Taastav põllumajandus on termin, mis on viimastel aastatel kogunud järjest suuremat tähelepanu, kuid mille tähendus ja praktikad ei ole üheselt defineeritavad. Laiemalt on taastava põllumajanduse eesmärk ökoloogilise tasakaalu taastamine, samal ajal võimaldades põllumajandustootjal majandada jätkusuutlikult ja vähendada sisendite kasutamist.
Kuidas aga üks ettevõtja sellele läheneb, sõltub paljuski isiklikest kogemustest, piirkondlikest oludest ja majanduslikest eesmärkidest.
Arutasime taastava põllumajanduse mõtteviisi üle Ahisilla Taluaia perenaise Kelli Talvingu, Viru Seemne tegevjuhi Ott Läänemetsa, Rannu Seemne agronoomi Tõnis Ajaotsa ning MTÜ Liivimaa Lihaveis eestvedaja Airi Külvetiga.
Mis on taastav põllumajandus sinu jaoks?
Kelli tõdeb, et tema jaoks on taastav põllumajandus teadlik samm parema keskkonna suunas. Alustades nullist, on ta katsetanud kanakasvatust, kus ei piirduta vaid munade tootmisega, vaid panustatakse ka kohaliku keskkonna heaolusse. „Meie eesmärk ei ole ainult tulu teenimine, vaid ka oma keskkonna taastamine ja selle süsteemi tugevdamine. Teed midagi paremini kui eile, ning see võib tähendada, et su süsteem saab loodusele rohkem tagasi anda, isegi kui see on vaid üks väike samm,“ ütleb Kelli.
Ta lisab, et taastav põllumajandus ei pea olema seotud täielikult mahepõllumajanduse või kohaliku ringmajandusega, vaid on pigem mõtteviis, kuidas saaks oma tegevust muuta jätkusuutlikumaks. „Kuidas saaks oma tegevust läbi mõelda, et see oleks keskkonnale kasulik, aga samas ka majanduslikult mõistlik? See on küsimus, mis igaüht, kes põllumajandusega tegeleb, pidevalt saatma peab,“ nendib Kelli.
Tõnis, kes peab end taastava põllumajanduse vallas algajaks, tõdeb, et tema jaoks on see justkui looduslähedasem liikumine, mille eesmärk on viia majandamine lähemale looduse loomulikule tasakaalule. Tõnis ei ole kindel, et see mõiste on hästi defineeritud ega tea, kas see on üldse vajalik. „Kui esimest korda kuulsin, siis tekitas kohe kehva tunde, et oleme saastanud ja laastanud – aga sisu on hoopis teine. Taastav on hirmutav sõna, aga sisu pole ju tegelikult rohehullude pärusmaa, vaid asjalik asi,“ arvab Tõnis.
Ott, kellele taastav põllumajandus on mõtteviis, toob välja, et tegemist on pigem pikaajalise lähenemisega, mille keskmes on mullaviljakuse taastamine ja looduslähedase majandamise praktiseerimine. „Ei ole kõik mustvalge,“ ütleb Ott. „Ei pea välistama künnipraktikat, kuid võib-olla on meil rohkem võimalusi teha asju looduslähedasemalt.“
Airi sõnul on taastav põllumajandus tihedalt seotud mahepõllumajandusega, kuna mõlemas on põhimõtted, mis lähtuvad mullast ja looduse tasakaalu hoidmisest. Kuid Airi märgib, et mahepõllumajandus on viimasel ajal liikunud bürokraatia rägastikku, mis on teinud selle algse eesmärgi – looduse seisundi parandamise – vähem nähtavaks ja keskendunud rohkem kontrollile ja reeglitele.
Kas ja mida on meil vaja taastada?
Küsimust, kas meil on üldse midagi, mida taastada, on taastava põllumajanduse aruteludes sageli tõstatatud. Eestis ei ole mulla seisund sugugi nii halb, et seda oleks vaja massiliselt „taastama“ hakata. Tõnis leiab, et tegelikult on oluline pigem keskenduda sellele, kuidas hoolitseda oma maade eest nii, et neid mitte ära kulutada. „Kui me jätkame selle süsteemi majandamist paremini, siis me ei pea isegi rääkima suurest taastamisest,“ ütleb Tõnis. Tema sõnul on meie mullad piisavalt head, peaksime lihtsalt neid paremini jätkusuutlikult majandama.
Kelli lisab, et tema jaoks ei ole taastav põllumajandus seotud ainult mulla taastamisega, vaid laiemalt süsteemide tasakaalu tagamisega. „Kestlik põllumajandus on palju enamat kui lihtsalt toidutootmine,“ ütleb Kelli. „Me räägime siin ka ringluse loomisest ja selliste lahenduste leidmisest, mis ei kahjusta keskkonda ega nõua liigseid sisendeid.“
Airi on aga kindel, et Eestis on veel palju ruumi taastavate praktikate rakendamiseks. „Muldade seis ei ole enam sama hea kui see oli 200 aastat tagasi. Aga see ei ole keeruline, kõik on kinni mõtteviisis. Kui meil on õige lähenemine, siis meil on piisavalt aega ja ressursse, et olukorda muuta,“ ütleb Airi.
