Ukraina sõja puhkemise tõttu prognoositakse globaalsetel ja kohalikel energia- ja toiduturgudel pakkumisšoki tekkimist. COVID-19 pandeemia puhkemisest saadik on toiduturge iseloomustanud hinnatõus, volatiilsus ja üldine ebakindlus. 2021. aastal alanud kiire energiahindade tõus mõjutab otseselt ja kaudselt kõiki tegevusvaldkondi ja hindu.
Toidujulgeoleku ja toiduga varustatuse teema on pikalt olnud aktuaalne eelkõige arenguriikide kontekstis. Euroopa Liit (EL) on olnud toidu netoeksportija ehk EL toodab põhilisi toiduaineid rohkem kui tarbib.
Seetõttu on olnud viimastel kümnenditel Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika üheks küsimuseks, kuidas tagada toiduga varustatus, kuid samas hoiduda ületootmisest, vähendada toidukadu ja raiskamist ning tootmise keskkonnamõju.
Toidujulgeolek ei tähenda vaid vajaliku toidukoguse olemasolu
Toidujulgeolek tähendab kvaliteetse, ohutu ja harjumuspärase toidu füüsilist ja majanduslikku kättesaadavust. See sõltub nii väliskaubandusest kui ka riigi isevarustatuse tasemest ehk kuivõrd suudetakse sisemaise toodanguga katta oma elanikkonna vajadused. Samuti on toidujulgeolekus oluline roll elanike ostujõul.
Euroopa Liit tervikuna suudab ennast toiduga varustada, kuid toiduga isevarustatuse võimekus erineb liikmesriikide lõikes. Euroopa ühine turg, tolliliit ja kaubanduspoliitika peaks tagama tarneahelate efektiivse toimimise ja varustuskindluse. Venemaa-Ukraina sõja puhkemine aga näitab vajadust tähelepanu pöörata olukordadele, kus rahvusvaheline turg, aga ka ühine turg ei toimi.
Ukraina sõja täpsema mõju hindamine Eesti põllumajandussektorile on praegu keeruline, sest Venemaale kehtestatud sanktsioonide mõju, sõja edasine käik ja teiste osapoolte poliitilised vastureaktsioonid avalduvad edaspidise aja jooksul.
Venemaa ja Ukraina on globaalselt olulised põllumajandussaaduste ja -sisendite eksportijad, mistõttu sanktsioonide ja Ukrainas toimuva sõjategevuse tõttu jätkub toiduainete rekordiline hinnatõus maailmaturul.
Venemaal ja Ukrainal suur osakaal väliskaubanduses
ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) hinnangul annavad Venemaa ja Ukraina üle poole maailma päevalilleseemneõli ekspordist. Nisu puhul on nende kahe riigi osakaal globaalses ekspordis olnud ligi veerand, odra ja maisi puhul ligi viiendik.
Kuigi Venemaa osatähtsus Eesti ekspordis on kahanenud (statistikaameti andmeil oli see 2021. aastal 4,2%), on Venemaa olnud Eestile tähtsuselt teine impordipartner (10,5% impordist 2021), sh poole impordist moodustavad kütused.
Eesti põllumajandussaaduste ja toidukauba ekspordis on Venemaa osatähtsus kümne aasta jooksul oluliselt vähenenud, peamiselt 2014. aastal Venemaa kehtestatud kaubandussanktsioonide mõjul. Kui aastal 2010 liikus Venemaale 23,4% Eesti põllumajandussaaduste ja toidu ekspordist, siis 2021. aastal ainult 4% ekspordist (1,7% impordist).
Eesti sõltus Ukrainast ja Venemaalt toodud sisenditest
Põllumajandussektorit mõjutab aga otseselt sõltuvus Venemaalt ja Ukrainast pärit tootmissisenditest: kütusest, väetisest ja loomasöödast. Nende järjekindel hinnatõus algas pandeemia ajal ning kiirenes peale konflikti puhkemist.
Loomasööda impordist on moodustanud olulise osa soja ning päevalille, rapsi ja rüpsi õlikoogid. Päevalille, rapsi ja rüpsi õlikookidest viiendik toodi 2021. aastal Ukrainast ning lisaks tuli Venemaalt ja Valgevenest kokku kümnendik imporditud kogusest. Eesti toodab ka ise rapsikooki, aga import on olnud umbes 1,5 korda suurem kui eksport, sest impordihinnad on olnud oluliselt madalamad. Sojast õlikoogi impordi puhul oli Ukraina osakaal 7%. Koos päevalille ja rapsi õlikookide koguse vähenemisega turul on nii nende kui ka asenduskaupade (näiteks sojakook) hind nii Eestis kui maailmaturul kasvanud.
Eesti toiduga isevarustatus pole kiita
Kui vaadelda, millised on olnud Eestis põhilised trendid, siis Eestis on isevarustatus tagatud ainult teravilja ja piimatoodete puhul.
