Üldlevinud arvamuse kohaselt on metsamehed suured individualistid – vaiksed ja omaette nohisejad. Kindlasti on ka selliseid, kuid enamasti see arvamus tõele ei vasta – metsamehed on väga varmad koostööd tegema. Ega muidu oleks ühistegevus metsameeste seas laialt levinud ja üha arenev.
Üks Eesti erametsaomanike koostöö edendaja on elupõline metsamees Guido Ploompuu, kes on olnud nii Erametsaliidu kui ka Keskühistu Eramets alguse juures. Ja mitte ainult olnud – aastatel 1993–2008 oli ta Eesti Erametsaliidu juhatuse liige ja 2006–2008 juhatuse esimees. 2005. aastal pälvis ta erametsasõbra tiitli.
Lisaks on Guido Ploompuu ka Viru-Lemmu Metsaseltsi asutaja ja käimalükkaja. Lääne-Virumaa lõunaosas tegutsev metsaühistu loodi 1999. aastal, asutajaliikmeid oli paarkümmend, praegune liikmete arv jääb 250 kanti. Eriti uhke on Guido Ploompuu 2004. aastal rajatud neljakilomeetrise metsandusliku õpperaja üle. Paraja jalutuskäigu pikkusel rajal saab näha erinevaid puuliike ning metsastamise võimalusi.
Alustamegi jutuajamist Viru-Lemmu Metsaseltsist – millega tegelete?
Tegutseme Pandivere lõunaservas, kus on väga viljakad metsad. Kuna me oleme endale pühaks missiooniks võtnud, et kõik alad tuleks uuendada, siis uuendamegi igal aastal umbes 75 hektarit. Liikmete arv ei ole meil ju suur ja see pindala on meie jaoks päris arvestatav. Igal aastal paneme kasvama ligi 150 000 taime. Tahame metsaomanikule pakkuda täispaketti teenuseid – metsa uuendamisest puidu müügini.
Kuidas Sinust metsamees sai?
Mul on metsanduslik taust. 1979. aastal lõpetasin Eesti Põllumajanduse Akadeemia, siis olin paarkümmend aastat riigimetsasüsteemis metsaülem ja kui see likvideeriti, olin vahepeal vallaametis. Viimased paarkümmend aastat olin ka konsulent, aga kuna meil on ühistus konsulent olemas, siis toimetan metsaseltsis puidu varumise teemadega.
Mil moel metsandusliku ühistegevuseni jõudsid?
Kuna olin metsandusega seotud, siis – see oli vist 1993. aastal – juhtusin Erametsaliidu koosolekule. Siis juhtis liitu Toomas Lemming. Sellest ajast olengi ühistegevuses kaasa löönud: Erametsaliidu juhatuses, paar aastat olin ka juhatuse esimees. Alustasime ka oma metsaseltsiga 20 aastat tagasi, kui paar meest minu juurde tulid, et teeme oma seltsi. Siiamaani olen tegev.
Kümme aastat tagasi olid Sina üks neist, kes pani alguse Kesk-ühistule Eramets. Kas oli juba siis usk ühistegevusse?
Me koos Kalle Põlluga (Põhja-Eesti Metsaühistu – toim) nägime, et ühistuline tegevus peaks hakkama toimima. Umbes samal ajal algatas Erametsakeskus majandusliku koostöö projekti metsaühistute vahel, sinna astus kümmekond ühistut. Nende baasil me hakkasimegi tegutsema. Vaikselt hakkas ka keskühistu idee tekkima ja koondasime ühistuid, kes seal seltskonnas olid. Kallega olime algul selle projekti eestvedajad ja Kalle koostas põhikirja. Minu meelest on suhteliselt tänuväärne asi see Keskühistu Eramets.
Kas jääd looduga rahule? On praegune Keskühistu Eramets selline, nagu toona lootsite?
Mina olen küll rahul. Kõige tähtsam on metsaühistute kaudu teenuste korraldamine (puidu müük ja taimede ühistellimused – toim). Meil on keskühistu struktuur ja organisatsioon paigas ning oleme rahul. Kui iga metsaühistu peaks ise asju ajama – sõlmima lepinguid, ajama asju, õiendama partneritega – siis oleks see väga raske. Praegune keskühistu on ikka teine tase.
Kas metsaomanikule tasub ühistegevus ära?
Omanikule on kõige olulisem metsaühistu, sest kohalikust ühistust hakkab kõik pihta. Keskühistus tegeleme me puidu müügiga, Erametsakeskus vahendab toetusi, nii et need on kohaliku metsaomaniku jaoks vahelülid. Kuid kohalikust ühistust hakkab kõik pihta ja sellepärast ei taha me ka oma ühistut väga suureks ajada – praegu on meil olukord, kus tunneme kõiki metsaomanikke. Kui me väga suureks kasvame, siis ühistu liikmetega kontakt kaugeneb. Näiteks kui me sel aastal Jaanil raiusime, siis järgmisel aastal ma tean, et nüüd tuleb tal istutada. Ja veel paari aasta pärast saan talle meelde tuletada, et nüüd on õige aeg hooldada. Kogu see pakett on mul peas! Aga kui meil oleks tuhat liiget, siis tuleks terve kontor asutada. Praegu aga suudame paari-kolme inimesega oma paarisaja liikme vajadused-tegevused ära hallata. See ongi paras, nii 300-liikmeline ühistu. Kõik teavad üksteist.
Pluss on ka piirkondlik lähenemine. Kuigi meil on ka liikmeid mujalt Eestist, on põhimass siiski kohalikud Lõuna-Virumaalt. Nii et oleme piirkondlik ettevõtmine.
Mida arvad praegusest metsandusest?
Metsandus on selline asi, kus iga inimene arvab, et oskab kaasa rääkida. Kui millestki muust rääkida ei ole, siis räägid ikka metsandusest, kuigi sul endal metsa ei pruugi ollagi. Mina olen klassikalise metsanduse taustaga ja tean, et mets on terviklik organism – kui ta on vana, siis tuleb raiuda. Kui mõni paduroheline tahab metsa kaitse alla võtta, siis palun väga – ostke endale mets. Eks see olegi põhimõtteline küsimus – kas mets on majandamiseks või on ta kultusobjekt.
Leian, et meil on kaitstavaid metsi küllalt. Kaitsmine peaks käima omaniku kaudu. See tähendab, et omanik peab teadma, mida ta tahab. Minu meelest pole mõtet suuri piiranguid seada. Aga eks metsaomanike ettevalmistus on erinev. Võib-olla mõnele peabki kõike ette kirjutama. Eks ma olen ka näinud metsaomanikku, kellele tuleb öelda, et siit ei tasuks raiuda. See on ka metsaühistu roll – olla metsaomanikele õpetaja-kasvataja.
