Piimakarjakasvataja Tõnu Vreimann tõdeb, et tänapäeval saab arvutist vaadata, kuidas mujal ilmas elu käib. Tema on laiast ilmast kuuldud-nähtud tarkusi analüüsinud ja sõelale jäänuid juurutanud Kõpu PM-is.
Tõnu Vreimann sattus toonasesse Kõpu kolhoosi pärast ülikooli lõpetamist, kui tööle vajati inimest, kes tunneks automaatikat ja sidet. Nii siduski Vreimann oma elu Viljandi külje all asuva Kõpu alevikuga, raadioinseneri cum laude diplom taskus. „Linnas ei pakutud elamist, samuti oli kolhoosipalk toona suurem kui muude sideasutuste palgad. Kuna olin maalt pärit ja meie peres kasvas juba laps, oli see koht sobiv,“ meenutab Vreimann.
Selle aasta sügisel saab täis 15 aastat päevast, mil Vreimann asus juhtima Kõpu PM OÜ-d. Võib öelda, et Kõpu kolhoosil vedas, kuna maareformi käigus ei jagatud kolhoosi varasid ja maid laiali ja elu läks edasi. Kolhoosist tehti osaühing Kõpu PM, mille praegune suurus, umbes 2000 hektarit maad, on võrreldav omaaegse kolhoosiga.
„Kui aastal 2006 valmis lüpsilehmade vabapidamislaut, sai alguse tänapäevasem tootmine. Kõik loomad eri hoonetest toodi ühte lauta kokku,“ räägib Vreimann. Täna on Kõpu PM-i hingekirjas umbes 650 põhiliselt punast tõugu lehma, teist samapalju noorloomi. Aga miks punane kari? „Punane on ilus värv,“ naerab Vreimann ja lisab, et ajalooliselt ongi siinkandis olnud valdav punane kari. „Punase tõu tootlikkus on võrreldes mustakirjuga küll veidi madalam, kuid see-eest on punastel tervis parem.“
Uus vasikalaut kaheaastane
Tänapäevane tootmine eeldab pidevat kaasaskäimist uute tehnoloogiatega: 2020 märtsis valmiski uus vasikalaut, nii et see on tänaseks kaks aastat töös olnud. Vasikalaut oli Kõpu PM-i ammune kitsaskoht – vasikate elutingimused polnud head, ruumi nappis, suremus oli liiga suur, samuti tehti palju käsitööd, näiteks viskas talitaja sööda käru peale, lükkas selle lauta ja tõstis siis vasikatele ette.
Vreimann tõdeb, et tänapäeval saab arvutist vaadata, kuidas elu terves ilmas käib. Oluline on teha rohkete valikute seast õige otsus ja küsida targematelt nõu. Vasikalauta planeerides käidi Saksamaal töötavat tehnoloogiat vaatamas. „See oli 1300-pealine laut. Pooled vasikad olid roboti all ja pooled piimatakso peal. Teadlastega koostöös tehtud uuringud näitasid selgelt, et vasikate juurdekasv oli silmanähtavalt suurem automaatse söötmise korral,“ selgitab Vreimann robotlahenduse eelistamist.
Tehnilisest küljest on tegu kaasaegse automatiseeritud vasikalaudaga, kus robot annab vasikale konkreetse portsu toitu konkreetsel ajal. Piltlikult öeldes sõidab vasikale õigel ajal ette lutt ja pakub talle piima. Tehase soovitusel antakse vasikale süüa viis korda päevas. Omaette lugu on ka lauda ehitamisega: „Kui tavaliselt käivad tehasemehed seadmeid ise üles panemas, siis koroonapandeemia tõttu pidime kohapeal ise hakkama saama. Suhtlesime üle interneti, ära kulusid koolist saadud tarkused – jõud käis sellest teemast üle,“ räägib Vreimann.
Piimatoodang lööb rekordeid
Kõpu PM OÜ piimatoodang on muljetavaldav. Hiljuti vahetati 18-tonnine piimajahuti välja 25-tonnise vastu, sest piima kippus tulema päeva peale rohkem. Ümberehituse käigus lisati puhvertank, mis võimaldab lahti siduda piimaauto käimise ja lüpsiajad.
