Suure laenukoormuse ja madala tootlikkuse nõiaringis

Selleks, et Eesti põllumajandustootjad püsiksid majanduslikult elujõulised, peab põllumajanduses tootlikkus ja kasumlikkus paranema.

Eesti põllumajandus on alates Euroopa Liiduga (EL) liitumisest läbi teinud suure arengu. Uuendatud on peaaegu kogu põllumajanduses kasutatav tehnoloogia. Selleks on andnud tõuke EL-i ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) investeeringutoetused. Lisaks investeeringutoetustele on ettevõtjad rahastanud tehnoloogia uuendamist laenude ja liisingute abil. Seda on soosinud seni pigem suurenenud otsetoetused, mis on põllumajandusettevõtete sissetuleku stabiilseim osa, samuti maa kui laenude peamise tagatisvara hinnatõus ning kapitali hea kättesaadavus.

Keskkonnahoid ei tohiks tulla kasumi arvel

Enam kui aasta on kestnud arutelud Eesti põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengu üle järgmisel kümnel aastal. Paralleelselt käib nii poliitiline kui ka tehniline arutelu ÜPP prioriteetide, poliitikainstrumentide ja eelarve asjus. Samuti koostatakse liikmesriikides ÜPP strateegiakavasid.

Neist aruteludest ja dokumentide kavanditest võib välja lugeda, et põllumajanduspoliitikas, st ka põllumajanduses, muutuvad üha olulisemaks keskkonnahoid (mulla, vee, elurikkuse, kliima ja välis-õhu kvaliteediga seotud negatiivsete mõjude vähendamine ja positiivsete mõjude suurendamine ning muutuva kliima ja keskkonnaga toimetulek), toiduohutus ning tarbijate ja ühiskonna muutuvatele ootustele reageerimine.

Ühiskondliku huvi vaatenurgast on need arengud oodatud, loogilised ja loodetavasti ka positiivsed. Nende arengutega peavad aga toime tulema eeskätt põllumajanduse, toiduainete tootmise, hulgi- ja jaekaubanduse ning toitlustamise valdkondade ettevõtjad. Jätkusuutlikkus ja sotsiaalne vastutustunne on muutunud ettevõtluses üha olulisemaks. Kuid seejuures ei ole olulisust kaotanud fundamentaalsed ettevõtete konkurentsivõimet määravad tegurid, nagu toodangu ja tootmisvahendite turuhinnad, toodangu omahind, tootmise efektiivsus, tootlikkus ja mastaabisääst, turundus, investeerimisvõime jne.

Toodangu väärtus ei suurene, kasum väheneb (Põllumajandussektori majandusnäitajad, 2005–2018)

Eesti põllumajandus- ja toidusektori ettevõtted tegutsevad ka tulevikus turul, kus tuleb konkureerida nii omavahel, teiste EL-i liikmesriikide kui ka kolmandate riikide ettevõtetega. Uute väljakutsete ja arengute ootuses ning põllumajanduspoliitika uue perioodi ettevalmistamisel tuleb koos keskkonnahoiu ja ühiskondlike ootustega silmas pidada ka seda, milline on põllumajandustootmisega tegelevate ettevõtete valmisolek ees-ootavate ülesannetega edukaks toimetulekuks nii teadmiste, teadlikkuse, juhtimise kui ka finantsvõimekuse seisukohast.

Kui mitte arvestada 2008–2010 majanduskriisi, siis aastatel 2004–2012 kahekordistus Eesti põllumajanduse majandusharu toodangu väärtus, jõudes 894 mln euroni. Aastatel 2012–2015 püsis see 900 mln euro juures ning aastatel 2016–2018 oli piimanduskriisi, sigade Aafrika katku, liigniiskuse ja põua tõttu vahemikus 741–862 mln eurot (vt allolevat joonist).

Põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi valdkonna ettevõtete laenude ja liisingute jääk

Põllumajandusettevõtetel on suur laenukoormus

Kui 2008–2010 majanduskriisi ajal põllumajandusettevõtete (koos metsamajanduse ja kalapüügiga) laenude ja liisingute jääk vähenes, siis 2016. aasta piimanduskriisi ning sigade Aafrika katku leviku kõrgajal jätkas laenude ja liisingute jääk kasvu. 2018. aasta lõpus oli põllumajandussektori laenude ja liisingute jääk 734 mln eurot (87% põllumajanduse majandusharu toodangu väärtusest). Toote- ja muude tootmistoetuste summa suurenes 2004.–2018. aastail 78 mln eurolt 213 mln euroni.

Põllumajandustoodangu väärtuse vähenemist selgitab lisaks erinevatele kriisidele ka põllumajandussaaduste tootjahinnaindeksi muutumine. Kui aastatel 2010–2013 suurenesid tootjahinnad märkimisväärselt, siis 2014–2016 toimus hinnalangus (vt joonist allpool). 2018. aastal jõudis keskmine hinnatase 2013. aasta tasemele tagasi.

