„Need on Manna ja Mimmu-Riin, need kaks aga Miisu ja Saida – nad on sünnist saati koos olnud ning praegugi nagu sukk ja saabas,“ tutvustab Viru-Nigula vallas asuva Paevälja talu perenaine Teele Eskor mullikaid, kes kaelad pikal uudistavad, kas lauta saabujail on neile midagi suupärast pakkuda.
Veidi kaugemal piidleb Murel – tema on küllap üks Eesti tuntumaid mullikaid, aga kahjuks sai tema tuntus alguse väga kurvast sündmusest. Mullu 10. mail võttis ilmselt elektrijuhtmetest alguse saanud tulekahju Eskorite mitme põlvkonna elutöö – maha põles lüpsilaut ning teise ilma läks 26 Holsteini tõugu lehma ja kaks vasikat. Laudast pääses vaid viiepäevane Murel, alles jäi ka paarkümmend mullikat. „Ma ei ole elus nii palju nutnud kui siis,“ meenutab Teele ema Katre Eskor.
Nüüd, peaaegu aasta hiljem, ammub pere ja sõprade käterammuga ehitatud ajutises laudas ligi 30 vasikat ja mullikat, kes panevad aluse Eskorite piimafarmi uuestisünnile. Ühtlasi on perel kavas karja suurendada, ehitada uus laut ja võtta senise lõaspidamise ja torusselüpsi asemel kasutusele vabapidamine ja robotlüps. See nõuab küll suurt investeeringut, kuid nagu Teele Eskor ütleb, oleks endist viisi jätkamine üsna kindel variant end lihtsalt surnuks töötada – automatiseerimine aitab töövaeva vähendada.
Talutööd ongi olnud lõviosas pereliikmete õlul, ainus palgaline töötaja oli enne põlengut lüpsja. 20-aastane Teele, kes õpib Eesti Maaülikoolis teisel kursusel veterinaariat, tegeleb loomadega, tema 19-aastane vend Tiit-Helmur tudeerib Säreveres põllumajandust ning on talus ametis tehnika ja teraviljakasvatusega, nagu ka isa Priit ja vanaisa Tiit. Ema Katre ja vanaema Eha löövad loomakasvatuses kaasa, jõudumööda aitab ka pere pesamuna, 13-aastane Jüri Johannes.
Punane kukk viis loomad, aga mitte teotahte
Pärast tuleõnnetust olid just tilluke Murel ja allesjäänud mullikad need, kelle tõttu piimafarmi taastamise mõttele käega ei löödud. Sõbrad tulid appi ja aitasid põlenud lauda puhtaks teha, aastavahetuse paiku sai katuse alla ka ajutine laut.
Ühtlasi hakkas esimesest päevast peale pereliikmete kontodele ilma igasuguse üleskutseta raha laekuma – sõbrad-tuttavad tahtsid õnnetuse üleelanud peret aidata. Ja mitte ainult sõbrad-tuttavad – kuna sotsiaalmeedia ajastul liigub info kiiresti, oli abistamissooviga inimesi ka võhivõõraste seas. „Meiega juhtunu läks võõrastele korda. Seetõttu otsustasime teha Mureli fondi, kuhu inimesed said annetada. Raha sellelt kontolt läheb ainult piimakarja lauda taastamisele ja mullikate tuleviku kindlustamisele,“ räägib Teele.
Karja taastamist otsustati alustada nullist ehk holsteini tõugu vasikate ostmisest. „Tahtsime nad oma käe järgi kasvatada, sest kui tuua karja juba poeginud loomad, on neil uute oludega harjumine palju raskem,“ kirjeldab Teele. Paevälja tallu koliski 12 vasikat, kusjuures viis neist saadi kolmest farmist kingituseks.
„Vasikad on meil piimapulbri lapsed. Kuna lauda juures oli kaev kustutusvett täis, pidime iga päev kolm korda päevas segama oma köögilaual üle 25 liitrit piimapulbrivett, selle autosse tassima ja lauta transportima,“ meenutab Teele kodust umbes kilomeetri kaugusel asuva lauda vahet sõitmist. Hirmkalli piimapulbri peal kasvanud vasikad on praeguseks suured ja tugevad ning teevad eesootaval suvel esimest korda tutvust pulliga.
