Millegipärast ollakse Eesti põllumajandusest aastakokkuvõtteid tehes või muresid kurtes harjutud rääkima vaid siinsest teraviljakasvatusest ja piimatootmisest, jättes mulje, et just need kaks sektorit hooldavad meie maa, katavad toidulaua, annavad maapiirkonnas tööd ja tagavad toidujulgeoleku.
Lisaks neile on meil aga palju peamiselt peretaludel põhinevaid põllumajanduslikke tootmisharusid – näiteks lihaveise-, lamba- ja kitsekasvatus –, mis hoiavad elu ja järjepidevust maal. Nad loovad tugevaid külakogukondi ja kasvatavad uusi põlvkondi, kes teavad, kust toit päriselt tuleb. Just sealt on kõige suurem võimalus noorte põllumeeste ja -naiste sirgumiseks, et tagada Eesti põllumajandussektorisse sobivate traditsiooniliste tootmisharude säilimine ja jätkusuutlik areng, et lisaks põldudele ei muutuks monokultuurseks ka meie põllumajandusmaastik.
Selle asemel, et külvata toetusraha meetmetesse, mis rahva tagasi maapiirkonda tooks, peaks toetama just neid, kes maal kõige kiuste veel alles on, sest vaid nii saab maanoor ja tulevane võimalik toidutootja kindlustunde vanemate töö jätkamiseks.
Taas maalähedaseks
Paljuräägitud rohepöörde ja sellest tulenevate nõuete, aga ka tarbijate muutuvate ootuste tõttu on nii mõnedki tootmisvaldkonnad pidanud kukalt kratsima ja mõtlema, kuidas edasi. Samal ajal on nii mõneski sektoris tahetud matkida Ameerikat ja sealseid suurtööstuseid, unustades, et me elame väikeses Eestis.
Hoolimata sellest, et Euroopa Liit oma reeglitega on andnud kõik võimalused väiketootmiste toetamiseks ja säilimiseks, on Eesti põllumajandusettevõtted kasvanud oluliselt suuremaks ja intensiivsemaks kui Euroopa omad, ning intensiivistumine ja kontsentreerumine mitte vaid ettevõtluse, vaid ka maafondi osas kogub aina enam tuure.
Samal ajal on aga Eesti lihaveisekasvatus täpselt selles punktis, kuhu paljud teised peavad hakkama tagasiteed otsima. Meie farmid on väikesed, ammlehmade eluiga pikk, lihaveiseid karjatatakse rohumaadel, aidates seeläbi siduda süsinikku ning tootes orgaanilist väetist, milleta ei saa läbi mitte ükski oma maid mõistuspäraselt ja keskkonnasõbralikult majandav põllumees – eriti uute reeglite järgi, mis nõuavad mineraalväetiste kasutamise vähendamist.
Nad mitmekesistavad meie loodusmaastikke, aitavad taastada poollooduslikke koosluseid ja pärandniite ning tagavad maapiirkonnas tööhõive. Lisaks on lihaveised ka toitaineterikkad „eluslaod“, mis aitavad tagada toidujulgeolekut ning ei jää oma lõpptoodanguks vormitud toodete näol ei kvaliteedi ega maitseelamuse poolest kuidagi maha suurtes veiseliha tootvates riikides toodetud lihale, juhul kui loom on kasvatatud, söödetud ja käideldud vastavalt normidele ja heaolunõuetele.
Mullu vähenes loomade arv 8%
Siiski on ka lihaveisekasvatussektorit tabanud keeruline olukord 2023. aastal valitsenud ilmastikuolude, kiires tempos tõusnud sisendhindade, oluliselt langenud toetuste ja maailmas jätkuvalt kestva ebastabiilse olukorra tõttu. Ainuüksi 2023. aastal kaotasime umbes 8% lihaveiste arvukusest. Kindlasti mängib siin rolli ka Eesti toetuste skeem, mis on seadnud lihaveisekasvatuse juba pikka aega ebavõrdsesse olukorda.
Eesti parimad tõupullid rambivalguses
Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu ja Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi koostöös toimus juba 18. korda noorte lihaveisepullide jõudluskatse. Julgen väita, et see on ka maailma mastaabis üsnagi ainulaadne, ja teeb kindlasti silmad ette paljudele meie naaberriikidele. Katseperiood algab tavapäraselt oktoobris, lõpeb aprillis ja kulmineerub oksjoniga. Jõudluskatse eesmärk on välja selgitada eri tõugu lihaveisepullide aretuspotentsiaal sarnastes keskkonnatingimustes, et tulemusi mõjutavad faktorid oleks maksimaalselt elimineeritud. Lisaks pullide kaalumisele jälgitakse nende söömust ja söödakasutust Kanadas toodetud automaatsete söödakünade abil, mille andmed liiguvad otse sealsesse Vytelle Insight andmebaasi, tagastades Eesti aretusorganisatsioonile juba töödeldud aretusväärtused nende pullide söödaväärinduse kohta.
Ainulaadne süsteem Vytelle künade süsteem on Baltikumis ainulaadne ja kogu maailmas on see täpselt sajas süsteem, mis paigaldati. Hinnatakse kõikide pullide välimikku, kontrollitakse nende sigimisvõimet, testitakse üheksa haiguse suhtes, määratakse genoomväärtus ja geneetiliste haiguste kandvus, mõõdetakse lihassilma suurus koos rasvakihi paksuse ja marmorsusega. Vaheetapina – kuid väga olulise aretustöö osa mõõtmise verstapostina – toimub alati enne oksjonit ka parima välimikuga pullide väljaselgitamine ja sinna oleme kaasanud mitu rahvusvahelist kohtunikku.
Et pulle oleks võimalik hästi hinnata, saavad nad päitsetreeningu, millel on oluline kasutegur ka tulevase sugupulli edasises karjääris – suur loom peab olema hästi käideldav ja sotsiaalne, et olla inimestele ohutu.
Lihaveised võistlustules
Jõudluskatse raames toimus 5. aprillil ka järjekordne noorpullide näitus Eesti Parim Lihaveis, kus käis areenil 61 noort aretuspullihakatist. 26. aprillil korraldatakse veebioksjon, mille vahendusel on Eestis kasvatatud lihaveiseid juba mitu aastat nii Eestisse kui ka teistesse riikidesse lennutatud.
Ikka selleks, et hinnata ja väärtustada Eesti lihaveisekasvatuse aretustööd, kasvatada kvaliteetseid aretusloomi ja toota väärtuslikku liha, väärindada Eesti rohumaad maksimaalselt keskkonnasõbralikult ja aidata tagada aretus tööle panustavale lihaveisekasvatajale väärikas lisatulu.
