Maaelu Edendamise Sihtasutus (MES) valis tänavu parimaks maamajanduseriala õppejõuks Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika õppetooli juhi Rando Värniku, kes tegeleb ülikoolis innukalt erinevate maaeluteemadega alates piimafarmide kasumlikkuse uurimisest kuni biogaasi tootmise koostöölahenduste väljatöötamiseni Kagu-Eestis.
MES-i juhatuse liige Meelis Annus kiidab professor Rando Värniku töövõimet ja soovi panustada põllumajandussektori arendamisse. „Ta on hästi entusiastlik ja positiivne, tema kabinet on täis paberivirnu, mis näitab, et töö käib mitmel rindel. Värnik käib väga meelsasti esinemas ja jagab alati hea meelega oma teadmisi. Teadust võib teha projektipõhiselt, kuid tema puhul on täiesti selge, et ta tahab ka päriselt põllumajandussektori arengusse panust anda,“ räägib Annus. Ta lisab, et teravilja- ja rapsikasvatajate ühistu Kevili endise juhina on tal hea meel, et Värnik veab eest ühistegevuse arendamist Eestis ja suhtub sellesse teemasse väga innukalt.
Meie jutuajamise ajal ongi Värnik ühistegevuse asjus koos kolme suure põllumajandusühistu – Kevili, Viru Vilja ja E-Piima – inimestega Kreekas koolitusreisil. Ta on vedanud ühistegevuse teadmussiirde programmi juba alates 2015. aastast ja ütleb, et ühistuline tegevus on ettevõtlusvorm, mida tasub arendada. „Ühistulise tegevuse juures on palju proovikive – näiteks kuidas ühistuid juhtida ja arendada nii, et sellest tegevusest tõuseks ühistu liikmetele kasu ja ühistute turuosa suureneks,“ selgitab ta.
„Viimastel aastatel on Eesti põllumajandussektoril keerulised ajad seoses sõjamõjude ja pandeemiaga. Siiski on näha, et hästijuhitud põllumajandusühistud peavad vastu – nad ei lähe laiali, vaid on koos tegutsedes vastupidavamad.“
Uus tegutsemisvorm: energiaühistu
Rando Värnik on väga mitmekülgne. Tal on käsil erinevad projektid alates piimatootmise kasumlikkust analüüsivast Agroinfost kuni biogaasi ja ringmajanduse projektini välja.
Suurt perspektiivi näeb ta energiaühistutel. Need on siinmail veel üsna uus nähtus, kuid piirkondlikul energiatootmisel võiks olla jumet näiteks biogaasist biometaani tootmisel ning selle kasutamisel oma masinapargis.
Hiljuti alguse saanud projektis kaardistavad maaülikooli teadlased Rando Värniku juhtimisel tootmise võimalusi ja vajadusi Kagu-Eestis. Värniku sõnul on biogaasi teema aktuaalne just praegu, sest Euroopas otsitakse võimalusi vähendada sõltuvust Vene maagaasist ja huvi biogaasi tootmise vastu on väga suur.
Biogaasi tootmise juures on võtmetähtsusega tootmismaht, sest väikses koguses tootmine ei tasu ära. Siin tulebki Värniku sõnul mängu ühistegevus – kui ühe põllumajandustootja biojäätmetest ja kõrvalsaadustest ei piisaks biogaasi tootmiseks, siis mitmel ettevõttel tuleb vajalik toorainekogus kokku. Algav projekt püüabki välja selgitada, millistel tingimustel oleks ühistegevus selles vallas mõistlik. „Maaelus on suured asjad sageli seotud ühistute ja kogukondlike tegevustega,“ sõnab Rando Värnik. „Ühistute rolli maaelu ja põllumajanduse arendamisel tuleb enam teadvustada,“ lisab professor.
Biogaasi teema haakub otseselt süsiniku jalajälje hindamise teemaga. Maaülikool osales hankel, kus otsiti süsiniku jalajälje hindamise metoodika ja tööriista väljatöötajat, kuid hanget ei võidetud. Eelnevalt tehti Värniku eestvedamisel maaülikoolis koolitusi, mis aitavad kaasa süsiniku jalajälje hindamise ja analüüsimise metoodika omandamisele ja praktilisele rakendamisele. Koolituse tulemusena hinnati maaülikooli Eerika katsefarmis süsiniku jalajälge veebipõhise programmiga The Cool Farm Tool.
„Erinevates ülikooli õppetoolides selle temaatikaga tegeletakse nii või teisiti. Meie mõte on aga see, et võiks vaadata asja tervikuna, sest tegemist on väga kompleksse teemaga,“ sõnab Rando Värnik.
