Eestis reguleerib sõnnikukäitlust peamiselt veeseaduse sätted. Veekeskkonna kaitsmiseks kasvava nitraadisisalduse eest rakendatakse Euroopa Liidu nitraadidirektiivi, mille mittepiisavast ülevõtmisest pidime Eestis muutma veeseadust.
Veeseadusega on ette nähtud kaks olulist piirangut sõnniku hoiustamisele ja laotamisele. Kõigepealt hakkab alates 2019. aastast vedelsõnniku laotamise keeld kehtima juba novembrist, praegu pole lubatud vedelsõnnikut laotada alates detsembrist. Seejärel peavad alates 2023. aastast senise kümne loomühiku (LÜ) asemel sõnnikut hoidlas hoiustama ka need loomapidajad, kellel on vähemalt viie LÜ väärtuses loomi. Eesti Maaülikool uuris Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja tellimusel nendest kahest piirangust mõjutatud loomapidajaid ning hindas nende jaoks nõuete maksumust.
Tuleb kiiremini laotada või kauem hoiustada
Pikka aega on olnud Eestis lubatud vedelsõnnikut laotada detsembrini. Samal ajal on aga taimede kasvuperiood keskmiselt juba novembriks lõppenud ja pärast seda taimed lämmastikku enam ei omasta. Seega ei jõua taimed nii hilja laotatud väetist ära kasutada ja on suur oht, et märkimisväärne osa väetises sisalduvast lämmastikust leostub vette.
Sel põhjusel otsustati, et vedelsõnniku laotamise keeld tuleb praegusega võrreldes varasemaks tuua: 2018. aasta sügisel on vedelsõnniku laotamine keelatud alates 15. novembrist ning 2019. aastast alates 1. novembrist. Mõlemal juhul on keskkonnaametil lähtuvalt ilmastikutingimustest õigus kehtestada piirang juba pool kuud varem.
Nimetatud muudatused puudutavad eelkõige põllumajandustootjaid, kellel tekib loomapidamise käigus vedelsõnnik, millest on ühel või teisel viisil vaja enne talve vabaneda. Konkreetseid andmeid vedelsõnniku käitlemise ega sõnnikukäitluse kohta tervikuna Eestis registritesse ei koguta.
Varasemate uuringutega kogutud andmete alusel võib aga järeldada, et kõige sagedamini hoiustavad vedelsõnnikut eraldi suure karjaga piimatootjad ja seakasvatajad (29% ja 70% kõikidest vastava tootmistüübiga loomapidajatest). Seega puudutab seadusemuudatus otseselt hinnanguliselt 278 piimakarja- ja 42 seakasvatajat. Laotamise aja lühenemine tähendab kiiremat laotamist või hoiustamise pikendamist.
Suurem osa tootjatest kasutab vedelsõnnikut väetisena
Laotamise aja lühenemine tähendab kiiremat laotamist või hoiustamise pikendamist.
Uuringu raames küsitletud tootjate lautades tekib aasta jooksul vedelsõnnikut 10 000–50 000 tonni. Suurem osa tekkivast vedelsõnnikust läheb kasutusse tootmisüksuse siseselt, kuna 86% tootjatest kasutab selle ära oma põllumajandusmaal orgaanilise väetisena. Väetisena kasutamiseks annab vedelsõnniku ära vaid 5% tootjatest, selline praktika on väga sagedane seakasvatajate hulgas.
Oma põllumajandusmaal kasutatakse vedelsõnnikut kõige sagedamini kevadkülvi eelseks suviteravilja ja õlikultuuride väetamiseks, kuigi selleks kulub vedelsõnniku kogusest siiski vaid 44%, millele lisandub kevadel teistele tootjatele ära antav kogus.
