Katseprojekt näitab häid tulemusi

2017. aastal peeti u 70% Eesti piimalehmadest farmides, kus on 300 või enam looma. Eesti piimaveisefarmid on valdavalt intensiivsed tootmisettevõtted, kus kasutatakse uusi tehnoloogiaid. Seoses sellega on muutnud ka veterinaarteenuse iseloom. Lisaks haigete loomade ravimisele peavad loomaarstid ennetama ja tõrjuma haigusi kogu karjas. Valikute mitmekesisuses tuleb farmeril koostöös loomaarstiga langetada otsuseid, mis peavad teenima loomade parema tervise ja heaolu eesmärki ja olema majanduslikult põhjendatud.

Mis on karjaterviseprogramm?

Karjatervise programmide (KTP) all mõistetakse tegevusi, mille eesmärk on põllumajandusloomade tervise ja tootmisvõime hoidmine kõige efektiivsemal tasemel, tagades farmile konkurentsivõime ja kasumlikkuse. KTP-d on komplekssed, mis tähendab, et korraga on vaatluse all kõik valdkonnad – noorkarja tervis, udara tervis, piima kvaliteet, sigimine, ainevahetus, söötmine ja sõratervis.

Igat nimetatud valdkonda iseloomustavad teatud tulemusnäitajad, mille kõrvutamine eesmärgipäraste väärtustega aitab tuvastada probleemseid valdkondi. KTP-de läbiviimise eeldus on pidev ning objektiivne andmete kogumine ja registreerimine. Enamik andmeid kogutakse üksikute loomade tasemel, kuid karja tervise ja jõudluse hindamiseks summeeritakse need karja tasemele.

Karja näitajate analüüsimisel on palju abi Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli väljastatavatest koondaruannetest ja raportitest. Erinevate valdkondade andmeid analüüsides selgitatakse välja farmi tugevused ja nõrkused.

Lähtudes tulemuste saavutamist pärssivatest teguritest koostatakse KTP tegevusplaan. Ka nendes valdkondades, mille tulemusnäitajad on farmis rahuldavad, toimub andmete järjepidev monitooring. Sellega on võimalik probleemid avastada ja sekkuda juba väikeste kõrvalekallete puhul ehk probleemide ennetamisele pööratakse tavalisest palju suuremat rõhku. Näiteks kätkeb ennetus uute nakkushaiguste karja toomise riski vähendamist ja seetõttu on bioturvalisuse programmid oluline osa KTP-des.

Kuna KTP-dega kaasneb loomade tervise ja seeläbi ka heaolu paranemine, aitab nende rakendamine kaasa ka tarbijate ootuste täitmisele. KTP-d peaksid olema tulevikus loomulik osa ettevõtte kvaliteedi kontrollsüsteemist. Eelduste kohaselt on KTP-del soodne mõju ettevõtte majandusnäitajatele, sest tervem kari väärindab efektiivsemalt sööta ning annab rohkem ja kvaliteetsemat toodangut.

Seni kogemust polnud

Eesti piimaveisefarmides puuduvad süsteemsed, karja kõiki valdkondi käsitlevad ja preventiivse iseloomuga karjaterviseprogrammid. Samuti on vähe teada programmi rakendamise majanduslikust mõjust ettevõttele.

MTÜ Piimaklaster peab oluliseks piimaveisekarjade KTP-de rakendamise ideed. Kogemuse saamiseks algatati mullu projekt, mille käigus testitakse KTP-de rakendamist viies erineva suurusega Eesti piimaveisefarmis kahe aasta jooksul. Projekti tulemuslikkuse hindamiseks analüüsitakse karjade tervise- ja toodangunäitajate ning majandustulemuste muutumist. Väljatöötatu leiab edasist rakendamist nii järgmiste ettevõtete nõustamise, loomaarstide ja konsulentide täiendõppe kui ka Eesti Maaülikooli veterinaaride ja loomakasvatuse õppekava täiendamise kaudu.

Programmi valdkonnad

• Vasikate peamiste haiguste – kõhulahtisuse ja hingamisteede haiguste – esinemissageduse vähendamiseks tegeleti peamiselt ternespiimaga saadud passiivse immuunsuse ülekande parendamise ja nakkuste ülekandeteede blokeerimisega farmis, samuti hügieeni parandamise ning nakkushaiguste tõrjega.

Vaadati üle vasikate haiguste raviskeemid, selgitati nende patogeenipõhisus ja patogeenide tundlikkus antibiootikumide suhtes. Tulemuse saavutamine sõltus suuresti sellest, kui lihtne oli vasikate pidamise praktikates muutusi teha, samuti karjas ringlevatest nakkustest. Mõningaid nakkusi ei ole võimalik farmist elimineerida, kuid teatud tegevustega saab nende levikut ohjata. Mitmeaastase tõrjega seotud nakkushaiguste vähenemise mõju ei saa projektis veel arvesse võtta.

Kahes ettevõttes vähenes oluliselt kõhulahtisuse esinemissagedus, ühes hingamisteede haiguste esinemine. Antibiootikumide kasutamine vähenes oluliselt kahes ettevõttes ja seda eelkõige profülaktilise ravi vähenemise tõttu. Antibiootikumidega n-ö üleravimist täheldati eeskätt vasikate kõhulahtisuse korral.

• Hea sõratervis on lehmade hea tervise, heaolu, sigimisvõime ja tootlikkuse eeldus. Seetõttu on sõratervisel mitmetine ja ulatuslik majanduslik mõju. Sõratervise programmi üldine eesmärk on, et karjas suureneks mittelonkavate loomade osakaal.

