Nii seadustega sätestatud reeglid kui ka turuolukord muudavad Eesti lamba- ja kitsekasvatajate elu keeruliseks, kuid sellegipoolest areneb sektor jõudsalt.
Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit (ELKL) sai hiljuti 90-aastaseks. Põllumehe Teatajale räägivad lamba- ja kitsekasvatuse argipäevast liidu juhatuse esimees ja lambakasvataja Urmas Aava, juhatuse liige, lambakasvataja ja lambakasvatuskonsulent Ell Sellis, liidu liige, lamba- ja kitsekasvataja ja kitsekasvatuskonsulent Marge Salumäe, liidu kitseosakonna liige ja kitsekasvataja Mart Kase ning liidu aretustöö koordinaator ja lambakasvatuskonsulent Katrin Tähepõld.
Ajalooliselt koos
Lamba- ja kitsekasvatajad on Eestis juba ajalooliselt koos tegutsenud, sest ühist on neil palju. Lambad ja kitsed on väikemäletsejad, kelle pidamistingimused ja toidulaud on üsna sarnased. Mõlemad on rohusööjad, kelle peamine toit on hein ja silo. Mõlemaid saab kasvatada liha-, piima-, naha- ja villatootmise eesmärgil.
Teisest küljest ühendab lamba- ja kitsekasvatajaid väiksus. Kui teha eraldi organisatsioonid mõlema loomaliigi jaoks, oleks keerulisem sektori eest seista, inimestel ei jätkuks aega ja energiat.
Kõige suuremad erinevused on loomapidamise eesmärkides ja väljundis. Lammaste puhul tegeldakse peamiselt lihatootmisega, mis tähendab, et loomadega otseselt iga päev ükshaaval tegelda pole tarvis. Lambakasvatajad müüvad kokkuostjaile elusloomi, kes lähevad suures osas välismaale. Sageli kasvatatakse lambaid ka maastikuhoolduse jaoks.
Kitsekasvatajate eesmärk on enamasti toota piima ning valmistada sellest kitsepiimatooteid, mis tähendab igapäevast loomadega tegelemist. Samuti lisandub tootearendus ning toodete valmistamine ja turundamine. Tooteid turustatakse enamalt jaolt kohalikul turul.
Viimastel aastatel on Eestisse tekkinud ka esimesed piimalambafarmid ja samuti lihakitsefarmid. Väga sageli on lambakasvatajal ka mõned kitsed ja vastupidi.
Mõlemad sektorid arenevad
Nii lamba- kui ka kitsekasvatuses otsitakse uusi väljundeid ja turge. Turustamise pool on keeruline mõlemale, aga eriti lihaloomakasvatajatele. Kohalik turg on väike ja sageli ei osata siin veel lamba- ja kitseliha hinnata, liha letile jõudmise ahelat on keeruline korraldada ning see muudab ka lõpphinna kõrgeks. Samuti on riigi seatud nõudeid just väiketootjail keeruline täita.
Sellegipoolest on järjest rohkem tekkinud loomakasvatajaid, kes oma tootearendusega usinalt vaeva näevad. Seetõttu on kodumaist toodangut järjest rohkem ning lihtsam saada. Ka valik muutub mitmekesisemaks.
Liidu juhid tõdevad, et kitsekasvatajad on kindlasti viimastel aastatel olnud aktiivsemad ja edukamad oma toodangu turustamisel kui lambakasvatajad.
Maitsvad kitsejuustud ja praejuustud on leidnud Eesti tarbijate hulgast hulgaliselt fänne ning messidel ja laatadel on kitsekasvatajate toodang lõunaks juba müüdud ja letid tühjad.
Põllumajandustoetuste toel
Lambakasvatajate toodangust toob raha sisse peamiselt liha- ja nahamüük. Suur osa ettevõtete sissetulekust tuleb aga pigem põllumajandustoetustest.
Lambavilla realiseerimisel on tekkinud suletud ring. Villa ei osteta, sest Eesti lammaste villa kvaliteet on väga ebaühtlane. Lambakasvataja omakorda ei pööra tähelepanu villa kvaliteedile, sest müüa seda nagunii enamasti ei õnnestu.
Lambakasvatajad müüvad loomad suures osas kokkuostjatele, kes turustavad need enamasti Lääne-Euroopasse. Osa ettevõtteid ostab siiski lambaid kokku ka kodumaisel turul müümiseks. Lambaliha on müügil ka Eesti turgudel ja poekettides, aga neid tootjaid, kes suudavad kõigi vajalike tarneahela lülidega ise edukalt hakkama saada, on üksikuid.
