Novembri lõpus toimus Tartus kaks konverentsi: „Läbi ühistulise tegevuse konkurendist partneriks“ ja „Põllumajanduse Äriplaan 2019“. Mõlema läbiv teema oli ühistegevus.
Ühistegevuse konverentsil tutvustas Tulundusühistu Farm In nõukogu esimees Jaan Metsamaa ühistulist õlikultuuride töötlemise tehast, mis rajatakse Imaverre. Ühistu liikmed toodavad ca 50 000 tonni rapsiseemet. Liikmetel on kokku 32 000 piimalehma ja rapsikoogi vajadus 2000 tonni kuus. Tehase töötlemisvõimsus saab olema 42 800 tonni rapsiseemet aastas. Rapsikooki hakatakse tootma 26 500 tonni ja rapsiõli 15 500 tonni aastas. Tulevikuplaan on õli rafineerimine ja lõpptarbijale müümine ning ühistulise jõusöödatehase rajamine.
Metsamaa rõhutas, et uks on avatud kõigile ühistu liikmeks astuda soovijatele ning suurte eesmärkideni viivad ühised huvid, koostöö ja usaldus.
Ühistud konkureerivad
Piimandusühistu E-Piim juhatuse esimees Jaanus Murakas kõneles sellest, et ühistute omavaheline konkureerimine takistab liikmete huvide eest seismist. Teises ühistus nähakse eelkõige konkurenti, mitte partnerit. Selle põhjuseks on üldine vastandumisele orienteerumine ühiskonnas. Eestis on terve hulk varumisühistuid, kuid ainult kaks arvestatavat lisandväärtusühistut. Need on E-Piim ja Saaremaa Piimaühistu, kellel on oma piimatööstused.
Ühistute omavaheline konkureerimine takistab liikmete huvide eest seismist.
.jpg "heworitz")
Jaanus Murakas konstateeris tõsiasja, et rohkem kui 100-aastane arenenud riikide praktika näitab, et ainult suured ühistud suudavad olla konkurentsivõimelised, tagada liikmetele jätkusuutliku arengu ning toe ja kaitse kriiside ajal.
Eesti piimaühistute ühinemise vajadus liikmete huvide kaitsest lähtuvalt on ilmselge. Selleks on vaja tekitada diskussioon ja infovahetus ühistute liikmete, mitte ainult juhtkondade tasandil. Vaja on kaasata eksperdid ja koostada pikaajaline strateegia. Murakas tegi ettepaneku üle Baltikumi ulatuva piimaühistu loomiseks.
Aiandustootjatel ühistut polegi
Äripäeva konverentsil rääkis OÜ Kanepi Aiand juhatuse liige Margus Vahtramäe iluaianduse arengusuundadest. Ta konstateeris, et üks põhjus, mille taha jääb Eesti iluaianduse eksport, on tootjate ühistu puudumine. Probleemiks on tootjatevahelise usalduse puudumine, sest igaüks ajab oma rida. Ühistus kaotaksid tuntud brändid. Tootjate ühistu oleks vajalik just uusi turge silmas pidades.
Viru Peekon OÜ juhatuse liige Mati Tuvi kõneles seakasvatuse võimalikkusest ja võimalustest Eestis. Ta tegi ettepaneku – Eesti seakasvatajad vajavad ühistulist tapamaja. See mõte on olnud korduvalt teemaks. 2006 osteti krunt ja 2011 krunt müüdi. Vaja on tapamaja, lihalõikust ja külmhoonet. Logistiliselt peaks see asuma heas asukohas. Saaks rajada kaasaegse ehitise ja kasutada uusimaid tehnoloogiad. Tapamaja oleks konkurent suurtele ja ühendav väikestele.
Ühistulisel tapamajal on suured võimalused. Efektiivsus tuleneb tänapäevasest tehnoloogiast. Suured mahud tagavad odavama omahinna. Ekspordivõimalused on suured, sest meil on kvaliteetne sealiha ja põhjamaise kvaliteedi kuvand. Veel on märke sellest, et sigade Aafrika katk keerab Euroopas ja Hiinas sealihaturu „pea peale“ ja seetõttu võivad tulevikus oluliselt kasvada Eesti ekspordivõimalused.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees ja Rabaveere talu juht Olav Kreen tõdes, et koostöö tugineb üksteisele arengueelduste loomisele. Näiteks teravilja turustamisel annab ühistu terve rea eeliseid. Nendeks on stabiilsus, kindlus ja terviklik tugisüsteem koos teiste liikmetega. Veel on ühistus võimalus ise osaleda ja otsustada ning otsuseid suunata. Ühine turustamine võimaldab mõista tervikpilti, turgu mõjutada ja panustada Eesti mainele tagatud kvaliteediga partiide kaudu.
Lõpuks soovis Olav Kreen kõigile tarkust!