Põllumajandussaaduste tootjahindade ja tootmisvahendite ostuhinnaindeksid ning põllumajandustootjate tootlikkus

Tootlikkuse kasvu keeruline saavutada

Veelgi olulisem on aga põllumajandustoodangu ja tootmisvahendite hindade suhe. Nii 2009. aastal kui ka aastatel 2015–2016 valitses turgudel olukord, kus põllumajandustoodangu hinnad langesid umbes 20%, kuid tootmisvahendite hinnad vähenesid väga vähe. Nagu joonis lk 47 näitab, siis nendel aastatel langes oluliselt põllumajanduse kogutoodangu suhe tootmiskuludesse ning toodangu väärtus küündis vaid pisut üle 80% tootmisvahendite ostmiseks tehtud kulutustest. Aastatel 2013–2016 oli Eesti põllumajanduses tootlikkus selgelt langustrendis. 2017. aastal olukord paranes, kuid jäi siiski alla 2011. ja 2012. aasta tasemele.

Tootlikkuse vähenemise peamine põhjus on selles, et tootmisvahenditele tehtavad kulud on kasvanud kiiremini kui toodangu väärtus (toodetud kogus korda toodangu hind). Kui aastatel 2005–2018 suurenes toodangu väärtus 63%, siis vahetarbimine (muutuvkulud) suurenes 85%, põhivara kulum kasvas 189%, hüvitised töötajatele suurenesid 107%, makstud rent 410% ja makstud intressid 61% (vt tabelit lk 44).

Ettevõtjatulu, mis jääb põllumajandussektorisse pärast toodangu müüki, saadud toetusi ning tehtud kulutusi (sh kulum) oli 2018. aastal 27% väiksem kui 2005. aastal.

Toodangu väärtus ei kasva, küll aga laenukoormus

Eesti põllumajandustoodangu väärtus ei ole viimastel aastatel suurenenud. Samal ajal on põllumajandussektori laenu- ja liisingukohustused jätkanud kasvu.

Suurenevate otsetoetuste, kapitali hea kättesaadavuse ning madalate intressimäärade tingimustes ei ole sektoris normaalse turuolukorra tingimustes probleeme tekkinud, kuid piimanduskriis, sigade Aafrika katku levik ning eelmise aasta põud näitasid, et kriiside korral on põllumajanduse eri harud haavatavad ning kohustuste täitmisega tekib probleeme.

Oluline on, et Eesti põllumajanduses paraneks tootlikkus ja kasumlikkus (ettevõtjatulu). Endiselt tugev surve palkade kasvuks, suurenevad rendikulud (rendimaa osakaal ning maa rendihind tõusevad) ning tootmisvahendite hindade kasv ei tee meile seda ülesannet lihtsaks.

Ka intressimäärade võimalik tõus tulevikus võib põllumajandussektori toimetulekut oluliselt mõjutada. Näiteks kui intressid tõuseksid kahe protsendipunkti võrra, siis suurendaks see põllumajandussektori aastast intressikulu 15 mln euro võrra.

Investeeringuid vajame ka edaspidi

Tootlikkuse suurendamiseks on vaja nii teadmisi kui ka investeeringuid. Kui tulevikus investeeringutoetuste osa väheneb, siis tõenäoliselt väheneb vähemalt lühiajaliselt ka Eesti põllumajandustootjate investeerimisvõime. See mõjutab nii keskkonnahoiu eesmärgil kui ka tootlikkuse ja tootmismahu suurendamise eesmärgil tehtavaid investeeringuid. Need on aga vajalikud nii tuleviku väljakutsetega (keskkonnahoid, ühiskonna ootused) toimetulekuks kui ka põllumajandustootmise majandusliku elujõu tagamiseks.

Seega tuleks tagastamatute investeeringutoetuste abil soodustada eeskätt selliste investeeringute tegemist, mis aitaks samal ajal parandada nii keskkonnahoidu kui ka suurendada ettevõtete tootlikkust. Arvestades põllumajandussektori kohustuste mahtu on oluline ka otsetoetuste mahu stabiilsus, mis hõlbustab sektoril laenu- ja liisingukohutuste täitmist ning vähendab riske ka laenu- ja liisinguandjate silmis.

Ettevõttes tehtavad otsused põhinegu teadmistel

Ka teadmussiirde programmides tuleks enam rõhku panna tootlikkuse suurendamise ja finantseerimise alaste teadmiste andmisele, mis aitavad üha keerukamaks muutuvas turu- ja majanduslikus keskkonnas teadmistel põhinevaid otsuseid langetada.