Mükotoksiinide esinemine rohusilos mõjutab negatiivselt loomade tervist ja tootlikkust, sh sigivust ja piimatoodangut, isegi siis, kui saastumine ei ole silmaga nähtav. Ennetav lähenemine, mis algab silomassi koristusest, silo fermentatsiooni kontrollist ja laia toimespektriga mükotoksiinide siduja, nagu Mycosorb A+® Evo, kasutamine on tänaseks saanud reegliks.
Mükotoksiinid on halllitusseente metaboliidid. Koresöötades on enim levinud Fusarium, Aspergillus ja Penicillium perekonda kuuluvad hallitusseened. Nende võimaliku negatiivse mõju tõttu piima- ja lihaloomade tervisele on mükotoksiinid väga suure riskiga ja oluline on igapäevaselt jälgida söödahügieeni. Erinevalt hallitusest, mis võib olla nähtav või lõhna järgi tuvastatav, on mükotoksiinid nähtamatud. Need on samuti keemiliselt stabiilsed ühendid, mis ei hävine sileerimisel ega tavapärase söödatöötluse käigus.
Mükotoksiinide risk kariloomade tervisele
Kui loomadele söödetakse mükotoksiinidega saastunud rohu- või maisisilo, on risk loomade tervisele ja tootlikkusele märkimisväärne, isegi madala saastetaseme korral.
Mükotoksiinidel on mäletsejalistele eelkõige järgmised negatiivsed mõjufaktorid:
- immuunsuse langus, eriti tundlikud on just kõrgetoodangulised loomad ja noorloomad;
- söömuse ja söödaväärinduse langus, rasva ja valgu taseme langus ning saamata jäänud piima liitrid;
- sigivustsükli häired ja selle tagajärjel ka tiinestuvuse langus.
Kuna mükotoksiinidest tingitud kahjulikud mõjud on sageli mittespetsiifilised ja subkliinilised, võivad loomakasvatajad ja veterinaarid märgata loomade tervise, tootlikkuse ja sigivuse häireid ilma selge põhjuseta. See muudab mükotoksiinidest tekitatud probleemid raskesti diagnoositavaks — ja lihtsasti alahinnatavaks. Rõhutama peame siinjuures, et noorloomad ja üleminekuperioodi lehmad on eriti vastuvõtlikud, kuna nende detoksifitseerimisvõime on piiratum ja füsioloogiline stress suurem.
Rohusilos levinumad mükotoksiinid
Rohusilodes on enimesinevad hallitusseente perekonnad Fusarium, Penicillium ja Aspergillus. Nende puhul võiksime välja tuua järgmised riskid:
- Penitsilliinhape kahjustab maksa ja neerude talitlust ning vatsatööd ja organismi immuunvastuse teket.
- Mükofenoolhape on immuunosupressiivse toimega.
- Deoksünivalenool (DON) langetab söömust ja vatsa mikrofloorat.
- Zearalenoon (ZEN) on otseselt seotud sigivus- ja hormonaalsete häiretega.
- T2-HT2 toksiinid on seotud immuunsuse pärssimisega.
- Roquefortine C seostatakse sageli silo pealispinna riknemisega, omab ka neurotoksilisi toimeid.
Oluline on märkida, et silo on tavapäraselt saastunud samaaegselt mitme erineva mükotoksiiniga ning nende sünergiline negatiivne toime võimendub veelgi.
Mükotoksiinide risk rohusilos võib saada alguse kas koristuseelselt või silo hoiustamisel ja söötmisel enne koristust
Koristuseelsetel tingimustel on oluline roll sööda kvaliteedile ja hallitusseente arengu ning mükotoksiinide tekkimise võimalikkusele. Näiteks võivad mõned Fusarium’i toksiinid olla rohumassis juba enne koristamist, mis tähendab, et risk saab alguse juba kasvuperioodil taimikus.
Peamised riskid saagi koristamisel:
- jahedad, niisked tingimused, mis viivitavad koristust ja suurendavad toksiliste ühendite tekkimise riski;
- taimede stress (külm, põud või toitainete puudus), mis nõrgestab taime loomulikku kaitsevõimet;
- silomassi pinnasega saastumine niitmise või kaarutamise käigus, mis toob kaasa seeneeoseid;
- eelnev põllule jäänud rohumass või taimiku lamandumine, mis loob ideaalse mikrokliima hallitusseente kasvuks.
Riskide vähendamiseks:
- koristada rohumass õiges arengufaasis, vältides ülekasvamist ja „kulu“ põllul;
- vähendada rohumassi saastumist pinnasega: niitekõrguse jälgimine ja hekseldi vastav häälestus;
- vältida pikka närvutamisperioodi ebasoodsa ilmaga;
- optimaalne kuivaine silomassi hoidlasse viimisel, et soodustada silomassi pH kiiret langust.
