Miks piimatootjate tootmiskasum erineb?

Lihtne on süüdistada madalat piimahinda, kuid analüüs näitab, et ka võrdse piimahinna korral erinevad tootjate tulemused märkimisväärselt.

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu ja Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituut algatasid kahe aasta eest Agroinfo koostööprojekti. Selle eesmärk on koguda Eesti suuremate piimatootjate tootmistulemuste andmeid ja luua mõõdikutesüsteem, mis aitaks ettevõtjatel oma tegevuse kitsaskohtadest paremat ülevaadet saada. Projekti ajendiks oli tähelepanek, et vaatamata ühisele geograafilisele ja majandusruumile ning muudele sarnastele eeldustele on piimatootmisettevõtete kasumlikkuse näitajad väga erinevad. Kasumlikkuse parandamiseks on vaja teada, millistes tootmislõikudes on tulemused kesisemad.

Tulemuste mõõtmine eeldab arusaadavalt kalkuleeritud mõõdikuid. Mõõdikute võrdlemine annab omakorda võimaluse hinnata ettevõtte tootmistulemuse headust ning parandamisruumi suurust. Ja seda mitte teoreetiliste arvutuste, vaid kaastootjate reaalsete töötulemuste põhjal.

Projektiga liitus 2017. aastal 19 piimatootmisettevõtet, kes tootsid kokku umbes 20% Eesti toorpiimast. Iga kuu koguti andmeid piimatoodangu, tootmiskulude, karja liikumise, söödakulu jms kohta. Praeguseks on kogutud ning töödeldud 2017. a ja 2018. a andmed ja saab teha esimesi järeldusi.

Võrdleme tootmiskasumeid

Majandustulemuste üldisemas võrdluses kasutame mõõdikuna tootmiskasumit, mille moodustab ettevõtte piima müügihinna ja piima tootmisomahinna vahe. Piima tootmisomahinda kuuluvad lüpsikarjaga seotud kulud ja 95% noorkarja kuludest, ei kuulu aga ettevõtte üldkulud ega finantskulud.

Kuna ettevõtete piima müügihind on periooditi olnud küllaltki erinev, peegeldades tootjate või ühistute läbirääkimisoskusi ja turujõudu, on tootmiskasumi arvutuste aluseks kõigi projektis osalenud ettevõtete piima mediaanmüügihind. Andmete analüüsimisel kasutame tulemuste üldistamisel aritmeetilise keskmise asemel mediaani, et vähendada üksikute äärmuslike väärtuste mõju keskmisele tulemusele.

Nagu joonisel 1 näha, erines minimaalne ja maksimaalne tootmiskasum nii 2017. a kui ka 2018. a ligikaudu 100 euro võrra tonni piima kohta. Keskmise tootmiskasumi muutust 2018. aastal võrreldes 2017. aastaga mõjutas kõige rohkem piima müügihinna langus (18 euro võrra tonni piima kohta), kuid kogu muutusest moodustas piima hinna langus veidi üle poole. Ülejäänud osa tootmiskasumi muutusest moodustavad muud tegurid. Väärib märkimist, et mullu, mil piima keskmise müügihinna (314 €/tonn) korral langes keskmine tootmiskasum nulli lähedale, siis kõige kasumlikumal ettevõttel ületas piima tootmiskasum endiselt 50 eurot tonni kohta. Nõrgimate tulemustega ettevõtted teenisid aga iga tonni tootmisest kümneid eurosid kahjumit.

Kuigi projektis osalesid eeskätt suuremad tootjad ning mastaabiefekti arvestades eeldatavasti ka keskmisest kasumlikumad ettevõtted, siis tulemused näitavad, et ainuüksi karja suurus ei määra veel majanduslikku edukust. Suurematel ettevõtetel on püsikulude osas selge eelis, kuid sageli kaob see nõrgema tootmistulemuse tõttu (piimatoodang lehma kohta, söödakulud, karja väljaminek). Kõige kasumlikumate ettevõtete hulgas on ka vähem kui 500 lüpsilehmaga tootjaid, mis näitab, et oskusliku juhtimisega on võimalik teenida arvestatavat tootmiskasumit (vähemalt 25 € tonni piima kohta) ka väiksema karjaga.

Tulemuste võrdlemisel tuleb silmas pidada ettevõtete arvestussüsteemidest tulenevaid erisusi ning varasematel aastatel tehtud (või tegemata jäetud) investeerimisotsuste mõju, mida kohe muuta ei saa.

Kõik andmed pole võrreldavad

Kuigi Agroinfo projekti andmetöötluse üks põhimõtteid on ettevõtetest algandmete kogumine ja nende alusel mõõdikute arvutamine ühtse metoodikaga, esineb ka algandmetes kohati märkimisväärseid lahknevusi. Selle tõttu ei ole kõik mõõdikud veel ühtviisi usaldusväärselt võrreldavad.