Mullu suvel algasid ka ettevalmistused piimakarja uue kodu ehk moodsa lauda ehitamiseks. „Projekteerijad alustasid tööd, käisime ka teisi farme vaatamas. Jaanuaris sai projekt valmis ja veebruaris anti ehitusluba. Suvel tahaks ehitama hakata. Praegu kirjutan PRIA-le investeeringutoetuse taotlust (intervjuu on tehtud 31. märtsil – toim), lisaks on kavas taotleda laenu nii Maaelu Edendamise Sihtasutusest kui ka pangast. Omafinantseeringuna on mängus säästud, kindlustushüvitis ja Mureli fond,“ tutvustab Teele plaane laudaehituseks, kus põhikarjale kohti 139. „Seda on kahe roboti jagu. Roboti juurde tuleb ka uks, kust loomad saavad suvel õue. Minu meelest on karjatamine vajalik, sest tagab loomadele liikumise, nad on puhtamad kui laudas ja sõrad on korralikud. Meil on lehmad kogu aeg suviti õues olnud, vaid lüpsma tulid lauta,“ loetleb Teele karjatamise plusse.
Piimaandjate arv suureneb üle nelja korra
Eskorite pere piimakari on aastaid olnud umbes 30-pealine ja see on olnud teadlik valik – väikeses karjas saab iga loomaga tegeleda, nad on nagu pereliikmed, keda tuntakse nime- ja nägupidi. Sel moel on rõõmsad kõik – nii loomad kui ka pererahvas.
Ometi peab pererahvas lisaks töörõõmule saama ka tulu ja see on põhjus, miks otsustati piimakarja suurendada. „30 lehma pidamine pole meie jaoks enam jätkusuutlik. Nii väikesele karjale uut lauta ehitada pole mõtet. Samuti ei tulnud kõne alla piimakarjakasvatuse lõpetamine – see oleks kahe põlvkonna töö mahaviskamine. Meie kari on välja kasvanud ühest loomast, tehtud on palju tööd aretusega ja sellega, et loomad oleksid kergesti käsitletavad ja sõbralikud. Kunagine kohalik loomaarst ütles, et meie loomad on „väärkoheldud”, sest nad on nii rahulikud ja hästi käsitletavad,“ selgitab Teele.
Ta lisab, et moodsad laudalahendused on väga huvitavad, toimivad ja loomasõbralikud, sh loomade vaba liikumine, mis on Eskorite pere jaoks oluline aspekt. „Karja suurendamise juures on tohutu pluss see, et uude lauta lähevad noorloomad ja seega ei ole probleeme tihti valuliku ümberharjutamisega uueks lüpsisüsteemiks. Seega otsustasime perekonnaga ühiselt, et kui alustame uuesti, siis juba nii, et töökeskkond oleks meeldiv, tagatud oleks talu arenemine ja kindel sissetulek. Selleks vähendame lihaveisekarja osakaalu, sest paepealsed maad on karjatamisest kurnatud, ja suuname põhifookuse piimakarjale. Arendamise plaani kannustab ka see, et minu erialane huvi ja ambitsioonid on veistele suunatud.“
„Ma usun, et piimal on tulevikku, hoolimata sellest, et praegu on hind taas alla läinud. Me oleme E-Piima liige ja kuigi meil praegu piima müüa pole, tean, et nüüd maksavad nad liitri eest 35 senti. See on võrreldes varasemaga suur langus, kuid ellu on jäädud ka 18 sendiga,“ nendib noortalunik Teele.
Karjäärivalik: sisekujundajaks või loomaarstiks?
Loomade ja talutöö keskel üles kasvanud Teele on kolmandat põlve talupidaja. Veterinaariaõpingud Eesti Maaülikoolis on aga lapsepõlveplaanide teoks tegemine. „Lapsena tahtsin saada loomaarstiks. Tõsi, viiendas klassis oli selline periood, kus mõtlesin ümber, sest leidsin, et mul on jube imelik perekond. Miks minu vanemad ei tule kell viis koju, vaid lähevad hoopis kodust ära, et lehmi lüpsta? Seetõttu arvasin, et võiksin hakata sisekujundajaks. Aga see läks üle,“ muigab Teele.