Kitsekasvatajate põhisissetulek tuleb enamasti piima ja piimatoodete müügist. Lisaks tegeldakse mõlemas sektoris ka tõuloomade ja karjatäienduseks minevate loomade müügiga. Väiketootjatel on suur abi ka neile kohandatud investeeringutoetustest.
Paljud loomapidajad peavad omama põhitöökohta kuskil mujal ja loomadega tegeldakse lisatööna. Kuigi on ka selliseid näiteid, kus terve pere lööb kaasa ning väärindatakse nii lambaliha kui ka vill ja nahad ning suudetakse sellest ära elada. Sageli aga lisandub ka sel juhul mingi muu põllumajandusharu või hooldatakse oma loomadega poollooduslikke kooslusi.
Kitsekasvatuses on asi kahetine. Ühelt poolt on paari kitse pidamine enda tarbeks hobi. Kui loomade arv aga suureneb, siis asi muutub. Piim on loomakasvatussaadus ja selle töötlemine ja turustamine on väga täpselt reguleeritud ning nõuded äärmiselt karmid. Kuna Eestis puudub kitsepiima kokkuostusüsteem, siis on piimakitsekasvataja ainuke võimalus rajada meierei ja see on väga suur investeering. Selle töömahu kõrvalt on väga keeruline muul tööl käia.
Samadel põhjustel müüb ka lambakasvataja oma loomad kokkuostu. Liha töötlemine nõuaks sellises mahus investeeringuid, et see ei tasuks väiketootjale ära.
Toetuste varjupool
Lamba- ja kitsekasvatajad on väiketootjad võrreldes enamiku sea- ja veisekasvatajatega nii käibe kui ka töötajate arvu järgi. Toetustega kaasnev bürokraatia – nõuded loomapidamisele, tootmisele, nõuetele vastavuse kontrollid – laieneb neile aga täies mahus.
Liidu esindajad selgitavad ka seda, et investeeringutoetust saab vaid ettevõte, kus põllumajanduslik tulu on vähemalt 50 protsenti. Põllumajandustoodang on aga vaid loom, mida ta müüb. Kui ta müüb villast tehtud lõnga, siis on see tekstiilitoode. Kui loom on väärindatud vorstiks, siis see on toit. Siit tekib vajadus erinevate ettevõtete loomiseks, aga siis on jälle probleem, et nõutud aastakäive jääb kättesaamatuks, sest paraku kõrvaltegevused on tulusamad kui otsene looma kasvatamine.
Noortaluniku toetuse taotlemisel on praktiliselt võimatu täita põllumajandusliku omatoodangu realiseerimise kohustust. Alustav ettevõte, kes soetab endale noorloomad – lambad või kitsed –, saab loodusseadustest tulenevalt esimesed talled oma loomadelt, kui need on minimaalselt kümne kuu, aga pigem siiski pooleteise aasta vanused. Aega kulub ka tallede kasvamiseks.
Esimene lihalambakasvatusest saadav tulu saab seega tekkida järgmisel sügisel pärast tallede ostmist. Alustava põllumajandusettevõtte toetuse loogika aga sellega ei arvesta ja nii peabki alustav noortalunik kalkuleerima, kes toidab ilma rahata tema loomad ajal, kui ta ise tegeleb kõrvaltegevustega, et teenida raha esimese nõutava põllumajandusliku müügitulu tarbeks.
Kitsepiim ei käi toetuste ega hangete alla, mille kaudu jõuab lehmapiim koolidesse ja lasteaedadesse, kuigi kohaliku tootja toodetud kitsepiima viimine sinna oleks ELKL-i esindajate hinnangul õige samm. Samuti ei loeta tõusikkusid ega -jäärasid eraldi toetust väärivaiks loomadeks, vaid tavalisteks lihaloomadeks. Kuigi nende ülalpidamiseks läheb peaaegu kõige rohkem aega, raha ja prusse, mille nad peaga pooleks löövad.
40% kitsedest ja üle poolte lammastest peetakse Eestimaal mahedana.
Mahepidamine on moes
Veidi üle poolte lammaste ja umbes 40 protsenti kitsedest peetakse Eestis mahedana. Palju maid, mida karjatatakse lammastega, on nagunii sellised, mida oleks keeruline väetada. Kuna aga väga intensiivset söötmist vajavate loomade jaoks on sööta keeruline mahedana toota või osta, siis oleks keeruline seda numbrit ka palju suuremaks ajada.
