaid. Neile, kes lepingutega seotud ei ole, sõltub makstav hind otseselt Saksamaa börsihindadest. Sealihatootmise omahind on sõltuvalt ettevõtte efektiivsusest olnud 1,50–1,65 €/kg. Tootmise omahind on võrreldav Saksamaa, Soome jt arenenud riikidega. Meie seakasvatajad suudavad konkureerida suurte seakasvatuse traditsioonidega riikidega, aga vaid juhul, kui konkurentsitingimused oleksid võrdsed.
Olukorra on Eestis hulluks teinud teravilja ja söödalisandite hinnatõus. Teravilja hinnad börsil on võrreldes möödunud aastaga kasvanud 40–50%. Kohe lisandub elektrihinna järsust tõusust tulenev negatiivne mõju sektorile, sellele lisandub kütte hinnatõus. Põrsaste tootmine on väga energiakulukas, talv on ees ja kogu kari vajab iga päev hoolitsemist, söötmist, inimesed töötasu.
Kui palju on teieni jõudnud infot seakasvatuse vähenemisest?
Kui pärast 2014–2016 sügavat kriisi pöördus sigade arvukus tõusule, siis viimastel kuudel on sigade arv taas kahanema hakanud. Räägime tegevuse kokku tõmbamisest viiendiku võrra. See on alles algus. Kui mõistuspärane on seakasvatust Eestis kokku tõmmata olukorras, kus inimesed soovivad kvaliteetset, värsket ja suus sulavat kodumaist sealiha, aga me suudame sealiha ise toota vaid 80% ulatuses Eesti siseturu vajadusest.
Toon näite. Kaubi Farmid vähendab emiste arvu 960-lt 600-le. Praegu on karjas umbes 700 emist. 133 emist on müüdud Lätti, sealsed seakasvatajad on saanud kriisitoetusi ja neil on kindlus tegevuse jätkamiseks. Selle aasta esimesel poolel langes Eesti Tõusigade Aretusühistu liikmete emiste arv 6%. Langus jätkub ja hoogustub. Kui teravilja hinnatõus ei peatu, võib mustemate stsenaariumide korral 1 kg sealiha omahind ületada 2 eurot.
Ettepanekud
Mida saab teha riik olukorra stabiliseerimiseks seakasvatuses
- Kiire lahendusena maksta erakorralist toetust.
- Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu käibelaene anda.
- Kehtestada võrdsed toetused naaberriikidega. Osad EL-i riigid said üle kahe aasta kaubelda Hiinaga ja teenida kasumit, mille arvelt nüüd Euroopa turg odava lihaga üle külvata. Meil polnud võimalust kolmandate riikidega kaubelda, kuna oleme juba seitse aastat seakatku II tsoonis.
- Euroopas kostavad üleskutsed vähendamaks sealiha (üle)tootmist. Eesti peab selgroogu näitama ja sellega mitte nõustuma. Üleskutse on ehk asjakohane näiteks Taanis, kus Eesti suuruse pindalaga riigis kasvab 12,6 miljonit siga. Eestis on 300 000 siga. Kui nende arvu vähendame, siis ei ole omavarustatuse tase isegi mitte 80%.
- Seakasvatajad vajavad konkreetset inimest, kelle peamine ülesanne oleks Eesti (sea)lihale kiirelt turgu leida (nagu omaaegne ettevõtlus- ja ekspordiminister Anne Sulling töötas selle nimel, et Eesti piimatooted Hiinasse jõuaksid).
- Resoluutselt lahendada EL-is ebavõrdsete põllumajandustoetuste probleem. Tööjõud, tooraine ega masinad/sisseseade ei ole Eestis enam odavamad kui nn vanades Euroopa riikides.
- Haiglates, lasteaedades, koolides ja kaitseväes peaks laual olema lühikese tarneahelaga toit, mis on kohapeal kasvatatud. Eelistades kodumaist, anname tööd maainimestele ja maakogukondadele.
Allikas: Anu Hellenurme
Piimatootjate arv väheneb ka teistes Euroopa riikides
Maaeluminister Urmas Kruuse sea- ja piimakarjakasvatajatele tulupuudujäägi katmist kohe lubama ei tõtta. Ta toob välja, et näiteks piimakarja arvukuse vähenemine ja tootjate tegevuse lõpetamine ei ole iseloomulik ainult Eestile, vaid pea kõikidele arenenud riikidele. „Tänapäeva globaalne maailm pakub noortele piiramatuid võimalusi ja põlvkondade vahetumisel on tootmise lõpetamise põhjus sageli lihtsalt tootmise jätkaja puudumine. Noori raske farmitöö ei ahvatle,“ ütleb Kruuse.