Aasta keskmine piimatoodang lehma kohta on suur – üle 12 tonni. See ületab nii Eesti keskmist (kümme tonni lehma kohta) kui ka mitmeid Põhjamaa riike. „Meie lehmad on vabapidamisel, neil on vaba ligipääs söödale ja stressi vähendamiseks me ei jaota loomi söötmisgruppidesse,“ avab Vreimann koha, kuhu on maetud võluvits. Teema on Vreimanni sõnul laiemgi: „Oluline on nii see, mida ja kuidas loomadele süüa annad, aga ka see, mida põllu peale külvad ning millest ja kuidas silo teed.“
Vreimanni sõnul on selline üheratsiooniline söötmine Saksamaa tarkus. „Laudas aitab ratsiooni teha TeknEsti spetsialist, Saksa ettevõtte Schaumann esindaja. Koostöö, kus konsulent käib korra kuus ja vaatab tehtu üle, on väga hästi toiminud. Peenhäälestus käib aga iga päev – farmijuhataja vaatab igal hommikul, palju ära söödi, palju järgi jäi.
Teadmatuse aeg kestab
Sõda Ukrainas on segi paisanud ka söödaturu. Kõige keerulisem on olukord Venemaalt, Valgevenest ja Ukrainast tulnud söötade asendamisega, sest uute tarnekanalite leidmine võtab aega, samuti peab arvestama, et hind ei saa enam olema selline nagu varem.
Kõpu PM OÜ 2000 hektarist on laias laastus pool viljakasvatuse all ja pool heinamaad. „Kuna põhisööt tuleb omast käest, pole see meid veel nii palju mõjutanud. Eks sõltub, mis ajal hinnad on lukku löödud ja palju on vaja sööta juurde osta. Kui vaadata, mis hinnaga aidas olevat vilja saaks maha müüa, siis tekib küsimus, mis peaks sellest toodetud piim maksma. Keeruline aeg on igal juhul,“ nendib Vreimann.
Praegu on Kõpu PM võtnud kasutusse odavamat sööta ja mõnda söödakomponenti on vähendatud. „Aga ka siin on piir – mingi asi mõjub toodangule, mingi asi lehma tervisele,“ nendib Vreimann.
Tulevik on suures osas prognoosimatu, sest ka energia- ja tööjõukulud on kasvamas. „Head lahendust ei olegi. Mingis ulatuses saab selle aasta silo tehtud juba varutud kütusega, mis aga edasi juhtub, ei tea. Söödavilja saab kuivatamise asemel muljuda, mis on vähem energiakulukas. Muid otseseid kokkuhoiukohti ei ole – lambivahetused on ära tehtud, kasutuses on sagedusmuundurid, piimasoojus suunatakse maja kütmiseks. Ainuke viis see aeg üle elada on rohkem piima toota ja müüa,“ selgitab Tõnu Vreimann.
Ta näitab graafikut, kus aastate lõikes kõigub piima hind keskeltläbi ühe koha peal. „Et ära elada, on toodang pidanud kogu aeg kasvama. Kokkuostuhinda me ei saa kuidagi muuta, samuti sisendite hindu langetada. Järelikult peame suutma samade inimeste, masinate ja ruumidega rohkem toodangut anda. Kusagil tuleb aga piir ette.“
Kui töid-tegemisi pikemas perspektiivis vaadata, on Kõpus vaja uut lüpsikarjalauta. Vanas laudas on küll vajalik tehnoloogia, kuid lüpsmisel on liiga palju käsitööd – platsi peal on inimene, kes masina lehma külge ühendab. „Praegu käib väsinud sõlmede pulkhaaval vahetamine. Laut on esimese nooruse ära elanud ja tahaks juba kapitaalsemat remonti saada,“ nendib peremees.
Inimtööd tasub vähendada
Tulevikku silmas pidades nähakse üleminekut täisautomaatsele lüpsilaudale, kus inimese ülesanne on robotit toetada. Head robotivariandid ja piima hind ei ole Vreimanni sõnul aga veel omavahel vastavuses.
„Eks ta liigub sinnapoole – tehnoloogia läheb odavamaks, piimahind ja tööjõud kallimaks. Siis peabki tootmine roboti peale üle minema.“ Vreimann tõdeb, et ilma inimeseta ei saa, kuid kui töö on huvitavam ja kergem, on ka lihtsam töötajaid leida. „Meie põhitöötajad jäävad vanemaks ja ega väga palju noori peale ei tule,“ nendib ta.
