Virumaal Simunas toimetavad Gustav ja Kulle Põldmaa on muutnud oma kodukandi Eesti kartulipealinnaks. Enam kui sajal hektaril laiuvad kartulipõllud annavad igal aastal umbes 3000 tonni toodangut, mida saab poelettidelt soetada Talukartuli nime all.
2019. aasta rahvapõllumehe tiitliga pärjatud Gustaviga võtab loo kokkuleppimine parasjagu aega.
„Homme sõidan Poola, uue nädala alguses tagasi,“ sedastab ta. Õppereisil Krakovisse ja selle ümbrusesse teeb ta lähemalt tutvust sealsete köögivilja- ja kartulikasvatajate igapäevatööga, väljasõidud viie eri tootja ja nende esindajate juurde lubavad Eesti ja suure Poola turu kogemused mõttes kõrvuti sättida.
Pühapäeva öösel vastu esmaspäeva kell viis on peremees taas kodus ja alates varasest hommikust põllul tööl – on ju kartulivõtmise aeg.
Müük kaubanduskettidesse
Lääne-Virumaal ollakse suurimad tootjad, Eestis umbes neljandad: Gustav ja Kulle räägivad, et üle 100 hektaril tootjaid veel jagub, võta või Märt Laansalu või Maidu Saarman Viljandist, ent pigem kartulikasvatajate arv väheneb. Mullugi lõpetasid tegevuse kaks neljakümnel hektaril kartulit kasvatanud ettevõtet. „Kartul on mahukaup, samuti vili,“ teab Gustav.
Kartul ootab pakendamist suures hoidlas, kus temperatuur on 2–4 soojakraadi peale reguleeritud. „Hoidla rajamiseks me toetust ei saanud – ilmselt oleksime pidanud rohkem virisema,“ viskab Gustav nalja. „Siis ostsime hoidlaks vana kolhoositöökoja.“
Kartulikasvatamisel on kasumimarginaal suhteliselt väike ja tootjal üleliia mänguruumi ei ole. „Meil pole ka tugevat ühist jõudu, kartulikasvatajate hääl on siiski üsna väike,“ tunnistab ta. „Kartuli omahind on 15–16 senti ja inimesed on harjunud, et kartul on ostukorvis üks odav toode. Poe hinnastamist aga tootja määrata ei saa.“
Suured kogused müüaksegi maha läbi suurte kettide – Simunas kasvatatud kartul turustatakse Talukartuli kaubamärgi all. „Tänavune saak on parem kui mullu, ent kehvem kui keskmine,“ teab Kulle. „Äärmusest äärmusesse. Kus vihma tuli, seal on parem saak, kus ei tulnud, seal on keeruline.“
Kokku on kartuli all umbes 100 hektarit maad ja peamiselt kasvatatakse Saksa sorte – on ju Simuna tootjad Saksa firma Solana esindajad Maarjamaal. „Käisime kolme nädala eest ka Lätis, et uurida sealsetel põldudel, millised on Solana edasiarendused ja mida uut on tulemas,“ räägib Gustav, kes on läbi analüüsinud väga erinevaid kartulisorte. „Lilly ja Sunshine on meil omasordid, väiksemas mahus kasvatame ka Jõgeva aretusest sündinud sorte.“
Nagu arvata, on kartuli puhul tähtsad maitseomadused, sordi omaksvõtmist mõjutab ka selle nimi ja mõistagi kampaaniad – lao kartulile tiitleid pakile palju jõuad, ent lõpuks mõjutab ostjat ikkagi suures osas hind. Kui keegi korraldab kaupluses kaks järjestikust kampaaniat, siis teiste kartul jääb paratamatult seisma.
„Näiteks varajane kartulisort Princess on väga heade omadustega, ent Eestis pole see erinevalt Saksamaast suurt populaarsust võitnud,“ räägib Kulle. „Eelistused on ka omaksvõtmise asi, et jõuda selleni, mis sulle meeldib,“ lisab Gustav. „Kõiki sorte ei jõua proovidagi, et maitset ja headust hinnata.“
Uhke iseliikuv kombain
Tootmiseks on Eesti kartulipealinnas tehtud ka korralikke investeeringuid – siinne kaherealine 13 meetri pikkune iseliikuv Grimme kartulikombain on üks Eesti suurimaid, kokku on Simuna masinapargis ca 20 masinat. „Sellepärast peamegi 100 hektarit maha panema,“ muheleb Kulle.
Niisuguse kombaini hinda teenitakse tasa kümmekond aastat, ent tööriist on oma maksumust väärt – ka märja sügisega ei jää kartul maha.
