Mõnda aega vaieldi Eestis, kas me raiume metsi rohkem, kui neid juurde kasvab. Nüüd on metsa juurdekasvu statistikas jõutud kokkuleppele – meie bilanss on plussis. Eesti Maaülikooli metsanduse professor Veiko Uri ütleb, et aeg on raiumiseks küps, sest aastakümneid tagasi metsastunud põllumaad on meile kasvatanud suuremal hulgal raieküpset metsa.
On olnud üsna terav vaidlus, kas me raiume Eestis rohkem metsa, kui seda juurde kasvab või mitte. Mis teeb selle küsimuse nii keeruliseks, et me ei jõua kokkuleppele, mis seisus oleme?
See ongi keeruline küsimus. Teravaks läks see teema 2016. aasta detsembris, kui Postimehes ilmus artikkel, et keskkonnaministeerium esitab metsa juurdekasvu näidates valeandmeid. Artikli autorite hulgas oli ka maaülikooli inimesi.
Metsanduses on erinevaid juurdekasve. Kõigi Eesti metsade aastane juurdekasv on ligi 16 miljonit m³. Kuid see sisaldab ka juurdekasvu kaitstavates metsades, kust tegelikult ei raiuta. Leiti, et nii ei ole korrektne rehkendada. Aga kui võtame juurdekasvu ainult majandusmetsades, siis see on 14,1 miljonit m³ aastas. Metsades on ka loomulik puude suremine, väljalangemine. Looduslik väljalangemine on umbes 1,7 miljonit m³ aastas. Seega on meie metsade netojuurdekasv umbes 12 miljonit m³. Hinnanguline raiete maht on 10 miljonit m³. Ehk me raiume alla aastase juurdekasvu ja meie metsaressurss ei vähene, mis ongi jätkusuutliku metsamajandamise seisukohast kõige olulisem.
Teie usute statistikas esitatud andmeid?
Teadlasena ei saa ma tugineda kõhutundele, näiteks et näen tee ääres palju raielanke ja arvan, et ju meil raiutakse rohkem, kui juurde kasvab. Mina usun statistikas esitatud andmeid.
Samas teie enda majas, maaülikooliski oldi Eesti metsa juurdekasvu asjus teisel arvamusel?
Asi oli selles, et uued statistilised numbrid, mis puudutasid just juurdekasvu, tulid alles aasta alguses. Nende numbritega on tegelikult ka teine pool nõus. Aga varasemad hinnangud näitasid juurdekasvu väiksemana ja võib olla see panigi häirekella tööle.
Nüüd oleme Eestis saavutanud konsensuse, et meie metsade juurdekasv on plussis?
Sellele on väga raske vastu vaielda. Eestis ei ole kunagi varem olnud nii häid andmeid metsa juurdekasvu statistika kohta kui praegu. Seda tänu SMI-le (statistiline metsainventeerimine), mis hakkas tööle 1999. aastal ja millele meie riiklik metsastatistika tugineb. Nüüd oleme jõudnud sinnamaale, et koos on piisav andmestik sellisel meetodil aastase juurdekasvu rehkendamiseks.
Muide, ka võrdlus naabritega osutas, et meie varasemates andmetes oli anomaalia. Statistika Lõuna-Soome ja Läti metsade juurdekasvu kohta näitas, et nendes piirkondades on juurdekasv oluliselt suurem kui meil. Ei ole loogiline, et nende kahe ala vahel millegipärast mets kasvab aeglasemalt.
Praeguse statistika järgi on meie metsade juurdekasv sarnane Läti ja Lõuna-Soome metsadega.
50 aastaga on Eesti metsasus kasvanud pea kaks korda (1958. aastal oli metsasus 29%, praegu 53%). Mis on metsasust nii soodsalt mõjutanud?
Toon välja kolm põhjust. Esiteks olid nõukogude perioodil väikesed raiemahud. Väga pika aja jooksul raiusime tegelikult vähem, kui oleksime võinud. Vene ajal jäi Eestis aastane raiemaht vahemikku 3–4 miljonit m³. Kui poole sajandi jooksul raiuda iga aasta vähem, kui metsa juurde kasvab, siis ressurss järjest kasvab. Ma arvan, et see on olnud põhiline põhjus Eesti metsasuse kasvamisel.
