Elurikkuse ja talust taldrikule strateegiate eesmärgid on saanud palju kõlapinda. Sellised sihid, nagu keemiliste pestitsiidide kasutamise ja nendega seotud riskide vähendamine 50% võrra ning oluliselt kahjustatud ökosüsteemide taastamine aastaks 2030, ei ole enam kellelgi võõrad. Nüüd on Euroopa Komisjon välja tulnud õigusaktide ettepanekutega, et saavutada eelnimetatud eesmärke.
Kui siiani rääkisime Euroopa Liidu (EL) ülestest eesmärkidest, siis Euroopa Komisjoni 22. juunil esitletud looduse taastamise paketi õigusaktide eelnõud sisaldavad ettepanekuid liikmesriikidele õiguslikult siduvate eesmärkide kohta. Avalikustatud on kaks eelnõud: looduse taastamise määrus ja pestitsiidide säästva kasutamise määrus.
Mida ettepanekud sisaldavad?
Looduse taastamise määruse ettepanekuga seatakse eesmärgid Euroopa looduse taastamiseks 2050. aastaks. Sh tuleks 2030. aastaks looduse taastamise meetmeid rakendada vähemalt 20%-l taastamist vajavatel EL-i maismaa- ja merealadel. Selle saavutamiseks on liikmesriikidele kavandatud õiguslikult siduvad eesmärgid nii maismaa- kui ka mereökosüsteemide jaoks.
Põllumajanduse ökosüsteemide puhul on eesmärk peatada tolmeldajate arvukuse vähenemine, suurendada päevaliblikate ja põllulindude arvukust, suurendada põllumuldade orgaanilise süsiniku varu ning mitmekesiste maastikuelementide osakaalu põllumajandusmaal. Suurt tähelepanu on pööratud turvasmuldadele, eeskätt kuivendatud turbaalade taastamisele.
Eesmärkide saavutamiseks peavad liikmesriigid koostama riiklikud tegevuskavad, millega seatakse numbrilised eesmärgid, sätestatakse meetmed ja nende täitmisega seotud järelevalve, aruandlus jms.
Pestitsiidide säästva kasutamise määruse ettepanekuga seatakse liikmesriikidele õiguslikult siduvad eesmärgid, et vähendada 2030. aastaks keemiliste pestitsiidide kasutamist ja riski 50% võrra ning ohtlikumate pestitsiidide kasutamist 50%. Sellega soovitakse muuta praegune direktiiv määruseks, viidates, et direktiivi alusel kehtivad nõuded on osutunud liiga leebeks ja neid on ebaühtlaselt rakendatud.
Kuidas edasi?
Mõlema ettepaneku puhul on komisjoni sõnul liikmesriikidele jäetud piisavalt paindlikkust, et arvestada eri lähtepositsioonidega ja riikide eripäradega. Kahjuks ei peegeldu see mustvalgelt kirjapandul ja paindumatust süvendab veelgi asjaolu, et poliitikainstrumendiks on direktiivi asemel valitud otsekohalduv määrus.
Samuti pole arvestatud mõjuhinnangutega. Nende järeldused näitavad üheselt, et elurikkuse ja talust taldrikule strateegiate mõjul väheneb EL-i põllumajandussektori tootmisvõimsus ja keskkonnakahjud viiakse üle kolmandatesse riikidesse.
Riina Maruštšak
Eriti arvestades, et 22. juuni ettepanekud on võrreldes 2020. aastal seatud eesmärkidega ambitsioonikamad ning senistes uuringutes ei ole arvesse võetud kliimaeesmärke ja Venemaa sõda Ukraina vastu.
Ebaselge on ka võimekus tegevusi finantseerida. Näiteks looduse taastamiseks vajalike tegevuste eeldatav kulu on ligi 7 miljardit eurot aastas. Seejuures nähakse peamise katteallikana ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) eelarvet, kuid ei arvestata, et keskkonnaalaste eesmärkide kõrval seab ÜPP ka sotsiaalmajanduslikud eesmärgid põllumajandus- ja toiduainesektori ning maaelu arengu toetamiseks. Lisaks on praeguseks liikmesriikide ÜPP strateegiakavad juba kinnitatud või kinnitamisel.
Ajal, mil EL-i piiride lähedal käib sõda, ei oska keegi ette näha, mis saab meie toiduga varustatusest, toiduainete hindadest. Küsimusi on palju. Samal ajal peab põllumajandustootja mõistma, kuidas eesmärkide virvarris – kliima, elurikkus, muld, loomade heaolu, veekaitse – orienteeruda. Küsimus ei ole rohepöörde vajalikkuses. Põllumajandustootjad mõistavad, et keskkonnahoid on kestlikkuse tagamise alus. Küsimus on selles, kuidas ja milliste tegevustega suudame eesmärgid täita nii, et tagatud on Eesti toidutootmise elujõulisus ja seeläbi meie toidujulgeolek.