Gustav ja Kulle on ilmataadi vingerpussidega harjunud, ent selge on see, et äärmuseid ei armasta ükski kartulikasvataja: väga märg ilm pole hea, samas kuivaga kartulivõtt lõhub saaki.
Lõviosa toodangust turustatakse Eestis, kus ühistu kaudu realiseeritakse üle 80% saagist, 5 aasta eest saadeti Talukartulit ühistu kaudu ka piiride taha Rumeeniasse.
„Ühistuline tegevus teeb elu ühest küljest lihtsamaks: olemas on müügiinimene, tootmisjuht ning tööliste meeskond, kes pesevad ja pakendavad kartuleid – peamiselt punastesse ning kollastesse carry-bag’idesse. Ise ei mahutaks kogu toodangut siin ka ära,“ räägib Kulle.
Suurte tootjate elu stabiilsem
„Üldiselt selle saagi suudame Eestis tänavu ära müüa, mis meil on,“ kinnitab Gustav. „Reegel on aga see, et mida suurem tootmine, seda stabiilsem. Päris väikestel tootjatel on ikka päris raske.“
Pakutakse ka seemnekartulit. Huvitava faktina võib esile tuua, et esimest korda on Simuna kasvatajad mullu kogenud ka seemnekartulipõuda, mille tingis kriis: iga endast lugupidav eestlane jõudis järeldusele, et igaks juhuks peab kott kartulit ikka keldris varuks olema. Seega läks seemnekartul kaubaks otsekui soe sai.
Kartuli hind hetkel tõusurallit ei tee – kuigi Euroopas on kartulipõud, on hind mullusest suisa poole võrra tagasi astunud.
Samal ajal on sisendid kallinenud – alates elektriarvetest ning lõpetades tööjõukuludega. Gustav ja Kulle tunnistavad, et hetkel on juba odavam diiselgeneraatoriga elektrit toota, seega kokkuvõttes oleks loogiline toote hinna kasv, mitte aga vähenemine.
„Seepärast paljud lõpetavadki, sest lihtsalt ei majanda ära, eriti väiksemad tootjad. Suured, kel investeerimisvõimekus, saavad veel kuidagi hakkama, tuues tootmisesse raha kasvõi kõrvaltegevuste arvelt,“ räägivad nad.
Pikad tööpäevad
Kui uurin, kuidas on pereettevõttes lood tööjõuga, rehmab Gustav käega: „No pole hullu. Aga meie oleme ikka alles tööriietes, kuigi võiks juba kodus olla. Täna alustasin hommikul kell viis – siis helistas rekkamees, et rehv on puru ja läksin talle vastu. Koristuse ja külviajal ongi pikad päevad.“
Pereettevõttes on Gustav keskendunud pigem kartulikasvatuse poolele, Kulle pühendub tööle teraviljakuivatis. Müügipoole korralduses löövad kaasa mõlemad – Gustav pigem Talukartuliga ja Kulle on arendamas suunda „Kartul Simunast“. Igapäevaselt on käised üles käärinud ka noored – Gustavi poeg Kaspar ja Kulle poeg Alo aitavad pereettevõttes nii kuis oskavad, olgu siis traktoriroolis või müügikorralduses. „Noored peavad peale tulema. Ja küll nad tulevad ka,“ usub Gustav Põldmaa.
Oluline teravili ning raps
Simunas ei keskenduta siiski pelgalt kartulile – teravilja all on enam kui 1000 hektarit maad. „Põhiliselt kasvatame talinisu ning -rapsi, mullu veidi ka rapsi,“ kirjeldab Gustav Põldmaa. „Kartul on seejuures teraviljale hea eelkultuur.“
Kuna vili on maailmaturukaup, on valdkond kartuliga võrreldes stabiilsem. Otsustamaks, millised otsused ja millal oleks hinnakujunduses parimad, peaks aga põllumees olema paras hiromant: „Põllumehe kasumit ei määra paraku töökus, selle määrab poliitika,“ teab Gustav. „Nii tõusis vilja hind 10 euro kaupa, kui algas tulevahetus aseritega. Samas kui viljalaev Ukrainast pääses, langes hind kivina.“
Hinna lukustamise väljakutse
Ka rapsiga õnnestub põllumehel teenida. Tänavu oli rapsi ülestulek küll veidi vaevaline ja oma rolli mängis kuivus, mistõttu külvid olid hilisemad. Rapsikasvatus tasub siiski ära, kui hind õigel hetkel lukustada – milline aga on õige hetk, seda on raske ette näha. Seda näitas ka tänavune aasta: ka siis, kui professionaal arvab, et hind 300 euro pealt ei kerki, võib see tõusta 400 euroni ning siis jälle langeda.