Viimase kümne aasta jooksul on oluliselt tõusnud teraviljade kasvupinnad ja isevarustatuse määr. Näiteks ületas aastatel 2019–2020 teraviljatootmine Eesti-sisest tarbimist kolmekordselt, 2021. aastal 2,5-kordselt.
Olulisimate piimatoodete (joogipiim, juust, koor, või) puhul on sissevedu väike ja suur osa toodangust veetakse välja, kuna toodangumahud ületavad tarbimist.
Lihatoodetest tarbitakse Eestis elaniku kohta enam sea- ja linnuliha. Mõlema puhul ületab sisseveetav kogus väljavedu. Linnuliha tarbimine elaniku kohta on viimasel kümnendil olnud tõusutrendis. 2020. aastal oli linnulihaga isevarustatuse määr 62% ehk Eesti sisemaine tootmine ei katnud ära tarbimist.
Sealiha puhul oli isevarustatuse määr 2020. aastal 85%. Veiseliha puhul on olnud isevarustatuse määr kõrgeim (2020. aastal oli see 94%), aga veiseliha tarbitakse Eestis oluliselt vähem. Näiteks oli 2020. aastal veiseliha tarbimine elaniku kohta (9,2 kg aastas) neli korda väiksem kui sealiha tarbimine (40 kg elaniku kohta aastas) ja kolm korda väiksem kui linnuliha tarbimine (27,2 kg elaniku kohta aastas).
Köögiviljadest ja munadest tuuakse pool sisse
Kartulitootmine on viimasel kümnel aastal vähenenud ligi kolmandiku võrra ja isevarustatuse määr langes 2021. aastal kõige madalamale tasemele: 59%.
Kuigi kartulitarbimine elaniku kohta on olnud langustrendis (ca 10% võrra aastatel 2010–2020), on tarbimise langus olnud aeglasem kui tootmise vähenemise määr viimasel kümnendil.
Seega tarbijaeelistuste muutumine on ainult osaliselt tootmise vähenemise põhjus ja peamine probleem on kartuli tootmise majanduslik tasuvus.
Analüüs tehti projekti „Varustuskindluse tagamine toidu, esmatarbekaupade, isikukaitsevahendite ja vee tarneahelas Eestis“ käigus. Projekti rahastatakse Eesti Teadusagentuuri RITA programmist Euroopa Regionaalarengu Fondi toel.
Mahedalt toodaksime vähem
Arvestades sisendite hinnatõusu ja välispoliitilist olukorda, on huvipakkuv küsimus, milline oleks isevarustatuse määr, kui väetiste ja taimekaitsevahendite kättesaadavus väheneks. Taimekasvatuse puhul on üks võimalus kasutada võrdluseks mahetoodangu saagikust. Näiteks oli 2020. aastal maheteravilja saagikus hektari kohta 42% ja kartulil keskmiselt 45% tavatoodangu saagikusest. Õliseemnete puhul oli mahetoodangu saagikus ligi kolmandik tavatoodangu tasemest. Köögivilja ja maasikate ning puuvilja ja marjade võrdluses tähendaks mahetootmine aga vastavalt 73% ja 86% võrra vähem toodangut.
Maaülikooli varasemad uuringud on hinnanud, et kõige rohkem energiat (kcal) ja valku hektari kohta saab kartulist ja teraviljast, mistõttu hädaolukordades on nende kasvatus prioriteet. Kui teravilja kasvupind jääks samaks, mis viimastel aastatel, siis mahetootmisega sarnase saagikuse korral suudaks Eesti end ise varustada vaid teraviljaga. Näiteks oleks 2020. aastal olnud nisuga isevarustatus 144%. Kartulil aga samadel tingimustel 32%.
Kiireid lahendusi pole
COVID-19 pandeemia ajal alanud hinnatõusu ning Vene-Ukraina sõja poolt tekitatud toidu, energia ja põllumajandussisendite pakkumisšoki mõjul on isevarustatuse tagamine uuesti tähelepanu keskmes, kuid kiireid lahendusi isevarustatuse suurendamiseks ei ole.
Rahvusvahelise kaubanduse toimimine aitab just väikeriikidel hajutada looduslikke riske ning kohalikke hinna- ja pakkumisriske.
Eestis on nii kartuli, köögivilja kui ka puuviljade tootmise puhul peamine probleem selles, et kohalik toodang ei suuda välismaisega konkureerida ning tarbijad on väga hinnatundlikud.
Otsesed poliitilised meetmed, millega saab isevarustatust mõjutada, on toetused, ekspordipiirangud, tariifid ja sanktsioonid. Sanktsioonid tekitavad samas tarbijatele hinnašoki. Toetused saavad kaasa aidata ettevõtete efektiivsuse suurendamisele, uutele investeeringutele, riskide hindamisele ja maandamisele.
