Mesinike, taimekasvatajate ja teemaga seotud ametnike koostöö on olnud tulemuslik – põllumeeste tegevuse tõttu ei ole mesilaste hukkumise kinnitatud juhtumeid olnud viimased neli aastat.
Eesti Kutseliste Mesinike Ühingu juhatuse esimees Mario Kalvet ütles, et mida aeg edasi, seda paremaks läheb koostöö taimekasvatajatega. „Erinevad meetmed ja maaülikooli teadlaste tehtud uuringud on hea info, mille järgi saame ühiselt tegevusi korrigeerida. Mis puudutab taimekaitsevahendite väärkasutust, siis näen, et see on ajapikku kaduv nähtus,“ tunnustas Kalvet põllumeeste tegevusi.
Pikaajaline varjatud mõju
Mesilasperede elujõulisus sõltub paljudest faktoritest ja taimekaitsevahendite vastutustundlik kasutamine on endiselt aktuaalne.
„Mesilasi mõjutavad mitte ainult insektitsiidid, vaid ka fungitsiidid ning herbitsiidid ehk maakeeli öeldes mõjutavad mesilasi lisaks putukate tõrjevahenditele ka seenhaiguste ja umbrohu tõrjevahendid,“ selgitas Eesti Maaülikooli taimetervise teadur Reet Karise.
Üleeuroopalise PoshBee projekti tulemustest ilmnes, et isegi kui mõni aine ei põhjusta otsest mesilaste suremust, osutuvad need ained püsivaks koormuseks organismi toimimisele. Karise tõi välja asjaolu, et kuigi normijärgse taimekaitsevahenditega töötlemise tulemusel püsivad keskkonnas esinevad pestitsiidide jäägid tavaliselt alla arvutusliku surmava doosi, ei saa neid ohutuks lugeda. „Projekti käigus selgus, et kui mesilased on toidupuuduses, võivad muidu täiesti märkamatuks jääda võivate mõjudega doosid osutuda surmavaks,“ osutas Karise. „Lisaks nägime, et püsiv kokkupuude väikeste pestitsiidijääkide doosidega mõjutab mesilasi eelkõige pikemas perspektiivis, näiteks vähenesid korjelendude kestused isendite vananedes. Kuna aga meemesilaste parimad korjetöölised on just vanemad pesakaaslased, mõjutab see kokkuvõttes terve pere toiduga varustatust ja mesinik tajub seda meesaagi vähenemisena,“ tõdes ta.
Karise sõnul võivad korje vähenemisel olla mesilastele fataalsed tagajärjed: juurdekasv jääb kängu, töölismesilaste hulk väheneb, haigustele vastuvõtlikkus suureneb. Kõik see aitab kaasa juba praegugi liiga kõrge mesilasperede suremuse määra püsimisele.
Teadlikud valikud
Maaülikooli teadlaste rühm tõi välja punktid, mida taimekasvatajad selles olukorras teha saaks. Esmalt saab ta teha otsuseid, mis aitaksid kaasa pritsimiskordade vajaduse vähenemisele: rakendada tuleks kõiki võimalikke mittekeemilisi sekkumisviise. Teisalt tuleb kahjustajate liigsuure arvukuse korral järgida kõiki korrektse pritsimise reegleid. Kuid nii looduslike kui ka meemesilaste seisukorda parandab eelkõige neile kättesaadav mitmekülgne ja rikkalik toidubaas.
„Siin võiksid põllumehed leida lahendusi, et keskkonnas oleks õitsvaid taimi – võimalusel minna kaasa mesilaste korjetaimede meetmega, igal pool tuleks jälgida, et põllu servadesse jääks mitme meetri laiune häirimata taimestikuga riba ja lasta seal kõikvõimalikel taimedel ka õitseda. See võib küll tunduda potentsiaalse põllupinna raiskamisena, kuid toob pikas perspektiivis kindlasti kasu, kuna aitab oluliselt kaasa tolmeldajate koosluste säilimisele,“ selgitas Karise.
Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) taimekaitsevahendite kasutamise järelevalve peaspetsialist Riina Pärtel osutas, et hea tööriist keskkonna ja elurikkuse hoidmisel on integreeritud taimekaitse (ITK). „Võib öelda, et enamik põllumehi mõistab ja rakendab hästi ITK põhimõtteid, aga kindlasti on ka paranemisruumi. Seetõttu on jätkuv tegevus ka ITK põhimõtete teadvustamine ja selle rakendamise tõhustamine,“ lausus Pärtel.
Ühendatud jõud
Reet Karise sõnul ei tasu unustada, et mesilasperede heaolu tagamisel on oluline roll mesinikel, kes kuuluvad samuti põllumajandussektorisse. „Nende panus peaks olema eelkõige tugevate ja tervete mesilasperede pidamises. Iga lisanduv stressifaktor vähendab teiste mõjutajate talumisvõimet. Nõrgestatud mesilased ei talu toidupuudust ega parane ka kergest toksikoosist,“ tõi Karise näite.
Ta rõhutas, et hügieenimeetmete järgimine mesilas takistab haiguste levikut. „Hoides mesilaspered tugevatena, saavad mesilased enamiku haigustega ise hakkama ega levita neid naabermesilatesse. Enamlevinud on meie mesilates varroatoos, mille seire ja tõrjumisega tuleb igal juhul tegeleda,“ kinnitas Karise. Ta lisas, et äärmiselt oluline on, et mesinik rajaks mesila sinna, kus mesilastel on piisavalt korjevõimalusi ja vajadusel tuleb korjevõimalusi juurde rajada.
Kutseliste mesinike esindaja Kalvet ütles, et üha rohkem tuleb põllumeestelt mesinikele kõnesid, kus soovitakse talirapsi- ja oapõldude juurde mesitarusid. Seevastu maheteraviljakasvatajad soovivad tatrapõldude juurde mesilasi, kuna tolmeldajate roll tatra saagikuses on üllatavalt suur, pea 30%. „Kui nüüd mõelda, kui suur protsent saagikusest sõltub tolmeldajate heast käekäigust, siis saab teraviljakasvataja targalt tegutsedes oma tegevusriske maandada. Ameerikas on sellest ammu aru saadud ja seal on tolmeldajate vahendamisest tehtud suur äri,“ rääkis Kalvet.
PTA järelevalve peaspetsialist Riina Pärtel ütles selle aasta tegevustest rääkides, et endiselt on PTA järelevalve fookuses tolmeldajate kaitse. „Teeme rapsikasvatuses taimekaitsevahendite kasutamise reeglite järgimise teravdatud kontrolli, eelkõige just rapsi õitsemise ajal. Samuti on tähtis kontrollida ka glüfosaadi, kui enim kasutatava ja suure avaliku tähelepanu all oleva taimekaitsevahendi kasutamistingimustest kinnipidamist,“ avaldas Pärtel.
