Novembris Eestimaa Talupidajate Keskliitu juhtima asunud Karl Aru loodab taluliidu tegemistesse rohkem kaasata aktiivseid noori. Samuti tahab ta töötada selle nimel, et Euroopa Liidu toetuste tingimustes võetaks arvesse väiketalude tootmise eripärasid, et bürokraatiale kuluv ressurss ei nulliks toetustest saadavaid tulusid ja talupidajate tervist.
Sa oled nüüdseks üle kuu aja Eestimaa Talupidajate Keskliitu juhtinud ja liikmetega suhelnud. Mis on liikmete tagasiside põhjal need teemad, millega peaksid esmalt tegelema hakkama?
Peame vaatama, kuidas keskliit saaks kohalikke taluliite rohkem toetada, sest osad neist hakkavad oma väge kaotama. Meie aga saame olla täpselt nii tugevad, kui tugevad on meie liikmed. Tõsi, meil on väga aktiivseid liikmeid, kes suhtlevad pidevalt keskliiduga, kuid on ka passiivseid, kel on keeruline end kohalikele talunikele nähtavaks teha. Seetõttu kannatab aga uute liikmete värbamine, järelkasvu ei tule peale ja tugi, mida ühte esindusorganisatsiooni kuulumine võiks pakkuda, jääb saamata.
Keskliidul on kokku üle 9000 põllumajandustootjast ja erametsaomanikust liikme. Kuidas nii paljude inimeste vahel hea infovahetus tagada?
Tänapäeval tuleb infot igalt poolt, kohati on seda liigagi palju. Meil on tähtis leida kesktee, et mitte liikmeid infoga ära lämmatada, aga tagada olulise teabe kohalejõudmine. Võti on organisatsioonisisese kommunikatsiooni regulaarsuses. Inimesed peavad teadma, millal ja millises kanalis – olgu siis infokirjas, sotsiaalmeedias või veebiportaalis – infot on oodata.
Teine oluline asi on info kompaktsus, et see oleks lihtsasti leitav ja arusaadav. Kolmandaks relevantsus, sest meie liikmete seas on nii loomakasvatajaid, taimekasvatajaid kui ka metsaomanikke ning peame kõigile pakkuma asjakohast infot. Mis formaadis seda teha, sellele praegu mõtlengi.
Taluliit on olnud ühistegevuse propageerija, samas pole eestlased ühistegevuse usku ja seetõttu saab põllumajanduses ühistegevuse edulugusid üles lugeda ühe käe sõrmedel. Kuidas ühistegevust soodustada?
Eelkõige tähendab ühistegevus ühistulist tegevust ja siin on meie värsked liikmed Farm In ja Wiru Vili väga head näited. Kui vaatame piiri taha, siis seal on ühistuline tegevus paremal järjel ja seeläbi saavad ka väiketalunikud oma töö ja toodangu eest paremat hinda. Ühistegevuse soodustamiseks tuleb mõelda, mida õppida naabritelt, samuti olla avatud koostööle ja leida mudelid, mis meie ettevõtluskeskkonda sobituksid.
Põllumajandus on äri. Äris on aga majandusliku kasu saavutamisel üks aspekt mastaabiefekt – kui tootmismaht suureneb, siis vähenevad kulud ühe tootmisühiku kohta. Kas seda arvestades on väiketaludel üldse tulevikku?
Väiketalude kasuks räägib see, et inimeste mõtteviis on muutunud. Üha tähtsamaks on muutumas ostetava toidu lugu. Võimalus minna tallu kohapeale vaatama, kuidas toitu toodetakse, ja võib-olla ka ise käed külge panna, paneb inimesi tõsiselt mõtlema, et millist toitu enda toidulauale tahta. Ma näen sellise mõtteviisi levikus väiketalupidajate jaoks väga suur eelist ja võimalust, mida tuleb kasutada.
Teisalt ei olegi enamiku väiketalude ülim eesmärk suureks saada. Pigem tahetakse tegutseda niisuguses mahus, et suudetakse oma pereliikmetega talupidamist hallata, toodangut väärindada, leib lauale saada ja selle juures meeles pidada, kes oli see lehm, kes täna krutskeid tegi. Lisaks ei tohiks alahinnata väiketalude mõju toidujulgeolekule. Nemad hoiavad elus seda, et igas Eestimaa nurgas keegi toimetaks ja toitu toodaks.
Sinu ametiaeg taluliidu juhina kestab kolm aastat. Palun piilu korraks tulevikku: kui Sa kolme aasta pärast oma töödele ja tegemistele tagasi vaatad, siis mis võiks olla tehtud sellist, mille üle saad uhke olla?
Tahaksin näha, et kohalikes taluliitudes toimub põlvkondade vahetus, rohkem noori tõmmatakse kaasa ja pikalt liitude eesotsas olnud inimesed saavad rõõmu tunda, et tulevad järgmised, kes aitavad nende tööd edasi viia.
Loomulikult tahaksin näha, et Eestimaa Talupidajate Keskliit on jätkuvalt koostööpartner, kelle poole pöördutakse ja kellega läbi räägitakse. Meil on praegu päris hea positsioon välja võideldud. Selle nimel tuleb järjepidevalt tööd teha, et see positsioon püsiks.
Mulle meeldiks ka see, kui suudan teistele sära silmadesse tuua. Loodan, et suudan inimesi motiveerida esindusorganisatsioonidesse panustama. Ja aktiivseid inimesi, kes soovivad põllumajanduses laiemalt kaasa rääkida, tekib aina rohkem.
Mida tahaksid lõpetuseks lisada oma edaspidiste tegemiste kohta taluliidus või laiemalt Eesti peretalude teemal?
Novembri alguses tekitas avalikkuses tähelepanu Ahisilla talu (Põllumajandus- ja Toiduamet vähendas kohapealse kontrolli tulemusel rohumaakanu pidava talu toetust, sest kanadel polnud allapanu, kuid allapanu on toetuse saamise üks tingimusi – toim). See juhtum näitas veelkord selgelt, et me ei saa kõiki põllumajandustootjaid standardiseerida ja ühe vitsaga lüüa. Just peretalude tootmisviisid on sageli sellised, mis nõuavad n-ö rätsepalahendusi. Loomulikult koostöö selle nimel käib, et paindlik lähenemine oleks võimalik, kuid siin on veel palju ära teha.
Teine oluline valdkond on keskkonnaeesmärgid. Põllumeeste jaoks peaksid keskkonnaeesmärgid olema sellised, mis annaksid uusi võimalusi, mitte ainult ei piiraks tegevust ja oleksid koorem, mida kanda. Ma osalesin mõnda aega tagasi metsanduse õpiringis ja üks saalisviibija küsis paneeldiskussioonis osalejatelt nukra tooniga küsimuse: kelle mets on minu mets? Mõistan tema muret, sest igasugused looduskaitselised piirangud ja teinekord ka kogukonnaaktivistid piiravad metsade majandamist ning on näha, et metsandussektoris on selle suhtes trots tekkinud, et neid oleks nagu sellest otsustusprotsessist kõrvale jäetud. Meil tuleb näppu pulsil hoida, et põllumeestel samasugust trotsi ei tekiks ja me ei peaks küsima, kelle põld on minu põld või kelle lammas on minu lammas.