Ta tunnistab, et loomulikult on esinenud olukordi, kus on tekkinud soov osta pilet kuskile tundmatusse. „Ma ei ole seda mõtet teoks teinud, sest see oleks alla andmine. Ma ei saa jätta oma loomi ja peret,“ kinnitab Teele.
Peale ülikooliõpingute ja talupidamise on Teele aktiivne ka ühiskonnaelus. Ta on MTÜ Eesti Noortalunikud liige ja kuulub alates 2022. aasta maist ka MTÜ juhatusse. Muiates nendib ta, et eks aktiivsus ole geenidega kaasa antud, sest ta ema ja isa on aastaid osalenud Ida-Virumaa Talupidajate Liidu juhtimises, samuti kuulub Paevälja talu Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi ja Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistusse.
Noortalunikega liitus Teele aga pooljuhuslikult. „Sattusin koroonaajal nende veebilehele ja mind hakkas asi huvitama. Saatsin 2021. aasta alguses liikmeks astumise avalduse ja hoolimata sellest, et siis ma ametlikult veel ettevõtlusega seotud polnud, võeti mind vastu. Enne mullu kevadel toimunud üldkoosolekut mõtlesin, et võtan julguse kokku ja lähen vaatan, mis seal toimub. Ootamatult seadis Kerli Ats (Eestimaa Talupidajate Keskliidu juht – toim) mu kandidatuuri üles juhatuse liikmete valimisel ja ma osutusingi valituks. Alguses kartsin, et kuidas ma noore ja rohelisena hakkama saan, aga nüüd, ei kahetse ma mitte üks teps. Olen saanud väga palju kogemusi, teadmisi, võimalusi ja tutvusi, samuti kindlust, et ajan õiget asja!“
Kolm põlvkonda, kaks talu, üks pere
Tõtt-öelda ei pea Eskorite pere Aseri kandis maalilisel paeklindil asuvas Kõrkkülas mitte ühte, vaid kahte talu. Põhjus ulatub aastakümnete taha.
Ühe küla noored Tiit ja Eha (Teele Eskori isapoolsed vanaisa ja vanaema) jäid teineteisele silma ja abiellusid. Pärast Eesti taasiseseisvumist otsustati hakata talupidajaiks.
Paevälja talus, kust on pärit vanaisa Tiit ja mille majandamise eest seisab nüüd hea Teele, peetakse lisaks piimakarjale ka 150 lihaveist ja kanakarja, kasvatatakse teravilja ning tehakse heina ja silo, et loomasööt oleks omast käest võtta. Vaid jõusööt tuleb sisse osta.
Tootmistalu ja hobitalu
Teine, vanaema Eha kodutalu ja nüüd aastaid Teele isa Priidu majandatav Raja talu, on praegu hobitalu. Hingekirjas on sadakond lammast ja mõned kääbuskitsed. „Lambad on meil pinnasehooldajad ja lihaloomad, kitsed aga lihtsalt stressimaandajad,“ tutvustab Teele loomade „tööülesandeid“.
Lisaks on peres kolm hobust ja üks poni, kellega kunagi lastele ratsatunde anti. Ühtlasi ollakse agroturismi liige. Teele ema Katre Eskor tõdeb, et mitmekesisus on olnud läbi aastate ellujäämise võti. „Riskid peavad olema hajutatud. Oluline on ka see, et toodame loomade sööda ise ja saame perega oma talu toodangust söönuks,“ rõhutab Katre, kelle oma põldudel kasvanud rukkijahust küpsetatud leib ja oma lehmade piimast tehtud juustud viivad keele alla ja on nõutud suupoolis sõprade-tuttavate ringis.
Teele võtab mitmekesisuse jutu kokku vanaisa ütlemisega, kes aastakümneid tagasi sõnastas talu strateegia: munad olgu mitmes korvis.