Selgitamaks, et asi ei ole üksnes toetuste jagamises, võtab Kruuse arvud appi. 2020. aastaks oli Eestis võrreldes 2015. aastaga piimalehmapidajate arv vähenenud 46,8% ja piimalehmade arv 7,3%. Meie naaberriigid sammusid sama rada. Lätis vähenes samal perioodil piimalehmapidajate arv 42% ja piimalehmade arv 16,3%. Soomes, kus on ühed Euroopa kõrgeimad piima kokkuostuhinnad ja kus näiteks 2019. aastal maksti piimatootmises loomühiku kohta euroliidu kõrgemaid toetusi, vähenes piimatootjate arv ikkagi 31,4% ja piimalehmade arv 8,9%. Kruuse lubab siiski, et käed rüpes ei istuta ega vaadata kõike kui loomulikku protsessi. „Analüüsime põhjalikult sektori olukorda ja kui olukord nõuab, siis tuleme ka erinevate meetmetega appi,“ lubab ta.
Toetusteta ei saa
Kruuse toob näiteid, et tootmistaseme säilitamiseks ja turukriisidest põhjustatud tulupuudujäägi katmiseks on põllumajandustootjatele makstud mitmesuguseid toetusi. Piimasektoris maksti 2020. aasta piima kokkuostuhinna languse kompenseerimiseks tänavu juuni lõpus erakorralist toetust kokku 4,3 miljonit eurot. See kompenseeris ligi poole eelneva 12 kuu jooksul tekkinud tulu vähenemisest.
Sealihasektoris maksti 2020. aasta sealiha kokkuostuhinna languse kompenseerimiseks tänavu juunis erakorralist toetust 3,67 miljonit eurot. Samuti aitas sektorit laenude ja käendustega Maaelu Edendamise Sihtasutus (MES). Mõlemal sektoril on jätkuvalt võimalus kasutada MES-i pakutavaid käendusi, et pääseda ligi kapitalile.
Kruuse sõnul peavad riigi kõrval ka ettevõtted ise astuma samme, et oma riske maandada ja turult rohkem tulu teenida. „Teatud maani turukõikumised tuleb ettevõtjal maandada läbi oma äriplaani. Riik saab eelkõige sekkuda suuremate tururiskide korral,“ leiab ta.
Põllumajandustootjad ütlevad, et sea- ja piimakarjakasvatuses ongi suurem tururisk realiseerunud ja küsivad loomakasvatussektorile erakorralist toetust. Ministeeriumist ei ole aga pöördumistele oktoobri alguseks vastust tulnud.
Kruuse selgitab kõigepealt, et Eestile kohandub EL-i liikmesriigina liidu ühine põllumajanduspoliitika – põllumajandussektori mistahes toetamine, sealhulgas erakorralise toetuse maksmine, toimub kindlate reeglite alusel. Turuolukorra arenguid jälgib ja analüüsib Euroopa Komisjon, kes vajadusel algatab erakorralise toetuse maksmise protsessi. „Praeguse turuolukorra tingimustes Euroopa Komisjon sealiha- ja piimatootmise sektorites erakorralise toetuse maksmist põhjendatuks ei ole pidanud,“ nendib Kruuse.
Lõpetuseks on Kruusel loomakasvatajatele siiski konkreetne lubadus. „Oleme mure sektori olukorra pärast mitmel korral tõstatanud EL-i tasandil. Samuti plaanin viia erakorralise toetuse teema lähiajal valitsuskabinetti arutamiseks.“
Tegutsema peab kiiresti
Mati Tuvi ütleb, et teab mitut seakasvatajat, kes on juba emiste arvu vähendanud. Paljud aga veel ootavad, millise seisukoha võtab riik. Ootajate hulgas on ka Viru Peekon. Nende farmis on ligi 1500 emist ja võimekus toota ligi 45 000 nuumsiga aastas. „Oleme arutanud karja vähendamist, aga lõpliku otsuseni ei ole veel jõudnud. Ootame riigi seisukohta,“ räägib Tuvi. „Riik peaks olukorda mõistma ja appi tulema, kui ohus on terve tootmisharu jätkusuutlikkus ja löögi all kogu riigi toidujulgeolek. Tegutsema peab kiiresti!“
