Valitsus on koos ja kokkulepped sõlmitud. Mida siis vastne koalitsioon maainimestele ja toidutootjatele lubanud on?
Alustada tuleb sellest, et juba eelmisel aastal kohtus EPKK kõikide erakondadega, tutvustamaks meie valdkonna vajadusi ja ootusi järgnevaks neljaks aastaks. Hea meel oli tõdeda, et mitmed meie ettepanekud jõudsid erakondade valimisplatvormidesse ja nüüd ka koalitsioonilepingusse.
Toidutootmist tähtsustatakse
Minu hinnangul on kõige olulisem muutus see, et esimest korda ajaloos leiab toidutootmine koalitsioonilepingus esile toomist kui Eesti julgeoleku ja iseseisvuse kindlustamiseks vajalik valdkond. Leppe maaelu puudutava osa esimene punkt ütleb sõnaselgelt, et uus koalitsioon „tagab kodumaise toidu varustuskindluse ja määratleb selle elutähtsa teenusena“. Sellega ütleb uus võimuliit, et omamaine toidutootmine on väga oluline ja usutavasti võetakse ette ka samme, et toiduvaldkonna ettevõtjate kestlikkus ja konkurentsivõime oleksid kindlatel alustel.
Lisaks on plaan jätkata põllumeeste ja toidutootjate toetamisega sihipäraselt suunatud erakorraliste toetustega või üleminekutoetustega. Ja õnneks säilitatakse ka EL-i lubatud minimaalne aktsiisimäär põllumajanduses ja kalanduses kasutatavale diislikütusele, samal ajal kui mitmed maksusoodustused muudes valdkondades lõpetatakse.
Positiivne on seegi, et välja on lubatud töötada väärtusliku põllumajandusmaa kaitse regulatsioon. Selle vajalikkusest on räägitud juba kümmekond aastat, ehk siis nüüd viiakse plaanitu ka ellu.
.jpg "heworitz")
Lahtised otsad
Positiivset on muudki, aga eks midagi jääb ka kripeldama. Kindlasti oleks soovinud leppes näha kinnitust, et võimuliit meie põllumeeste võrdsete konkurentsitingimuste eest seisaks ja seda eriti EL-is, sest eelolevatel aastatel tuleb kokku leppida ka EL-i ühise põllumajanduspoliitika järgmise perioodi eesmärgid, sh otsetoetused ning maaelu ja keskkonda toetavad meetmed.
Samuti oleks oodanud, et eriti omamaise toidu varustuskindlustuse saavutamise eesmärgist lähtuvalt oleks vähemalt puu- ja köögiviljale kehtestatud madalam käibemaksumäär sarnaselt meie naaberriikidega. Rahaline mõju riigieelarve tuludele ei olekski nii suur – ca 10 miljonit eurot, aga kõige madalama isevarustustasemega valdkonda (köögiviljal on see ca 40% ning puuvilja- ja marjakasvatussektoril alla 10%) aidanuks see tublisti ja ka tarbija rahakotti oleks mõned eurod rohkem jätnud.
Ka ei ole võimalik koalitsioonileppest aru saada, kuidas riigi seatud kliimaeesmärkide täitmiseni jõutakse. On küll lubatud määrata sihttasemed valdkondade lõikes, st ka põllumajandusele ja maakasutusele, aga ei rohkemat. Küllap jääb see uue kliimaministri ja teiste valitsusliikmete ülesandeks.
Ja lõpetuseks tahan endise maaeluministeeriumi kantslerina head meelt tunda, et lõpuks ometi on praeguseni mitme ministeeriumi all laiali olnud maaelu arengut ja heaolu toetavad tegevused koondumas ühe ministeeriumi alla.
Nimelt on plaanis koondada maaeluministeeriumisse kogu senine regionaalministri portfell ning lisaks mitu valdkonda majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist (ühistransport, elamumajandus, postiside, ettevõtluse regionaalse arengu ja investeeringute küsimused) ja ligipääsetavuse teemad sotsiaalministeeriumist. Ühest küljest loob see kindlasti paremad võimalused maaelu tervikliku ja sihipärase poliitika kujundamiseks ning vajalike meetmete rakendamiseks, kuid samal ajal on see väga suur väljakutse ministeeriumi ametnikele ja eelkõige uuele ministrile. Asutuse nimeks sobib väga hästi jätta maaeluministeerium. On see ju piisavalt laia tähenduse ja hea eestikeelse kõlaga.
Jõudu uuele ministrile ja jätkugu sul hoolivust maainimeste suhtes ja armastust põllumajanduse ning toiduvaldkonna vastu!