„Kui oskaks ette teada, poleks mingit muret,“ teab Kulle Põldmaa. „Lihtsalt riske tuleb hajutada, munad peavad olema mitmes korvis ja siis saab kokkuvõttes hakkama.“
Rohkem mõistmist otsustajailt
Põllumehe päevad algavad varavalges ja lõpevad hilja, konkureerida tuleb nii Eesti kui ka Euroopa tootjatega. „Konkurents peaks olema aus ja ühesugune, õigused ja toetused sarnased terves Euroopa Liidus,“ on Gustav ja Kulle veendunud.
Ranged reeglid Eesti tootjale
Olukord, kuis teistes riikides dotatsioonide toel toodetud odav toodang paisatakse meie turule, ei ole Eesti tootjale sugugi uus ja paratamatult kannatab niisuguses konkurentsiolukorras kahju kodumaine tootja. Samal ajal on tootmisele seotud nõudmised ranged.
„Siin sooviks küll, et meie ametnikud ja ministeeriumid tuliselt Eesti põllumehe eest võitleksid,“ soovib Gustav. „Eeskirjad ja nõudmised peavad olema kooskõlas ka tegeliku eluga. Kui täidan siin pabereid seoses taimekaitsepritsi kalibreerimisega, millele tegelikult samal ajal kehtib kolmeks aastaks väljastatud tehasesertifikaat – siis nii ongi, et kui müüa tahan, tuleb ära teha, aga nii mõnigi tegevus mõistlik ei tundu.“
Nõudmised ja tegelik elu
Kogenud tootjad teavad, et nõudmisi on lihtsam esitada, kui leida vahendeid nende täitmiseks, ja eeskirju ka tõlgendatakse erinevalt. „Lõunapoolsemates maades, näiteks Kreekas, ei tule arutlusegi alla, et hakata täitma piinliku täpsusega reegleid, milles mõistlikku sisu ei nähta. Oluline on mõista tegelikku elu ja end sellega kurssi viia.“
Esivanemate maadele rajatud pereettevõte
- Okupatsiooniajal rajati Simunasse Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi majand ehk nn katsejaam, kus viidi läbi taimekasvatuse teadusuuringuid ja sordivõrdlusi. Kartuliaretus sai siinkandis üheks põhiliseks teemaks ja nii katsetati ning paljundati kartulisorte meristeempaljunduse meetodil.
- Aastal 1987, mil Gustav ja Kulle Põldmaale tagastati esivanemate talu ja maad, alustati eraisikutena põllumajandusega tegelemist. Leiti, et katsebaasi aegsete teadmistega on kartuli ja viljakasvatusega mõistlik edasi tegutseda. Kohalikest katsetustest saadud teadmised olid heaks pagasiks põllumeheks hakkamisel. Ettevõte registreeriti aastal 1997.
- Tegevuse algusaegadel tegeleti tervikvarana kolhoosiaegadest pärit laudakompleksi majandamisega – hallata oli vaja nii laudad kui ka paarsada looma. Õppimist ja töö käigus kogemuste omandamist oli palju.
- 2000. aastate algusest alates keskenduti viljakasvatusele ja osteti Laekverest teraviljaladu.
- 2004. aastal laiendati tegevust ka Viljandimaale, kuhu lisandus 400 hektarit haritavad maad. 160-kilomeetrist vahemaad läbiti traktorite ja kombainidega – oli veel Zilide, Kirovetside ja Uralide ajastu. Mehed muigavad Kirovetse iseloomustades, et tänapäevase tehnikaga harjunud noori sinna juba ümber ei harjuta, kui üksikud entusiastid, kes tänapäevasele tehnikale omaaegseid masinaid eelistavad, välja arvata – jõudu niisuguse masina ohjamiseks on vaja looma moodi. Odav tehnika on ühikuid arvestades soodsa hinnaga masin, ent pikalt nendega tööd planeerida ei saa.
- Euroopa Liidu toetuste avanemine aitas Eesti põllumajandusel järje peale saada ja tõmbas selge vahe sisse nõukogude perioodiga. Kui enne 2004. aastat nägi Eesti põldudel vaid üksikuid lääne masinaid, siis nüüd uuendati masinaparki nii Simunas kui ka mujal Eestis. Mõistagi muutus ka äriloogika, sest kes raha välja käib, selle ka tagasi saab.
- 2005. aastal kasv jätkus, osteti kuivati.
- Alates 2005: maad haritakse paralleelselt nii Virumaal kui ka Viljandimaal. Tänaseks on masinapark jõudsalt kasvanud – teenitu on taas edasi investeeritud, sest vaid nii saab areneda, usuvad ettevõtte omanikud Kulle ja Gustav Põldmaa.
