Võrumaal Navi külas 30 aastat tagasi Jaagumäe talumajapidamisele aluse pannud 79-aastane Mart Timmi on nüüdseks ettevõtete juhtimise poegadele üle andnud. Ent põllumajandus on talle enam kui poole sajandi pikkuse farmerikarjääri jooksul niivõrd südame külge kasvanud, et ta ka nüüd agaralt selle arenguid jälgib ning on valmis sõna sekka ütlema, eriti, kui miski kopsu üle maksa ajab.
Mart Timmi nimelt leiab, et nii palju paberimajandust pole põllumajanduses küll kunagi varem olnud kui praegu. Nüüd, kui lisandub veel kogu nn rohepöörde maania, leiab aastal 2009 aasta põllumehe tiitliga pärjatud Timmi, et samamoodi jätkates laseme me eurobürokraatia hammasrataste vahel puruks hekseldada mitte ainult põllu- ja maamajanduse, vaid lõppeks kogu riigi takkapihta.
Ametnike võim teeb põllumehele tuska
Mart Timmi sündis sõjajärgsel ajal, kui pere ellujäämine sõltus toidust. Seda aega meenutades on ta kindel, et just siis hakkas temas kujunema austus toidu vastu. Ja see on kinnistunud kogu eluks.
Ta meenutab veel praegugi seda rõõmupäeva Ruusa koolis, kui aastal 1955 neljandas klassis õppides hakkas koolitädi õpilastele kaasavõetud võileiva kõrvale sooja teed pakkuma. „Praegune põlvkond on paraku kaugel austusest toidu vastu,” tõdeb Timmi.
Edasi lõpetas ta 1967. aastal Väimela tehnikumis agronoomia eriala. Haridustee jätkus kaugõppes Eesti Põllumajanduse Akadeemias samuti agronoomia erialal. Aga juba pärast tehnikumi lõpetamist on Timmil tulnud kogu elu töötada põllumajanduse eesliinil, nagu ta ise seda väljendab. Alguses seemnekasvatuse agronoomina, hiljem osakonna juhatajana, Väimela näidissovhoostehnikumis peaagronoomina ning Võru Agrotööstuskoondises peaagronoomina.
Kui 1980. aastate lõpus avanes võimalus talupidamiseks, asus Mart Timmi ka ise peagi sellele teele ning alustas Jaagumäe talus põllumajanduslikul tootmisel, töötlemisel ja kaubandusel põhineva majandusmudeliga, mis on saanud Jaagumäe kaubamärgi kandvaks teljeks. Nüüdseks on ettevõtte ta aktiivsest juhtimisest taandunud ning andnud selle poegade – Tarmo ja Taimari kätte.
Bürokraatlik majanduspoliitika
„Samas olen väga õnnelik, et saan praegu tegutseda n-ö kaasamõtlejana,” märgib ta ja meenutab, et paljudesse põllumajanduses oldud aastatesse on mahtunud rohkelt rõõmu ja loomingut, ka kordaminekuid.
„Nõukogude ajal olid Eestile pandud suured ootused suurriigi rahva toitmisel, millest tulenes ka suur tähelepanu põllumajanduse vastu. Aga sageli oli kompetents küsitav, mille tulemuseks oli oma rahva toidunappuse kimpu jätmine,” räägib Timmi.
„Kui kõiki neid aegu põllumehe vaatevinklist praegusega võrrelda, siis nii bürokraatlikku ja lausa tööst eemaletõukavat põllumajanduspoliitikat pole küll kunagi olnud ja ega keegi ei osanud seda ka oodata.”
Mart Timmi selgitab oma mõttekäiku sellega, et praegu on iga pisemgi põllumehe samm Brüsseli ametnike ja meie endi täienduste kaudu reglementeeritud. Nii leiab ta, et maaelu päästmiseks on vaja lõpetada Brüsseli mõttevälgatuste seadustamine riigipoolsete lisanditega.
„Agronoomia valdkond, milles olen tegutsenud, pole olnud kunagi täppisteadus, vaid oskus erinevates ilmastikuoludes parimal moel tulemuslikuks toimetulekuks,” kirjeldab ta. „On erinevad käitumismustrid toimetulekuks põua ja liigniiskusega, lisaks erinevatest mullastikest tingitud eripärad. Praegu paikapandud areng kulgeb ainult kiirteel, mingeid viljeluse või loomakasvatuse erisusi ei arvestata.”