Katselaudas oli piimatootmine jätkusuutlik
Eerika katsefarmi Märja laudas, kus süsiniku jalajälge mõõdeti, toimub ühes õppetööga ka piimatootmine nagu tavalises piimatootmisettevõttes. Selgus, et farmi piimatootmise jalajälg oli 2021. aastal 1,17 kilogrammi CO2 ekvivalenti ühe kilogrammi rasva- ja proteiinikorrigeeritud piima kohta. Euroopa keskmine võrreldav näitaja on 2,6 ja Põhjamaade oma 1, seega on piimatootmine Eerika katsefarmi Märja laudas jätkusuutlik. Selgus ka, et farmi CO2 emissiooni vähendamiseks peaks tootma veiste sõnnikust biogaasi ja alles siis kasutama saadud digestaati väetisena.
Kuhu kaob kasumlikkus piimatootmises?
Just sellele küsimusele otsis vastuseid kuus aastat kestnud ja tänavu novembri lõpus läbi saanud Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu ja maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi Agroinfo koostööprojekt, mida samuti vedas Rando Värnik.
Selle projekti käigus koguti paarikümne Eesti suurema piimatootja tootmistulemuste andmeid ja loodi mõõdikute süsteem, mis aitaks ettevõtjatel oma tegevuse kitsaskohtadest paremat ülevaadet saada. Keskenduti piima jääktulu näitajatele, millega on hea iseloomustada tootmise üldist kasumlikkust. Piima jääktulu on ülevaatlik näitaja. See seob viis olulist tegurit, millest igaühe eraldi maksimeerimine võib mõjutada tootmise kogukasumlikkust hoopis vastupidiselt. Need tegurid on piimatoodang lehma kohta, piima kaubalisus (kui suur osa toodetud piimast läheb müüki), piima hind, lisasööda kogus lehma kohta ja lisasööda hind.
Värnik selgitab, et projekti ajendiks oli tähelepanek, et piimatootjate kasumlikkuse näitajad on väga erinevad, kuigi ettevõtjad tegutsevad samas geograafilises majandusruumis. Selleks, et kasumlikkust parandada, on aga vaja teada, millistes tootmislõikudes esinevad puudujäägid ja erisused. „Söödakulu võib karjades olla väga erinev, samuti loomade karjast väljaminek. Kokku on välja joonistunud paarkümmend olulist näitajat, mida on võimalik erinevate tootjate lõikes võrrelda ja mille võrdlus annab vastuse küsimusele, miks kasumlikkus erineb,“ selgitab Värnik.
„Projektis osalenud tootjad hindavad kõrgelt tekkinud väärtuslikku ja ainulaadset andmebaasi ning nad on saanud projekti kestel üksteiselt õppida. Eriti praeguses olukorras, kus on kasvanud nii sööda- kui ka energiakulud, on väga hea teada, millises tootmisetapis on sinu ettevõttes kitsaskohad ja mida saaksid teha paremini.“
Otsustamine peab põhinema andmetel
Maaeluga seotud otsuste alus peaks olema põllumajandusökonoomika ja andmetel põhinev juhtimine ehk andmed ja nende lugemise oskus. „Tänapäeva toidutootja ei ole enam lihtsalt teraviljakasvataja või piimatootja, vaid ta peab olema ka ettevõtja ehk konkurentsis hakkama saama. Näen, et tudengitel on huvi ökonoomika vastu. Meie õpe on hästi praktiline, töötame koos praktikutega ja õpime reaalelu näidete põhjal,“ selgitab Värnik. Ta ütleb ka, et huvi maamajanduse erialade vastu võiks olla suurem, sest mõnel erialal, näiteks loomakasvatuses, on raskusi õppekohtade täitmisega. „Me soovime, et oleks rohkem motiveeritud tudengeid, kes õpingutes lõpuni läheksid. Muidugi eeldab see ülikoolilt, et õppekavad käiksid tänapäeva vajadustega kaasas.“
Toidutootmine võiks saada erikohtlemise osaliseks
Toidusektorit laiemalt vaadeldes ütleb Rando Värnik, et varustuskindlus on teema, millega tuleb kindlasti tegeleda.
„Praegune kriis näitab selgesti, et oma toidutootjaid tuleks hoida ja kaitsta. Neile peaks andma võimalikult head tingimused arenemiseks, sest me ei saa loota importtoidule. Ütleksin isegi, et toiduainetööstus peaks olema samamoodi erikohtlemisega, nagu päästjad või politsei,“ sõnab ta.
Kas toidutootjad tunnetavad praegu riigi toetust või poolehoidu? Sellele küsimusele vastates nendib Rando Värnik, et sõltub valdkonnast. „Näiteks seakasvatajad ütlevad, et neid pole toetatud piisavalt, nad tunnetavad probleeme ja sektori jätkusuutlikkuse langust. Juba numbrid näitavad, kui palju jäävad meie toetused maha võrreldes teiste Euroopa riikidega. Me peaksime ühiskondlikult rohkem edasi andma seisukohta, et meie oma toiduettevõtted on olulised ja väärtuslikud.“