Me seisame fakti ees, et lähitulevikus on meil rohkem raieküpseid metsi. Metsa majandamise, sh raie otsus, on metsaomaniku teha.
Teine oluline põhjus on endiste põllumaade metsastumine ja metsastamine. Viimase 60 aasta jooksul on olnud kaks perioodi, kui põllumaade metsastamine oli intensiivsem. 1960. aastatel jäi väga palju maid põllumajanduslikust kasutusest välja. Loodus tühja kohta ei salli ja nendel maadel hakkas kasvama mets. Tol ajal põllumaid ka metsastati, seda valdavalt okaspuudega. Teine laine oli 1990. aastate lõpus, kui põllumajanduslik tootmine Eestis järsult vähenes. Lühikese aja jooksul isegi toetati riiklikult põllumaade metsastamist. Erinevatel hinnangutel jäi toona põllumajandusest välja umbes 300 000 ha maad.
Praegu on küll seis vastupidine – põlluharijad vajavad rohkem põllumaad ja oleks ketserlik rääkida põllumaade metsastamisest. Vaadates hall-lepikute ja arukaasikute osakaalu kasvu Eestis, siis olen kindel, et nende puistute suurenenud pind on tulnud peamiselt põllumaade arvelt. Kolmas põhjus on ulatuslik metsamaade kuivendamine. Kuid sellel on suurem mõju olnud pigem puistute juurdekasvule kui metsade pindalale. Metsakuivendamine on üks põhjustest, miks meie metsade juurdekasv on praegu ligi kolm korda suurem, kui oli 1970. aastatel.
Kas need trendid jätkuvad ka järgmise 50 aasta jooksul ja jõuame Soome ning Rootsiga sarnasele tasemele, kus on metsasus ligi 75%?
Kindlasti ei jõua. Põllumaid meil enam ei metsastata ja soid me enam ei kuivenda. Ma arvan, et Eesti metsasus püsib stabiilsena ehk on ka edaspidi umbes 50%.
Kas me võime sellega rahul olla?
Mulle metsamehena meeldiks muidugi rohkem. Aga kui mõtleme, et 60 aastat tagasi oli meil metsasus 30% ja praegu 53%, siis võime kindlasti rahul olla. Ma ei näe ka, kust metsa juurde võiks tulla. Meie praegune seis on üsna optimaalne.
Metsade juurdekasvuga on meil siis kõik korras, kuidas on aga nende kvaliteediga?
Kõige markantsem näide on hall-lepikud, kus kuuekümnendate aastate alguses oli keskmine hektaritagavara 50 m³, praegu on see 161 m³. Sarnased muutused on toimunud ka teiste puuliikidega, sh kase, haava ja sanglepaga. Eesti metsade keskmine tagavara hektari kohta on poole suurem kui 60 aastat tagasi. Selles osas on meie metsad tõesti kvaliteetsemaks muutunud.
Aga paratamatult peame metsanduses toimetama sellise ressursiga, mis meil parasjagu on. Ja praegu oleme seisus, kus lähitulevikus suureneb raieküpsete metsade osakaal päris palju. Ehk need metsad, mis tekkisid 1960. aastatel põllumaade metsastamisega ja kuivendamisega, jõuavad raieküpsesse ikka.
Saan õigesti aru, et teadlasena ütlete, et peame Eestis hakkama rohkem raiuma?
Küsimus ei ole selles, kas peame. Me seisame fakti ees, et lähitulevikus on meil rohkem raieküpseid metsi. Metsa majandamise, sh raie otsus, on metsaomaniku teha.
Kuid minu hea kolleeg Allan Sims keskkonnaagentuurist on arvutanud, et kui peaksime raiemahtusid vähendama, siis umbes 20 aasta pärast hakkab Eesti metsade juurdekasv langema, kuna meil on siis palju vanu metsi. Kiireim juurdekasv ja produktiivsus on omane just noorematele metsadele.