Nii on Mart Timmi seda meelt, et praegune valitsemine tugineb põhimõttele – mida rohkem regulatsioone, kontrollimist ja ettekirjutusi, seda edukamad ollakse. Kõige sellega toimetulekuks palkavad suurfirmad eraldi spetsialistid, väiksemate juhid aga teevad seda uneajast või loobuvad üldse.
Jaagumäe edu valem – ise kasvatan, ise töötlen ja turustan
Eespool mainitud Jaagumäe talu majandusmudel kätkeb endas tootmist ja kaubandust. Seejuures on austatud esivanemate loodut ja püütud anda igale hoonele oma funktsioon, nii et midagi ei jääks lagunema.
Põllumajandusliku tootmise poolel tegeldakse Jaagumäel köögivilja ja kartuli, samuti teravilja, kaunviljade ja rapsi kasvatamisega. Lisaks on seakasvatus, kus kogu toodang – 4500 nuumsiga aastas – turustatakse oma kaubandusvõrgus. Kasutatakse sügavallapanu, mida Mart Timmi hindab kui kõige loomasõbralikumat tootmisviisil ja leiab, et sellel on oma võlu, sest Jaagumäelt tulev sealiha on tarbijate seas kõrges hinnas.
Selline äriplaan, et kõik toodetav ka töödeldakse ja turustatakse oma ettevõttes, poemüügist toitlustamiseni välja, on aidanud Jaagumäel olla n-ö iseenda peremees ning jääda ka suhteliselt puutumatuks mitmest kriisist, mis meie majandust viimastel kümnenditel räsinud.
„Köögivilja- ja kartulikasvatuse kasumlikkuse tagab oma töötlemine, kus kogu letikaubaks mittesobiv kaup läheb turustamiseks, kas koorituna või riivituna,” kirjeldab Mart Timmi. „Seakasvatuse mõttekus on tänapäeval sellises mahus ilma oma turukanaliteta väga küsitav, sest seakasvataja on ju täielikult suurtööstuse diktaadi all. Näiteks sealiha tapakaalu hind on tööstustes 60–70 senti ehk vaid 10% jaekaubandusse jõudva lõpptoote hinnast. Kas siis niimoodi väärtustame põllumehe töö ja vaeva?”
Nii jõuab Timmi tagasi bürokraatia vohamise juurde ja toob võrdluse, et vaevalt omab riik oma inimestest nii täpset ülevaadet kui loomadest, kes ühel või teisel päeval mingis farmis paiknevad, sest aruandlus nende üle käib iga päev.
„Meie väikest seakasvatust koos tapamajaga inspekteerib seitse eriharidusega inspektorit, kes sõidavad selleks kohale Lõuna-Eesti erinevatest paikadest. Tegemist on kõrgharitud inimestega, kes peaks suutma hallata erinevaid loomakasvatuse valdkondi, et tööülesanded ühildada ja säästa transpordis,” räägib Timmi.
„Põllumees peab ju kõike suutma hallata. Taoline laristamine vajab kiiret piirangut. Loota, et seakasvatusse lisanduks uusi tegijaid on väheusutav, parimal juhul jääme lootma, et senistele luuakse kindlustunne ja nad saaksid edasi tegutseda.”
Rohepööre võib maamajanduse pea peale pöörata
Mart Timmit teeb nõutuks ametnike tegevus, kes teevad tema hinnangul rohepöörde sildi all hoopis ajupesu, kusjuures põllumajandusele kleebitakse külge kuvand kui tohutu suurest süsihappegaasi emiteerijast.
„Selle sildi all tegutsejad ei saa ju kuidagi rahvale teada anda fakti, et roheline taim ja puu on igapäevane süsiniku siduja ja mida suurem kasv, seda suurem sidumine,” nendib ta.
Nii esitab teenekas põllumees küsimuse – kellele on kasulik süsiniku jalajälje hindamise metoodika põllumajanduses, kus arvesse läheb ainult ühest või teisest mullaharimisvõttest tekitatud heide, kuid mitte sellest tulenev kordades suurem sidumine taimede hea kasvu tõttu.
Ega ta konkreetset vastust loodagi saada ja on sunnitud tõdema, et sellise suundumusega kaasaminek on traditsioonilise põllumajanduse hävitamine ja suur löök toidujulgeolekule.