Esmalt kaardistatakse lonke hindamisega kogu karja lonkamise staatus – probleemi esinemine ja selle ulatus. Järgnevalt hinnatakse hooldus- ja ravivärkimise korraldust, kvaliteeti ja andmete registreerimist. Registreeritud andmete (korrektsete diagnooside) alusel analüüsitakse, kas karjas on esikohal nakkuslikud või mittenakkuslikud haigused ja selgitatakse välja konkreetse farmi kõige olulisemad riskitegurid.

Hinnatakse loomade heaolu, asemete, käiguteede, söödaalade ja lüpsiootealade korrashoidu ning farmi töökorraldust. On oluline rõhutada, et kõik eelpool kirjeldatud tegevused peavad toimuma ühtse kompleksina – kui mingis tegevuses on puudujäägid, siis eesmärgi poole liikumine (tervem ning tootlikum kari) on oluliselt pidurdunud.

• Udara tervise programmi üks eesmärk on vähendada udaranakkuste levikut ja esinemust karjas. Selle tagajärjel paraneb piima kvaliteet. Programmi tegevusteks on lüpsmise, lüpsiseadme ja farmi keskkonnaga seotud udaranakkuste riskitegurite väljaselgitamine ning leitud puuduste kõrvaldamine.

Töötati välja patogeenipõhised ja kulutõhusad mastiidiravi juhendid, mille rakendamisel väheneb antibiootikumide ebaotstarbekas kasutamine ja vähenevad ravikulud.

Projekti jooksul on kõikides farmides vähenenud mastiidiravi maksumus ning piimakeelupäevade arv. Udaranakkuste riskitegurid on farmide lõikes erinevad, kuid ühiseks udaranakkuste riskiteguriks on olnud lüpsilautades ja poegimislautades loomade pidamistingimused.

• Lehmade ja mullikate sigimisnäitajate optimeerimisel tegeletakse peamiselt tiinestamisega seotud küsimustega (inna avastamine, sünkroniseerimisskeemid, seemendustehnika jm), samuti poegimisaegsete ja -järgsete haiguste vähendamisega (peamiselt ainevahetus- ja jäsemehaigused). Lisaks tegeletakse keskkondliku stressi vähendamise ning optimaalse söötmise küsimustega.

Üldiselt oli sigimisnäitajate muutus testfarmides soodne – poegimisvahemik oli ühes ettevõttes eesmärgipärane (alla 400 päeva) juba projekti alguses, kaks farmi saavutasid eesmärgi projekti jooksul ning kaks ettevõtet on eesmärgile lähedal. KTP-il on siiani olnud soodne mõju ka mullikate esmaspoegimise vanusele.

Karjaterviseprogrammidest saab majanduslikku kasu

Seoses karja tervise tagamise ja loomade haigustega tekib piimafarmides terve rida erinevaid kulusid (peale ravimite ja teiste preparaatide).

36% karja tervisega seotud kuludest on kulud ravimitele.

Raviskeemides tuleb arvestada piimakeelu ajaga, mil toodetud piima ei ole võimalik müüa, kuigi selle tootmiseks tehakse kulusid. Mullikate kõrge poegimiseaga kaasneb täiendav söödakulu, ilma et samal ajal toodetaks müügiks piima. Lehmade pika poegimisvahemiku korral pikeneb madalama väljalüpsi tasemega laktatsiooni lõpufaas. Mullikate ja lehmade kehva tiinestumisega kaasneb täiendav kulu spermale ja seemendusteenusele. Haiguste tulemusel väheneb tihti ka piimatoodang ning langeb piima valgu- ja rasvasisaldus.

Karja tervise paranemisega väheneb vajadus nn sunnitud praakimise järele ning on võimalik müüa rohkem mullikaid.

Projekt on kestnud 17 kuud, andmeid saame analüüsida 16 kuu kohta. Projektis osaleva viie farmi 16 kuu kaalutud keskmine karja tervisega seotud kulu ühe tonni toodetud piima kohta oli 22,2 eurot (vt tabel lk 25). Sellest 36% moodustas otsene kulu ravimitele, 49% müümata jäänud piim ning mahahindlused baasnäitajast madalama piima rasva- ja valgusisalduse eest, ning 16% sigimisega seotud kulud.

Kasu on näha juba enne projekti lõppemist

Karjaterviseprogrammidel (KTP) on tänapäeva piimaveisefarmides oluline koht ning need on leidmas teed Eesti farmidesse.

Meie kogemuse kohaselt on tulemuste saavutamine eeskätt seotud farmi meeskonna motiveerituse ja hea koostöövõimega, sest KTP käigus antakse ettevõttele juhtnöörid eesmärkide poole liikumiseks, reaalsed tegevused peavad aga ellu viima farmis töötavad inimesed. Tulemuste saavutamine sõltub lähtekohast ja konkreetset probleemi põhjustavatest riskiteguritest ning nende mõjutatavusest.

Juba praegu, kui projekt pole veel lõppenud, on selge, et väljatöötatud KTP alusel on võimalik leida igale farmile sobiv individuaalne tegevusplaan ja selle rakendamisel on positiivne mõju nii loomade tervisele kui ka ettevõtte majandustulemustele.

Kuigi farmide igakuised karjatervise näitajad on kõikuvad, saab 16 kuu andmete põhjal öelda, et neljas farmis viiest on karja tervisega seotud kulud vähenenud 7–8 eurot ühe tonni toodetud piima kohta. Seega on KTP-de rakendamine aidanud parandada nii karja tervist (loomade heaolu) kui ka tõsta farmide efektiivsust.