Metsade vanuseline jaotus pole ideaalne. Kuid peame toimetama selle ressursiga, mis meil on. Ehk kui lähitulevikus saab küpseks suurem kogus metsa, siis see on võimalus rohkem raiuda. Ideaalis peaks metsanduses olema võimalikult ühtlased ja stabiilsed raiemahud pika perioodi jooksul ja optimaalne puistute vanuseline jaotus.
Kas metsade majandamise tasakaalu võib rikkuda planeeritav puidurafineerimise tehas?
Tehase vajadus on umbes 3 miljonit m³ puitu aastas. Me raiume selle mahu paberipuitu praegu nagunii, kuid veame selle välja teistele. Tehase rajajad on kinnitanud, et nende vajatav ressurss on praegu juba turul olemas.
Kus teha hooldusraiet?
Kaasikud vajavad hooldusraiet. Hooldusraied on kaasikutes ja eeskätt arukaasikutes väga tähtsad, kuna võimaldavad metsa majanduslikku väärtust oluliselt parandada.
Hooldusraiete tegemisest sõltub, kas saame hiljem raieküpsest metsast väärtuslikku spoonpakku ja saepalki või enamasti paberipuitu ja kütet. Nende sortimentide hinnavahe on väga suur: spoonipakul umbes 100 eurot/tm, saepalgil 60–70 eurot/tm, paberipuidul 30 eurot/tm ja küttepuul 20–25 eurot/tm. Kui kaasikust hooldamise käigus kõveraid, okslikke ja kahjustatud puid välja võtta, siis saab hiljem raieküpsest metsast palju kvaliteetsemat ja hinnalisemat puitu.
Hooldatud mets annab ka summaarselt rohkem toodangut. Kõikides metsades langeb kasvuperioodil nagunii osa puid välja. Hooldusraie käigus ei jää need puud metsa kuivama, vaid tuuakse välja, puit võetakse kasutusele ning saadakse metsast juba esimene toodang.
Ettevaatlik peab olema kuusikute hooldusraiega. Viljakamates ja kuivemates kohtades tasub kuusikutes hooldusraiet vältida või peab sellega olema väga ettevaatlik. Eriti suvisel ajal võib hooldusraie kuusikutes luua soodsad tingimused juurepessu nakatumiseks. Kui kände suvise raie ajal vastavalt ei töödelda, siis on nakatumise risk suur.
Ka põtradele meeldivad harvendatud kuusikud, põdrakahjustused on harvendatud kuusikutes suuremad kui hooldamata metsades. Kolmandaks muutub harvendatud kuusik tormikartlikumaks, sest mets on hõredam ja tõenäosus tormikahjustustele suureneb.
Allikas: Veiko Uri
Kuidas mõõdetakse metsade juurdekasvu ja raiemahtu
Juurdekasvu ja raiemahu arvutamise alus on statistilise inventuuri proovitükkide andmed.
Proovitükkidel mõõdetakse kõikidel puudel läbimõõdud 1,3 m kõrguselt ja mudelpuudel ka kõrgused. Proovitükke mõõdetakse iga viie aasta järel uuesti. Nii saab arvutada, kui palju on puud viie aastaga kasvanud. Jagades tulemuse viiega, leitakse, kui palju on puud kasvanud ühe aasta jooksul.
Kõikide proovitükkide aastased tagavara juurdekasvud summeeritakse ja teisendatakse tulemus kogu Eesti metsade kohta. Raiemahu hindamiseks mõõdetakse kõikidel proovitükkidel mõõtmisaastale eelneva aasta jooksul raiutud puude kännud, mille alusel leitakse, kui suur on proovitükil raiutud puude tagavara.
Raiemahu puhul summeeritakse tagavara ja teisendatakse tulemus kogu Eesti metsade kohta. Teisendatakse ristkorrutise põhimõttel: kui on teada Eesti pindala, proovitükkide summaarne pindala ja proovitükkide summaarne juurdekasv või raiemaht, siis saab tuletada Eesti aastase juurdekasvu või raiemahu.
Allikas: Allan Sims, keskkonnaagentuur
