Eesti põllumajandussektor on suure tööõnnetuste arvuga valdkond. Kuna õnnetuste arv näitab püsivat tõusutendentsi, tuleb suuremat tähelepanu pöörata selle tegevusala riskidele ja ohutuskultuurile.
Põllumajandus ja metsandus on Euroopa ühed ohtlikumad elukutsed, kus suur õnnetusjuhtumite arv mõjutab sektori jätkusuutlikkust ja elujõulisust. Aastatel 2012–2021 on Eurostati andmetel Euroopa Liidu (EL) põllumajandus- ja metsandussektoris aastas registreeritud keskmiselt 316 (+/–36) surmajuhtumit ja üle 127 000 (+/–17 000) tööõnnetuse.
Põllumajandustöötajate arv aga väheneb nii maailmas tervikuna, Euroopas kui ka Eestis. Statistikaameti andmetel töötas Eestis aastal 2023 põllumajandussektoris vaid 2,6% kõigist hõivatutest, s.o 18 200 inimest. Olgu võrdluseks toodud ka mõned teised tegevusalad. Töötlevas tööstuses hõivatute osakaal on 17,2% (mh puidutööstuses 2,4% ja toiduainetööstuses 1,5%), hulgi- ja jaekaubanduses 11%, hariduses 9,5% ja ehituses 8,3%. Tõenäoliselt just seetõttu, et Eestis on põllumajanduses nii vähe inimesi, ei räägita tööohutusest ja tööõnnetustest põllumajandussektoris just üleliia palju.
Põllumajandus edetabelis kolmas
Kui aga vaadata tööõnnetuste esinemissagedust, siis nii kaua, kui Eestis on statistikat kogutud ja analüüsitud, on kaks valdkonda, kus juhtub enim tööõnnetusi: need on puidutööstus ja toiduainetööstus. Tööõnnetuste statistikas ei ole oluline õnnetuste koguarv, vaid suhtarv ehk õnnetuste hulk 1000 töötaja kohta (vahel kasutatakse suhtarvu ka 100 000 inimese kohta). See näitab, missugused valdkonnad on ohtlikumad ehk seal on töötajal suurem tõenäosus sattuda tööõnnetusse.
Kui puidutööstus ja toiduainetööstus on olnud ohtlikud läbi aegade – aastal 2023 oli tööõnnetuste suhtarv puidutööstuses 1000 töötaja kohta 15 ja toiduainetööstuses 14, siis põllumajandus on viimasel kahel aastal jõudsalt neile kannule jõudnud, olles tööõnnetuste suhtarvu poolest suisa kolmandal kohal – 12 tööõnnetust 1000 töötaja kohta!
Seega, kuna Eesti põllumajandussektor on suure tööõnnetuste arvuga valdkond ja õnnetuste arv näitab püsivat tõusutendentsi, tuleb suuremat tähelepanu pöörata selle tegevusala riskidele ja ohutusele. Tegin mõned aastad tagasi Eesti Maaülikoolis magistritöö raames uuringu, kus analüüsisin Tööinspektsiooni põllumajandussektori tööõnnetuste andmebaasi ja tegin statistilise kokkuvõtte magistritöö kaitsmisele eelnenud kümne aasta (2008–2017) kohta.
Vaadeldud aastate jooksul toimus Eesti põllumajandussektoris umbes 1700 tööõnnetust, mis moodustas 4% kõigist sel perioodil registreeritud tööõnnetustest Eestis. Põllumajandussektor jaguneb kolmeks alavaldkonnaks: taime- ja loomakasvatus, metsandus ja kalandus. Neist kõige probleemsem on taime- ja loomakasvatus. Võrdlen järgnevalt nende kolme sektori osakaalusid nii hõivatuse kui ka tööõnnetuste poolest.
Töö, kus võib surma saada
Taime- ja loomakasvatuses töötas 70% kõigist sektori hõivatutest, kuid nendega juhtus 86% kõikidest selle sektori tööõnnetustest. Metsanduses töötas 26% hõivatutest ja nendega juhtus 12% kõikidest õnnetustest. Kalanduses töötas 4% hõivatustest, nendega toimus 2% tööõnnetuste koguarvust.
Seega võib öelda, et taime- ja loomakasvatuses toimub märkimisväärselt suurem osa tööõnnetusi kui metsanduses või kalanduses. Siiski võib siia tasakaalustava noodina sisse tuua tööõnnetuste raskusastme: kergete ja raskete tööõnnetuste suhe on taime- ja loomakasvatuses 3:1, metsanduses 2:1 ja kalanduses peaaegu 1:1. Seega vaatamata suurele õnnetuste üldosakaalule taime- ja loomakasvatuses, on raskete tööõnnetuste osakaal märkimisväärselt suurem just metsanduses ja kalanduses.