Suur osa vedelsõnnikust laotatakse põldudele sügisel, sealjuures 17% vedelsõnniku kogusest taliteraviljale ja õlikultuuridele enne sügiskülvi ning 5% rohumaadele. Märkimisväärset osa (8%) vedelsõnnikust kasutatakse ka teravilja- ja õlikultuuride koristusjärgsel väetamisel. Üldistades võib öelda, et kogu tekkivast vedelsõnnikust laotatakse põllumajandusmaale suvel 8–10% (vt joonis 1).
Väetamine pärast aktiivset vegetatsiooniperioodi soodustab mineraalainete leostumist veekeskkonda.
Miks vedelsõnnikut laotatakse suve lõpus või sügisel?
Pooled küsitletud tootjatest laotavad sügisel kogu tootmisüksuses tekkivast vedelsõnnikust 37% või enam. Peamiselt on tegemist väiksemate loomapidajatega, kes kasvatavad sagedamini sigu ja kellel tekib vedelsõnnikut keskmiselt poole vähem. Samuti kavatsevad sügisel vedelsõnnikut väetisena kasutavad tootjad investeerida teistest rohkem hoidlate ehitamisse ja laiendamisse. Seega võib pidada sügisese vedelsõnniku laotamise ja seega ka kõrge hajukoormuse üheks põhjuseks vedelsõnniku hoiustamise piiratud mahtu.
278 piimakarja- ja 42 seakasvatajat puudutab vedelsõnniku laotamise keelu varasemaks toomine.
Vedelsõnniku laotamiseks kulub tootjatel aastas keskmiselt 42 päeva, kuigi see aeg varieerub sõltuvalt sõnniku kogusest, kasutatavast laotamise tehnoloogiast ja töö teostajast.
Teostamise mõttes on tootjate seas enam-vähem võrdselt neid, kes teevad kogu töö ise tootmisüksuse siseselt, kes teevad osa tööst ise ja kes tellivad kogu töö teenusena. Samas igasugune laotustehnika puudub vaid 18%-l küsitletud tootjatest, kes vedelsõnnikut oma põllumajandusmaal kasutavad.
Laotusvahenditest on kõige levinum lohislaotur, mis on olemas 41%-l nimetatud tootjatest. Kuigi veerand tootjatest omab paisklaoturit, siis mingit tüüpi sisestuslaotur on olemas koguni pooltel tootjatel.
Siiski kavatseb kolmandik küsitletud tootjatest seoses laotamisperioodi lühenemisega investeerida vedelsõnniku laotamistehnoloogiasse. Viiendiku hinnangul on vajalik suurendada laotamisteenuse kasutamise mahtu ja poole vähem on neid, kes otsivad laotusteenuse pakkujat.
Samal ajal peavad peaaegu pooled tootjad vajalikuks ehitada vedelsõnnikuhoidla või laiendada olemasolevat hoidlat. Viiendiku küsitletud tootjate jaoks seadusemuudatusega lisainvesteeringuid aga ei kaasne.
Võttes arvesse nii investeeringuvajadust kui ka tekkiva vedelsõnniku kogust, siis võib hinnata nimetatud investeeringute maksumuseks 18,7 miljonit eurot.
Eestis sõnnikukäitlusele seatud piirangute kohta saab lähemalt lugeda veeseaduse §-st 26.
Väikestes tegevuskohtades tuleb ehitada sõnnikuhoidlad
Eesti esitas Euroopa Komisjonile väikeste loomapidamiskohtade sõnniku ladustamise kohta seisukoha, et selliseid kohti on vähe ja nende koormus veekeskkonnale seetõttu madal. Siiski peeti vajalikuks piirata nitraadireostust hoidlate kohustuse laiendamisega juba alates viiest LÜ-st. Võrdluseks võib tuua Soome ja Rootsi, kus sõnnikuhoidla on olnud kohustuslik juba vastavalt enam kui ühe ja alates kahe LÜ ulatuses loomade pidamise puhul. Eestis kehtima hakkav nõue on seega märkimisväärselt leebem.
