Ülle Läll, tõeline “metsamees”

Sellist, kes asuks kohapeal ja tunneks kohalikke metsi. Kas enne juunipööret konsulent ka leiti, pole teada. Tänapäeval pole sellist artiklit vaja kirjutada ei Järvamaal ega ka mujal Eestis – metsanduskonsulente leidub üle Eesti.

Teiste seas nõustab erametsaomanikke Ülle Läll. Just Järvamaal, kuigi teda teatakse kaugemalgi. Ülle on tõeline „metsamees“ – kindla sõna ja argumenteeritud jutuga, rahulik ja autoriteetne, avara pilgu ja laiade teadmistega.
Haanjamaalt pärit Ülle kokkupuude metsandusega algas peale põhikooli, kui ta asus metsandust õppima Kaarepere Sovhoostehnikumis (praegune Luua Metsanduskool), edasi aga samal erialal Eesti Põllumajanduse Akadeemias (EPA). Kusjuures eelnevalt tema peres metsamehi ei olnud. Aga amet hakkas meeldima ja nii Ülle metsanduse juurde jäigi.

Metsamehe amet on jäänud eluajaks?

Jah, pärast EPA lõpetamist olin ma metsnik, pärastpoole abimetsaülem. Siis, kui lastega pikalt sai koju jäädud ja metskondi hakati liitma, oli meil oma pereettevõte, mis siiamaani tegutseb. Me majandame oma pere ja suguvõsa liikmete metsa ja teistele teenust ei paku. Kunagi tegime, aga enam mitte. Pereettevõtte kõrvale tekkis metsaühistu Minu Mets MTÜ, mida mina vean.

Kui internetiotsingusse kirjutada nimi Ülle Läll, siis tuleb vastuseks kolm rolli – metsaomanik, metsaühistu eestvõtja, metsanduskonsulent. Kõige rohkem paistabki silma konsulendi roll. Kuidas elu selleni viis?

Konsulent olen ma aastast 2005. Eks see tuli sellest, et metsaomanikud vajasid nõuandeid ja nõu küsijaid on palju. Selleks, et oleks endal ka nõu andes kindlustunne, oli võimalik taotleda konsulendi kutsetunnistust, läbida prooviülesanne ja vaadata, kas olen ka teiste arvates konsulendikutset väärt. Nii saigi konsulendieksam ära tehtud. Kolm esimest aastat olin 5. taseme konsulent, pärast seda sain kohe taotleda ka 6. taset. Olen Järvamaa Kutsehariduskeskuses andnud õpilastele ka metsanduse koolitust.

Kuidas sulle tundub, kas erametsaomanik saab igal pool Eestis piisavalt kvaliteetset nõu?

Ma usun, et metsaomanik saab kvaliteetset nõuannet. Pigem teeb murelikuks see, et konsulendi poole pöördutakse siis, kui on juba veidi hilja ja vaja on lahendada probleeme. Julgusest või tahtmisest pöörduda konsulendi poole enne, kui asjaga tegelema hakata, jääb praegu metsaomanikel puudu. Konsulent leitakse üles küll, aga tavaliselt on pöördumised sellised, kus vajatakse abi olukorra lahendamiseks, mitte ei konsulteerita enne, et saada head lahendust.

Samasugune olukord on ju ka metsaühistutes, millega inimesed liituvad tihti siis, kui on mingi probleem.

Just, eks metsaühistuni jõudmine käibki tihti konsulendi kaudu – leitakse üles konsulent ja siis selgub, et oleks olnud võimalus tegutseda ka metsaühistus. Ja siis astutakse metsaühistu liikmeks.

Kas konsulendid peaksid olema metsaühistutega seotud? Praegu on nad iseseisvad.

Metsanduskonsulent peaks kindlasti olema metsaühistuga seotud, aga ei tohiks segamini ajada metsaühistu juures tegutsevat metsameistrit ja metsakonsulenti. Konsulent kindlasti ei peaks metsaomanikku suunama otse metsaühistusse, vaid metsaomanik peaks tänu konsulendi tööle aru saama, et tal on kasulik liituda metsaühistuga. Siin on suur vahe. Isegi kui konsulent on seotud metsaühistuga, peab ta olema neutraalne ja andma sõltumatut nõuannet.

Konsulent peaks pakkuma metsaomanikule mitu erinevat varianti! Teinekord tuleb konsulentide töid vaadates välja, et pakutakse vaid ühte varianti, ühistut, aga variante peaks olema erinevaid.

Kuidas seda tagada?

Seda saab tagada ainult konsulent ise, kindlasti ei saa seda teha mingite meetmete või toetustega. Ka hinges peab olema konsulent! Konsulent ei tohi täielikult ühistust sõltuda, tal peab olema võimalus anda nõu ka siis, kui ta ei ole ühistuga seotud. Aga ühistul on kasulik, kui tal on teada konsulent, kelle juurde saab metsaomanikke suunata.

Metsandus on viimastel aastatel kuum teema. Kas sinu arvates on seda juttu liiga palju või hoopiski liiga vähe?

Metsandus on muutunud väga emotsionaalseks teemaks ja seda ma kindlasti ei saa õigeks lugeda. Olukord, kus teaduspõhiseid fakte seavad kahtluse alla asjaomast haridust või kogemusi mitteomavad inimesed – see näitab pigem seda, et metsandust mõjutatakse emotsionaalselt. Aga olukorda, et kõike tahetakse muuta ja seisukohad kõiguvad seinast-seina, ei tohiks metsanduses kui väga pika tsükliga tegevuses lubada. Metsandus peaks olema ikkagi rahulik ja teadusel põhinev tegevus, mitte emotsionaalselt mõjutatav.

Liiga palju emotsioone?

Kindlasti! Ma usun, et viimase viie aasta jooksul ei ole olnud Eestis ühtegi teist eriala, kus tuntaks ennast nii ahistatuna. Vahepeal metsandusega tegelejad tembeldati ju põhimõtteliselt kurjategijateks. Vaimne surve metsameeste suhtes on olnud väga suur.

Maaelu enam väga ei tunta, seda räägivad lisaks metsameestele ka põllumehed. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) üks tegevussuundi ongi maaelu tutvustamine ja teadvustamine. Sinagi lülitud lähiajal koja tegevusse aktiivsemalt, hakates esindama Keskühistut Eramets koja metsanduse grupis. Kas oled endale juba eesmärke seadnud?

Võõrandumine maaelust on väga suur, aga minu nägemust mööda on põllumajandus, loomakasvatus ja metsandus täiesti lahutamatud.

Seda nägemust ma tahaksin EPKK-s edasi arendada, et metsandus paistaks rohkem välja ja tugevneks arusaam – maaelu on üks tervik, mille lahutamatu osa on metsandus. Mis puutub maaelusse, siis ka meie oleme umbes kaheksa aastat lambaid pidanud ja mesindusega tegelen juba üle viie aasta, nii et maaelu terviklikkus on mulle selge. Näen, et EPKK kaudu on võimalik metsandust rohkem tutvustada ja esindada. Tugevus tulebki sellest, et metsandus on koos põllumeestega. Maaelust ei tohiks ühte osa välja rebida.