Oluline märkus: kuigi mükotoksiinid võivad esineda igas silokultuuris, on esimese niite rohusilo sageli suurema riskiga, kuna jahedad ja niisked kevadtingimused ning hilinenud koristus suurendavad toksiliste ühendite tekkimise riski. Samas võib ka esimese niite silo olla võimalus — mitte risk —, kui seda koristatakse, ladustatakse ja hallatakse teadlikult.
Riski kujunemine: sileerimisel ja säilitamisel
Isegi kui rohumass niidetakse õigel ajal, mõjutab kogu silotootmise protsessihaldus oluliselt mükotoksiinidest tulenevat riski. Aeglane ja mittepiimhappeline fermentatsioon või hapniku juurdepääs silomassile ja sealsele mikrofloorale võimaldab hallitusseente kiiret vohamist säilitamisel ning nende kiiret lisandumist ka söötmise ajal.
Peamised riskikohad:
- madal kuivainesisaldus silos (<28–30%) või ka liiga kõrge kuivainega silomass (< 35 %);
- siloaugu aeglane täitmine ja mittepiisav tallamine;
- silohoidla ebapiisav sulgemine;
- kile kahjustumine säilitamisel ja hapniku juurdepääs.
Riskide vähendamiseks:
- täita silohoidla võimalikult kiiresti ja tagada piisav tallamistihedus;
- katta silohoidla peale hoidla täitmist ja viimast tallamist koheselt;
- kasutada kvaliteetset kattematerjali;
- augud kiles teipida kohelselt.
Eesmärk on saavutada kiire ja stabiilne fermentatsioon, vähendades hallituse kasvu ja sekundaarsete mükotoksiinide teket.
Regulaarse monitooringu ja riskihindamise tähtsus
- jälgida regulaarselt silofrondi hügieeni ja silo väljasöötmise korraldust. Minimeerida silo „ettevedu„ hoidlast enam kui 24 tunniks.
Visuaalsest riskihindamisest jääb tihti vajaka, regulaarselt peaks teostama sööda analüüsimist selleks akrediteeritud laboris.
Mükotoksiinide mõju vähedamiseks on võimalus söötmise kaudu kasutada laia toimespektriga mükotoksiinisidujaid, nagu Mycosorb® A+ Evo.
Mycosorb®A+ Evo sisaldab pärmi rakuseina ekstrakti, vetikaid ja uudset bakteriaalset komponenti, mis kõik aitavad siduda mükotoksiine seedetraktis, takistades nende imendumist looma organismi.
Mycosorb® A+ Evo on väga laia toimespektri ja sidumisvõimega — see on väga oluline eelis, kuna 95% analüüsitud Eestis toodetud silodest on tuvastatud enam kui viie mükotoksiini esinemine tasemel, mis kahjustab mäletsejaid. Kliimamuutused ja piiratud taimekaitsevahendite kasutus suurendab riske veelgi.
Need meetodid aga ei asenda häid silotootmise tavasid, kuid võivad oluliselt vähendada vältimatu saastumise negatiivset mõju.
Ennetav lähenemine tasub ära
Mükotoksiinid on sageli varjatud probleem, kuid nende mõju loomade tervisele ja tootlikkusele on väga kõrge. Riskitegurite mõistmine ja tugevate juhtimisstrateegiate rakendamine aitab tõsta sööda kvaliteeti, toetada loomade tootlikkust ja vähendada kulukaid, seletamatuid kadusid.
Korduma kippuvad küsimused
- Miks on rohusilo mükotoksiine raske tuvastada?
Mükotoksiinid on nähtamatud ja stabiilsed ühendid, mis sileerimise protsessi jooksul ei hävine. Mükotoksiinidest põhjustatud sümptomid loomadel on sageli mittespetsiifilised, mistõttu on probleeme lihtne märkamata jätta. - Kas hea silohaldus kõrvaldab mükotoksiiniriski?
Riski ei saa täielikult kõrvaldada, kuid kiire fermentatsioon ja tõhus silohoidla sulgemine vähendavad seda oluliselt, eriti koos mükotoksiinisidujatega. - Kuidas mükotoksiinisidujad kaitsevad loomade tervist ja ettevõtte finantstulemusi?
Laia toimespektriga sidujad, nagu Mycosorb® A+ Evo, seovad mükotoksiine seedetraktis enne nende imendumist looma organismi.
Lisainformatsiooni silo tootmisest, analüüside teostamisest ning söötmisest küsi tel: +372 505 2846, eesti@alltech.com või külasta meie kodulehte:
Alltech Estonia
Alltech.com
Knowmycotoxins.com