Ka surmaga lõppenud tööõnnetusi on nii meie põllumajanduses kui ka teistes valdkondades liiga palju. Kui aastatel 2008–2017 toimus Eestis kokku 179 surmaga lõppenud tööõnnetust (s.o 0,4% kõikidest tööõnnetustest kogu majandussektoris), siis põllumajandussektoris 13, mis esmapilgul ei paistagi olevat nii suur number, kuid moodustas 0,8% kõikidest tööõnnetustest põllumajandussektoris. Osakaalud kolme sektori vahel: taime- ja loomakasvatuses 0,6% ja metsanduses 2,0%. Kalanduses surmasid ei esinenud.
Järeldusena saab öelda, et põllumajanduses on surmaga lõppenud tööõnnetuste osakaal kaks korda suurem kui kõikides Eesti majandussektorites kokku ning metsanduses on keskmiselt neli korda suurem risk sattuda surmaga lõppenud tööõnnetusse.
Taime- ja loomakasvatuses rohkem õnnetusi naistega
Kogu põllumajandussektoris tööõnnetusse sattunud meeste ja naiste osakaal jaguneb veidi meeste kasuks – 52% vs 48%, kuid võrreldes tööõnnetuste osakaalusid põllumajanduse alavaldkondades, on näha, et taime- ja loomakasvatuses juhtub rohkem õnnetusi hoopis naistega (54%). Selle tähelepaneku olulisust süvendab asjaolu, et hõivatud naiste osakaal selles alavaldkonnas on vaid 36%. Need numbrid ütlevad meile seda, et kuigi taime- ja loomakasvatuses on ligi 2/3 töötajatest meessoost, siis valdkonnad, kus töötavad naised, on eriti tööõnnetusterohked. 60% taime- ja loomakasvatuse tööõnnetustest toimub piimakarjakasvatuses, 11% segapõllumajanduses, 9% seakasvatuses ning ülejäänud tegevusaladel juba vähem kui 5%.
Tööõnnetuste rohkus piimakarjakasvatuses on tegelikult probleem kogu maailmas – riigid, kus see valdkond on oluline osa põllumajandusest, registreeritakse selles ka palju tööõnnetusi.
Vaadeldaval perioodil Eestis taime- ja loomakasvatuses toimunud tööõnnetustest ligi pooled (kokku 685) toimusid loomakasvatajatega, sh 509 piimakarjakasvatajatega. Peaaegu kõik need õnnetused toimusid veise/veiste osalusel – see on väga suur number!
Palju oli niisuguseid juhtumeid, kus töötaja sai vigastada seetõttu, et loom lõi töötajat jalaga, astus talle jala peale või jäi töötaja looma ja piirde vahele ning sai muljuda, samuti tuli ette looma ootamatut käitumist ja selle tagajärjel tekkinud vigastusi.
Teine oluline tööõnnetuste põhjus on töötaja kukkumine, komistamine, libisemine kas samal tasapinnal või kõrgemalt tasapinnalt. Lähtuvalt taoliste õnnetusjuhtumite rohkusest tuleks põllumajanduses tööõnnetuste ennetamisel kindlasti esikohale seada liikumisteede korrashoiu tagamine ja töökeskkonna planeerimine nii, et töötajatel oleks võimalik ennetada loomade ettearvamatut käitumist.
Mida teha, kui juhtus tööõnnetus?
Töötaja peab esimesel võimalusel teatama tööandjale igast temaga juhtunud tööõnnetusest ja tööandja peab uurima kõiki, ka kergeid tööõnnetusi. Tööandja peab tööõnnetuse uurimise läbi viima hiljemalt kümne tööpäeva jooksul, tulemuste alusel peab kavandama ja rakendama abinõusid samalaadse tööõnnetuse kordumise ärahoidmiseks.
Tööõnnetuse uurimise tulemuste kohta tuleb raport koostada vaid juhul, kui tööõnnetuse tagajärg on ajutine töövõimetus, raske kehavigastus või surm. Magistritöö käigus tehtud uuringust selgus, et sageli märkisid tööandjad tööõnnetuse põhjuseks töötajapoolse tööohutusnõuete rikkumise. Raskemate juhtumite korral uurib tööõnnetusi Tööinspektsioon ja nende tulemused näitavad peamiseks tööõnnetuste põhjuseks hoopis puudulikku töökeskkonna sisekontrolli ning töötajate puudulikku väljaõpet ja juhendamist. Seega jah, töötaja peab ise olema hoolas ja riskidest teadlik, kuid vastutus töötaja elu ja tervise eest lasub siiski tööandjal.
Siit ka üleskutse – kui oled huvitatud kaasa löömast Eesti põllumajanduse ohutuse parendamisel, siis liitu töögrupiga, kus nendel teemadel arutatakse ja püütakse ohutuse teemat laiemale üldsusele nähtavaks ja kuuldavaks teha. Tegemist on Euroopa Horizoni projekti SafeHabitus raames loodud töögrupiga EstCoP (Estonian Community of Practice). Selle projekti eesmärk on põllumajandustöötajate ohutuse ja terviseteadlikkuse parandamine ning ennetusmeetmete tõhustamine Euroopa riikides. 11 Euroopa Liidu riiki on selle projektiga ühinenud, et anda oma panus põllumajanduse heale käekäigule.
Töögrupiga liitumiseks kirjutage palun meiliaadressil anni.enn@emu.ee.