Mahetoetused ei kata vahet, mille võrra mahejõusööt on kallim tavajõusöödast. Kui kits annab üle viie liitri piima päevas, siis ta vajab väga head jõusööta, mahedana pole sellist sööta Eestis olemas. Kui seda aga Hollandist sisse tuua, siis muutub mahepiimatootmine mittetasuvaks.
Unistus fookusega restoranist
Lamba- ja kitsekasvatuse eestvedajad unistavad, et Eestis võiksid olla mõned restoranid, mis seisavad lamba- ja kitseliha väärtustamise ja propageerimise eest. Samuti võiks Eestis olla restoran, mis väärtustab kitsepiima. Kitse- ja lambapiimast tehakse toorjuustu, juustu, kohupiima, võid, jogurtit ja vadakut, millest omakorda saab valmistada mustmiljon toitu, eelroogadest magustoitudeni.
Lamba- ja kitsekasvatajate liidu juhid on kogenud, et inimesed sageli ei teagi, kui väärtuslik algmaterjal on kitse- ja lambapiim. Sama olukord on ka lamba- ja kitselihaga. Fookusega restoran oleks üks õige samm, aga see algatus vajaks restoraniäri seest karismaatilist juhti, leiavad eestvedajad.
Hea teada
90-aastane liit
Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu (ELKL) eelkäija Eesti Lambakasvatajate Selts asutati 1928. aasta novembris ning taasasutati 1990. aastal. Liidul on 180 liiget. Liidu põhitegevused on lamba- ja kitsesektori ning liidu liikmete huvide esindamine ning lammaste aretustöö. ELKL on Eesti suurim lambaaretusorganisatsioon, omades tegevusluba nelja lambatõu – EV, ET, dorper, lleyn – aretamiseks.
Lettidele peavad tulema omamaised tooted
Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu sünnipäeva tähistamisel novembris sai liidult tänukirja Saarte Lambakasvatajate Ühistu juht Veiko Maripuu, kes on lambaid kasvatanud 12 aastat.
Praegu paarisajapealist lambakarja pidav mees meenutab, et lambakasvatust alustades uskus ta, et nii on võimalik olla vaba inimene vabal maal ehk täiesti sõltumatu – lammas annab liha, piima, sõnnikut, elurikkust, nahka, villa, jõusaali, vaimuerksust jne. „Peagi aga sain aru, et igal heal on oma tumedam pool,” tunnistab ta.
Maripuu peab probleemiks, et lambakasvatajate sissetulekutest suurema osa moodustavad toetused. „Toetamise eesmärk peaks olema jätkusuutlikkus. Toetamine võiks olla lühiajaline,” leiab ta.
Samas on ta kogenud, et investeeringutoetusi jätkub Eesti lambakasvatajatele minimaalselt, sest valdav osa ettevõtjatest ei kvalifitseeru selleks. „Ehk oleks mõttekas toetuste omaosalust suurendada? Lahenduseks on ka riigigarantiiga pikaajalised laenud. Nõuded on praegu paindumatud ning tihti ebaõiglaselt karmid ja mõttetud,” leiab ta.
Maripuu on näinud, et avalikkuse ees domineerib eeskätt kas lambakasvatuse päikeseline või siis tume pool. Esimesel juhul räägitakse toetusmeetmetega käivitatud ettevõtmistest või lambakasvatusega kaasnevast elustiilist, teisel juhul kiskjakahjudest või muudest jamadest. Rohkem võiks aga tema hinnangul rääkida hoopis majandusest ja tootmisest.
Maripuu imetleb väiketootjaid, kes ausa lõpptootega turule jõuavad. „Kuid mastaapset ühismajandust on samavõrd vaja. Eesmärk peaks olema võõramaise liha, villa, naha, piimatoodete ja teiste importkaupade asendamine omamaistega,” leiab ta.
Maripuu räägib, et Eesti lambakasvatuses domineerivad hobipidajad, kes ei panusta majandusse otse, vaid kaudselt. „Maastikuhooldusega hoiame liigirikkust, otseturundusega hoiame üleval rahvuslikku rikkust ja nutikat toidujulgeolekut, enamik lambakasvatajatest on õnnelikud oma otsustes ja tegudes,” toob ta näiteid. Ta lisab, et lambakasvataja elu pole küll stabiilne, kuid näeb ka selles helgemat poolt – ebastabiilsus hoiab vaimu erksana.