„Kurvaks teeb, et rohepöördes nähakse vaid neid asjaolusid, mida tahetakse näha, samas ei märgata tõeliselt ohtlikke asju, mis ühiskonnas toimuvad. Peame endale siiski aru andma, et maailmale ei saa vaheseinu. Meie siin Eestis ei päästa maailma, kui teised kaasa ei tule. Nõnda suudame ainult oma majandust hävitada. Vaja on üleilmset koordineeritud koostööd,” arutleb Mart Timmi geopoliitika rolli üle kliimaeesmärkide saavutamisel.
Kui nüüd lugeja tahab teada, millest elupõline põllumees praegu, kogu seda olukorda arvesse võttes unistab, siis mõistagi ma sellise küsimuse Mart Timmile ka esitasin.
„Unistasin, et tuleb tagasi Eesti Vabariigi algusaastate aja inimeste seas nii enesestmõistetav initsiatiivikus ja töökus. Aega, kus meid valitses neli-viis korda vähem ametnikke ja kõik olid täis teotahet,” ütleb Timmi.
„Saime tegeleda tootva tööga. Praegu on mul hea meel selle üle, et meie põllumajandust kureeriv minister Piret Hartman on üle pika aja taas minister, kel põllumajanduslik haridus. Soovin kõigi põllumeeste nimel temale palju jõudu kitsaskohtade ja bürokraatia vähendamisel,” märgib Mart Timmi. „Sellest sõltub, kas Eesti riik saab edukaks ka oma maamajanduse poolest või jätkub ebakompetentse bürokraatia vohamine.”
Tugeva maaelu tagavad tugevad maaettevõtted
Eesti Tõusigade Aretusühistu tegevjuht ning loomasöötade tootmise ja müügiga tegeleva ettevõtte Anu Ait juhataja Anu Hellenurme usub, et just sellised, Mart Timmi moel kindlalt oma juurtega maal asuvad ettevõtjad suudavad suures rohepöördevaimustuses ametnikke mingilgi moel taas n-ö maa peale tuua ning panna neid oma otsustes arvestama siiski ka kohalike olude ning siinsete põllumeestega.
Lisaks märgib ta, et just Mart Timmi üles ehitatud Jaagumäe talu on ehe näide põllumajandusest, mis hoolitseb meie toidulaua katmise eest alates rohujuure tasandist, lõpetades sõna otseses mõttes toiduportsjoni asetamisest taldrikule.
„Just meie n-ö algtootmine, olgu liha, piim või aiasaadused, kujutab endast toidutööstuse vundamenti. Sellest luuakse lisandväärtust, sellest sünnib koostöö ning kui see kõik sünnib loodusega kooskõlas, siis kõik kokku on ka meie toidujulgeoleku tagatis,” iseloomustab Hellenurme tugevate maaettevõtete olulisust.
„Tegelikkuses näeme, et see süsteem siiski nii ideaalselt ei toimi. Sageli on põhjuseks jäigad seadused. Näiteks meie kaitsevägi tarvitab Rumeenias toodetud toidupakke, sest riigihange kujunes selliseks. Väga palju kaupa tuleb meile näiteks Poolast – sealiha, kanaliha.
Poolas on tehtud õigeid otsuseid, seal on kõrvuti põllumajandusliku tootmisega ka tugev toidutööstus. Aga kas meie oleme endale selgeks teinud, mida me siis riigina tahame? Meil puudub tööstuspoliitika, meil ei saada aru, et just tööstus on see, mis veab majanduse ülesse.”
Päevakorras toidujulgeolek
Anu Hellenurme on veendunud, et Eesti inimeste toidulaual peab olema traditsiooniline sealiha, mis on kodumaal kasvatatud sigade liha. Selle kindlustamiseks on vajalik poliitiline tahe. Kui seda ei ole ega tule, jätkub poodides importliha võidukäik, kohalik seakasvataja aga pigem loobub selle alaga tegelemisest.
„Praeguse majanduslanguse ja ebakindlate tarneahelate tingimustes on toidujulgeolek ja selle tagamine väga tõsise probleemina päevakorda tõusnud,” ütleb Anu Hellenurme.
„Maaelu saab olla tugev vaid siis, kui tegutsevad tugevad maaettevõtjad. Jaagumäe talu puhul on oluline seal kasutusel olev ringmajandus, kus põllul või farmis kasvatatu jõuab otse kohalike elanike toidulauale. Sest põllumajanduses kehtib ju seaduspära: terve muld = terve taim = terve loom = terve inimene.”