2000 hektarit maad lubaks Kõpu farmis pidada 1200–1300 lehma. Tõnu Vreimann: „Tarkust ja majandamisoskust selleks jätkub, kuid investeerimine on praegu seotud suurte riskidega. Me ei julge ehitusplaane teha – kui masinaid saab ühekaupa vahetada ning kogu investeeringut ei pea korraga tegema, siis uue lauda ehitamise puhul peab 15 aastat või enam ette nägema.“
Omatoote jaoks liiga suur
Tänapäeval jõuab Kõpu piim nii Tere kui ka Farmi piimatööstustesse. Tõnu Vreimanni sõnul on nad mõelnud ka oma juustutootmise käivitamise peale, käinud Euroopas juustuvabrikuid vaatamas ja seda teemat koos teadlastega arutanud.
„Praegu oleme selleks liiga suured. 20 tonnist piimast saab kaks tonni juustu päevas. Teha võib, kuid kes selle ära ostab ja kuhu seda müüa? Väiksema mahu puhul, 100–200 lehma, suudad toodangu kohapeal ära müüa. Meie peaks juba arvestama välisturgudega, mis on täiesti eraldi teema ja tähendaks uue suuna ülesehitamist,“ leiab ta. Nii ongi praegu see mõte ootele pandud, kuid eks aeg näitab, mis tulevik toob.
Teiste inimeste tarkust tasub kuulata
Tõnu Vreimann on kindel: mida vähem muretsed, seda paremini hakkama saad. Oluliseks peab ta aga kogukonna ja inimestega suhtlemist. „Siin on alates mõisaajast olnud tootmine. Oleme püüdnud tegutseda nii, et kohalikku inimest võimalikult vähe häirida ja hästi läbi saada.“
Kokku on Kõpu PM OÜ-s tööl 39 inimest. Vreimann ise, farmijuhataja, agronoom ja raamatupidaja teevad ära paberitöö, ülejäänud töötavad laudas või põllul. „Meie töötajad on oma ala spetsialistid, pigem on meie ülesanne neid julgustada, lasta neil avatud silmadega ringi käia ja neile mõnda ideed tutvustada,“ räägib Vreimann. Ta on kindel, et teiste tarkust tuleb kuulata, sest kõike oma peaga ei oska välja mõelda. „Tarkuseid on erinevaid, peaasi, et ise usud ja aitad kaasa, et need ideed ka vastu võetakse. Uuenduste juures on väga oluline eeltöö, et ka töötajad saaksid aru, et see on mõistlik ja oleksid nõus neid ellu viima.“
Vreimannile meenub esimeste iseroolivate traktorite tulek. Vanemad olijad ütlesid, et milleks seda kulutust vaja on, saan ka käsitsi roolitud. Tagantjärele ei kujuta keegi ette, et silma järgi peaks vagu ajama või külvikut juhtima.
Ühiskonna heaks
Tõnu Vreimann on alati olnud aktiivne ka väljaspool tööd. Ta on Viljandimaa Põllumajandustootjate Liidu juhatuse liige, kuulub põllumajandus-kaubanduskoja maakonnaorganisatsioonide toimkonda ja tegutseb vabatahtliku päästjana. Mees ise jääb tagasihoidlikuks ja tõdeb, et alati on mingi kõrvaltegevus olnud, ja viib jutu ühistegevusele. Viljandimaa Põllumajandustootjate Liit on küll ajalooliselt väga tugev olnud, kuid nüüd on ühistegevus soiku jäänud. „Noori ei tule peale ning keeruline on leida teemasid, mis kõiki huvitaks. Koostöös saaks saavutada palju rohkem, kui omavahel konkureerides,“ leiab ta, lisades, et kui maailm lahti läks, käidi ühiselt vaatamas, milliseid tehnoloogiaid on olemas. Nüüd peaksime sealt edasi liikuma.
Kommentaar: Taibukas ja süsteemne mees
Väino Poikalainen, teadus- ja arendustööga seotud partner
Tõnu Vreimanni kõige iseloomustavamateks omadusteks on uuendusmeelsusest kantud süsteemsus, järjekindlus (mida vahel ka põikpäisuseks peetakse) ja taibukus. Kui ta kord midagi ette võtab, siis püsib tal eesmärk järjekindlalt silme ees. Kuigi vahel tuleb olude sunnil võetud suunast asimuuti mõned kraadid kõrvale seada ja teadlikult siksakitada. Aga siht jääb ikkagi sirgjooneks.
Natuke on ta ka kinnine, mida on küllap vaja selleks, et oleks lihtsam kursil püsida. Arukas on ta samuti ja arenenud tehnilise taibuga. Seda võiks ta lisaks sügavuti minekule rakendada muidugi ka laiuti, näiteks Kõppu soojaettevõtte või meierei rajamisega.