Tõnis kinnitab, et tema motivatsioon taastava põllumajanduse rakendamiseks tuleneb vajadusest hoida omahinda madalal, kuid samas tagada, et tootmine oleks tulevikus jätkusuutlik. Tõnis rõhutab, et ajaga kaasas käimine ja keskkonnamõjude arvestamine (nt süsinikujalajälje vähendamine) on tänapäeva põllumajanduses oluline. Samuti toob ta välja, et nad on hakanud rohkem jälgima oma maade mullastiku seisundit ja koostöös Tartu Ülikooliga tegema uuringuid, et kaardistada elurikkuse ja mulla seisundit.
Ott jagas oma kogemusi, kuidas tema jaoks sai taastav põllumajandus alguse hobist. Umbes kümme aastat tagasi, kui ta nägi põllul hooajaväliselt kesaredist kasvamas, tekkis tal huvi vahekultuuride kasvatamise vastu. Ott peab vahekultuure oluliseks, kuna need pakuvad lisafotosünteesi ja aitavad siduda süsinikku, mis on oluline, et tasakaalustada põllumajanduse ökoloogilisi mõjusid.
Takistused ja õnnestumised
Üks suurimaid takistusi taastava põllumajanduse rakendamisel on eelarvamused ja mõtteviis. Suurim väljakutse on nagu põllumajanduses ikka – majanduslik efektiivsus. Taastava põllumajanduse toimimine suurel skaalal vajab muutust. Samuti tuleb meeles pidada, et loomakasvatuse integreerimine ja teiste taastavate praktikate rakendamine eeldavad suuri investeeringuid. Eestis ei ole levinud peretalude struktuur, mis on väga sobilik taastava põllumajanduse rakendamiseks.
Kui tahame tõsiselt panustada taastavasse põllumajandusse ja suurendada selle pindala, tuleb lahendada organisatsioonilised ja majanduslikud probleemid, mis tagaksid süsteemi jätkusuutlikkuse. Ott toob näiteks loomakasvatusettevõtete majandamise vajaduse, et taastava põllumajanduse põhimõtted oleksid tasuvamad ning tekiksid võimalused taimekasvatuse ning loomakasvatuse ühendamiseks.
Tõnis märgib, et ettevõttes ei saa üksinda midagi saavutada. Vaja on inimesi, kes jagavad sama mõtteviisi ja on valmis tegutsema ühiselt. Samuti tuleb arvestada, et kõik tegevused peavad olema tasuvamad, kuid loomakasvatus ei ole alati sobiv lahendus kõigile. Lahendusi saab leida ka loomadeta, näiteks komposti tegemise kaudu.
Airi sõnul on taastava põllumajanduse üks peamisi väljakutseid seotud loomade heaolu tagamisega. Sageli tekib hirm, et loomadel on talvisel ajal kehvade ilmadega halb olla, eriti kui nad viibivad õues. Kuid kui süveneda veise loomusesse ja mõista, millega nad on aastasadade jooksul kohastunud, selgub, et veis on tegelikult hästi kohandunud külma, vihma ja lörtsiga. Humaniseeritud vaade võib viia arusaamade ja pidamisvõtete moonutamiseni – loom ei pruugi tegelikult vajada nii palju kaitset, kui me arvame.
Vaatamata takistustele on positiivne, et aina rohkem inimesi näeb vajadust ja soovi teha asju paremini ja teisiti. Kokkuvõttes leiti, et taastav põllumajandus Eestis on teema, mis on veel arengufaasis, kuid millel on suur potentsiaal saavutada looduse ja majanduse tasakaal. Olulisel kohal on kindlasti koostöö ja kogukond, sest igaüks loob oma panuse katsetuste, kogemuste jagamise ja õppimise kaudu.
Kust on tulnud teadmised ja inspiratsioon?
Airi, Tõnis, Kelli ja Ott on saanud teadmisi ja inspiratsiooni erinevatest allikatest.
- Taastava põllumajanduse Festival Groundswell Suurbritannias. Paljudele on mõtteviisi muutus saanud alguse just sealt.
- Northern Roots Forum. Üritus Eestis, mis toob kokku tootjad ja rahvusvahelise teadmise ning pakub platvormi kogemuste jagamiseks ning inspireerimiseks, sest just omavaheline suhtlus ja teadmiste vahetamine on äärmiselt väärtuslik.
- Kohalik teadmus. Maaelu Teadmuskeskuse ja Eesti Maaülikooli uuringud aitavad leida kohalikesse oludesse sobivaid lahendusi.
- Rahvusvahelised praktikad. Eestlased jälgivad ja õpivad ka välismaistest kogemustest, näiteks Steve Kenyoni praktikatest Kanadas ja Pasture for Life kvaliteedikavast Inglismaal, samuti Richard Perkinsi veebikursusest „Regenerative Agriculture Masterclass”.
- YouTube ja taskuhäälingud. Tasuta ja praktiline info teadmiste täiendamiseks.
