Praegu on julgeolekuteemad akuutsemad kui kunagi varem taasiseseisvunud Eestis. Julgeolekust rääkides peame silmas riiklikku julgeolekut laiemas tähenduses, aga ka energiajulgeolekut ja põllumajandussektori jaoks olulise teemana toidujulgeolekut. Vaadates, kuidas Venemaa endiselt agressiivselt Ukrainat ründab, on aga küsimus selles, milline on meie valmidus kriisideks ja ka hullemateks arenguteks?
Novembri keskel peeti Kaitseväe Akadeemias konverentsi „Kaitsetahe 2022“. Seal toimus ka strateegiline töötuba, kus ministeeriumide, riigiametite ning era- ja kolmanda sektori esindajad arutlesid selle üle, millised on võimalused ja meie vastutus kaitsetahte kujundamisel. Mis täpselt on see kaitsetahe, mille kujundamisele saavad kaasa aidata ka organisatsioonid, nagu seda on näiteks Eestimaa Talupidajate Keskliit? Konverentsil käsitleti kaitsetahte kontseptsiooni selliselt, et see hõlmab üksikisiku või kogu elanikkonna hoiakut ja valmisolekut panustada laiapindselt oma riigi kaitsesse.
Põllult kordusõppusele
Kaitsetahet aitab suurendada üksikisiku osalemine ajateenistuses, reservteenistuses, samuti Naiskodukaitses või Kaitseliidus vabatahtlikuna. Taluliidu poole on eelnevatel aastatel pöördunud noortalunikud või põllumajandusettevõtete juhid, kes on mures selle pärast, et kevadel toimuvad kordusõppused just kõige kiiremal põllutööde ajal, või siis on mure selles, et loomakasvatajad ei saa pikemaks ajaks loomade juurest eemale minna. Pean tunnistama, et oleme nii mõnelgi korral pöördunud Kaitseväe poole palvega vabastada üks või teine põllumajandustootja kordusõppustelt. Kuigi taluliit pakub põllumajandustootjate asendusteenust, siis seda paraku vaid loomakasvatusettevõtetele ja kordusõppustel osalemine ei ole olnud asendamise päevade osas abikõlbulik, mis tähendab, et see on talupidajale väga kulukas.
Kuigi talupidajate asendamise probleem on olnud kaua teada, ei ole lahendust leitud. Praegu tundub aga õige ja õiglane pakkuda riigi toel asendusteenust talunikele, kes osalevad kordusõppustel. Kordusõppuse kohustust saaksid põllumajandustootjad paindlikumalt lahendada Kaitseliidu vabatahtlikuna, kuid ka siis võib tekkida asendamise vajadus.
Mida peavad tegema naised?
Riigikaitses on meestel konkreetne roll – kõige halvema saabudes lähevad nad rindele meie riiki kaitsma. Aga milline on selles olukorras minu kui naise roll ja tegevuskava? Kas ma pean püsima kodus, varjuma lapsega metsa või kuskile keldrisse? Või lahkuma riigist? Kuidas ma saan end kaitsta ja panustada sellesse, et vaenlane hävitada? Neid küsimusi esitades selgub, et minu valmidus Eesti riigi kodanikuna on nullilähedane.
Mida me saame teha, et ennast selleks kõigeks ette valmistada? Üks võimalus on Naiskodukaitse ja ma plaanin sinna astuda. Samas näen, et meil oleks vaja riiklikult tervikuna paremat valmisoleku kava ja kriisiks valmistumise juhendeid kodanikele. Vaja oleks ka süsteemseid kriisiõppuseid tsiviilisikutele. Meil on kõik see puudu ja oleme seetõttu haavatavad, kuna meie riigi kodanikud ei ole valmis! Oleme ehitanud Eesti riiki üle 30 aasta, aga oleme unustanud, et meie naaber on agressiivne Vene impeerium, kes himustab oma naabreid alistada.
Maa ja linna valmisolek
Maapiirkondades elavad inimesed on kindlasti paremas olukorras kui linnainimesed. Meil on õuel kaevud, on ka keldrid, kuhu varume hoidiseid ja muud toidukraami, meil on ahjud/pliidid ja küttepuud metsas. Aga siiski vajame juhendamist kriisiolukordadeks. Praegu on meil võimalus väga palju õppida just Ukrainas toimuva näitel ja me ei tohiks olla uinuva kaunitari rollis, vaid peame kiiresti ja otsustavalt tegutsema.
Kui riigi initsiatiiv on loiuvõitu, siis tuleb üles näidata kodanikualgatust. Paljud kindlasti mõtlevad, miks ma taluliidu juhina sellest kirjutan. Võiksime ju rääkida põllumajandusest per se. Kuid ma leian, et peame töötama ühtse riigina, kus avalik ja erasektor ning ka kodanikuühiskond aktiivses koostöös aitavad tõsta tähtsad teemad erinevatest „silotornidest“ ühte suurde Eesti riigi „silotorni“. Võtmetähtsusega on koostöö!