Palju mahutav sõnnikuhoidla
Alates 2023. aastast on sõnnikuhoidla vajalik loomapidamishoonetel, kus peetakse üle viie LÜ loomi. Võib olla ka eraldi sõnniku- ja virtsahoidla, aga oluline on, et hoidla mahutaks kaheksa kuu sõnniku, virtsa ja vajadusel ka reovee. Veeseaduse kontekstis on loomühiku koefitsient seotud sõnnikus pärast säilitusperioodi lõppu sisalduva lämmastiku kogusega. Sellest tulenevalt on 5 LÜ-d võrdne näiteks 5 piimalehmaga, 8 lihaveisega, 18 lehmvasikaga, 24 lambaga või 24 kitsega. Samas on hoidla olemasolu nõudele ka erandid. Kuna kohustus laieneb vaid loomapidamishoonetele, siis ei ole sõnniku kogumine vajalik loomade aastaringse väljas karjatamise korral, kui puudub loomapidamishoone. Samuti võib sõnnikuhoidla mahutavuse arvestamisel välja arvata loomadest karjatamisperioodil karjamaale jäetud sõnniku koguse. Ka ei lähe arvesse sõnnik, mida kasutatakse loomapidamishoones sügavallapanuna. Hoidlat ei pea olema, kui kogu tekkiv sõnnik läheb allapanuks.
Aastal 2017 oli Eestis 737 loomapidajat, kes pidasid loomi tegevuskohtades, kus loomade hulk oli kokku enam kui viis LÜ-d, kuid vähem kui kümme LÜ-d. Peamiselt tegelevad sellise suurusega loomapidajad lihaveise- ja lamba-, mõnevõrra vähem aga piimakarjakasvatusega. Kuna lihaveisekasvatuse puhul peetakse loomi sageli aasta ringi väljas ja loomakasvatushoonet pole, ning lambakasvatuses põhineb kogu sõnnikukäitlus enamasti sügavallapanul, siis ei ole kõigil 737 loomapidajal sõnnikuhoidlat ehitada vaja.
Võttes aluseks nii erinevad loomaliigist tulenevad sõnnikukäitluse eripärad kui ka loomapidamise jätkamise aastaks 2023, siis puudutab veeseaduse muudatus hinnanguliselt 294 loomapidajat, kellele laieneb kohustus ehitada sõnnikuhoidla.
Katusega või ilma?
Kümne LÜ ühe aasta jooksul tekkiva sõnniku maht on umbes 200 m³, mille mahutamiseks võiksid sõnnikuhoidla küljed olla 10 m pikad ja umbes 2 m kõrged. Hoidlate projekteerimisel on oluline läbi mõelda, kuidas lahendatakse sademevee probleem. Kõige lihtsam on juhtida sademevesi hoidlast eemale, paigaldades hoidlale katuse (vt joonis 2). Katuse ehitamise asemel saab koguda sademevee koos virtsaga eraldi mahutisse, kuid sel juhul sõltub hoidla maksumus mahutite suurusest. Minimaalse suurusega virtsamahuti paigaldamine on katuse ehitamisest soodsam, ent kaheksa kuu jooksul tekkiva virtsa mahutamiseks sobiliku mahuti suurus on umbes 80 m3 ja maksab peaaegu sama palju kui katus. Seega maksab sõnnikuhoidla 10 LÜ ja 8 kuu mahutavust silmas pidades 28 000–37 000 eurot.
Kui arvestada, et hoidlate mõõte kohandatakse vastavalt loomade arvule, siis jääb hoidla maksumus n-ö keskmise hoidla ehitamise kohustusega loomapidaja jaoks vahemikku 16 000–21 000 eurot. Võttes arvesse nende 294 loomapidaja käibevara (keskmisel isikul peaaegu 6000 eurot), siis enamikul neist on olemas vaid kolmandik investeeringuks vajalikust summast. Olemasolevatest vahenditest suudab hoidla ehitada 10% loomapidajatest. Selleks, et võimaldada hoidlate ehitamist 90% loomapidajate jaoks, on vajalik kaasfinantseering vähemalt 80% ulatuses.