• Põhisöötade hinnad. Põhisöödad on projekti mõistes silo, hein, põhk, haljasmass ja karjamaarohi. Nende jaoks pole aktiivset turgu ega usaldusväärset turuhinda. Seetõttu on need söödad mitmes ettevõttes tootmisega mitteseotud põhjustel (nt vajadus näidata ettevõtte taimekasvatuse üksust rohkem või vähem kasumlikuna võrreldes piimatootmise üksusega) tõenäoliselt üle- või alahinnatud.
  Teine kitsaskoht on silo (eriti rohusilo) kuivainesisaldus ning kuiv­aine toitainetesisaldus ja seeduvus. Need tegurid mõjutavad tootmiskulude arvestuse kõrval ka põhisööda sisulist väärtust. Isegi kui märga silo on ettevõtetes arvestatud adekvaatse hinnaga, ei ole tulemused tegelikult võrreldavad. Põhisöödaga seotud näitajad oleksid enam-vähem võrreldavad, kui silo oleks arvel kuiv­ainena ning toitainete sisaldus ja seeduvus oleksid tänasel keskmisel tasemel. Kuna tegu on kompleksse probleemiga, mille jaoks pole kiiret lahendust, siis on põhisööda maksumusega seotud mõõdikud projektis suhteliselt väiksema tähtsusega.
• Noorkarja kulud. Need on piima tootmisomahinnas üks suuremaid kuluartikleid. Nende kulude jagamise põhimõtted lüpsikarja ja noorkarja vahel on ettevõtetes erinevad. Eriti torkab see silma püsikulude (nt kulum ja tööjõukulud) jagamisel väiksemates ettevõtetes, kus lüpsikari ja noorkari asuvad samas hoonekompleksis ning püsikulude jagamise põhimõtted ei ole kindlaks määratud. Samuti on noorkarja kuludes põhisööda osa võrreldamatu, sest ettevõtetes erinevad nii suvise karjatamise määr kui ka karjamaale tehtavate kulutuste kajastamine.
• Kulum. See tuleneb peamiselt investeeringust tootmiskompleksi ja lüpsiseadmetesse ning nende koormatusest (mitu ühikut piima toodab iga põhivahenditesse investeeritud euro). Siin on näha selge sõltuvus investeeringu tegemise ajast ja investeeringutoetuse määrast. Eelmisel kümnendil ehitatud lautade ehitusmaksumus oli viimase viie aasta jooksul ehitatutega võrreldes nii palju väiksem ja toetusmäärad suuremad, et ka kõige tõhusamalt toimivates uutes tootmiskompleksides on kulumi osakaal tootmisomahinnas suurem kui vanemates hoonetes opereerivatel ettevõtetel. Samas tuleb hakata vanemaid lautu renoveerima uueaegsete ehitushindadega, järelikult peaks see erinevus kulumis aja jooksul taanduma. See näitab, et majanduskeskkonnas, kus ehitushindade tõus on laenuintresside tõusust tunduvalt kiirem, tuleks tootmist tõhustavad ehitusinvesteeringud teha nii kiiresti kui rahavood lubavad.

Piima jääktulu on hea indikaator

Kahe aasta tulemuste põhjal kujuneb üheks tähtsaks indikaatoriks piima jääktulu (margin over concentrates). Sellega on hea iseloomustada tootmise üldist kasumlikkust. Piima jääktuluna mõistame piima müügitulu, millest on lahutatud lüpsikarja lisasöötade kulu ja seejärel on tulemus jagatud lüpsikarja söötmispäevade arvuga. Nii leitakse piima jääktulu lüpsilehma kohta päevas. Piima jääktulu on ülevaatlik näitaja, kuna see seob viis olulist tegurit, millest igaühe eraldi maksimeerimine võib mõjutada tootmise kogukasumlikkust hoopis vastupidiselt. Need näitajad on järgmised:

• Piimatoodang lehma kohta.
• Piima kaubalisus (kui suur osa toodetud piimast läheb müüki).
• Piima hind.
• Lisasööda kogus lehma kohta.
• Lisasööda hind.

Näiteks vaid piimakoguse suurendamisele keskendumine võib täiendavat kasumit mitte anda, kui arvestada ka täiendavat lisasöödakulu ja suuremate lisasöödakogustega kaasneda võivaid loomade ainevahetusprobleeme. Piima jääktulu maksimeerimine tähendab aga keskendumist sellele, et piima müügitulust jääks pärast lisasöödakulu võimalikult palju järele – see on raha, millega kaetakse püsikulud, varutakse põhisööt ja teenitakse kasum.

Kuna jääktulu muutus püsikulusid ei mõjuta (tööjõukulud ja kulum on võrdsed igasuguse piimamüügitulu ja lisasöödakulu korral!), siis jääktulu muutus tähendab ka sama suurt muutust kasumis. Samamoodi võib sarnase piimahinna korral võrreldavast ettevõttest väiksemat jääktulu vaadelda kui realiseerimata kasumipotentsiaali.

Joonisel 3 näidatakse projektis osalevate ettevõtete 2017. a ja 2018. a tootmiskasumit ning jääktulu. Kusjuures piima müügihind on teisendatud võrdseks (mõlema aasta mediaanhind). Seetõttu erinevad ettevõtete tulemused ainult piima müügikoguse ja lisasöödakulu poolest. Lisasöötade hinnad on kõigi ettevõtete jaoks turuhinnapõhised ja seetõttu sarnased, nii jäävad erinevusi selgitavasse valemisse sisuliselt alles ainult piima müügikogus, lisasöödakogus ja kaudselt ka põhisööda toiteväärtus kui väga oluline tegur.

Põhisööt määrab paljugi

Põhisööda toiteväärtusest sõltub, kas lisasöödale tehtava kulutuse abil toodetakse täiendavat piima või kompenseeritakse lisasöödaga hoopis kesist põhisööta. Kuna lisasööda toitaineühik on reeglina 2–4 korda kallim kui seesama toitaineühik heas põhisöödas, siis tähendab iga põhisöödast saamata jäänud toitaineühiku kompenseerimine ettevõttele täiendavat rahalist kulu, väiksemat jääktulu ja lõpuks ka vähem kasumit.

Seni kogutud andmete põhjal võib nimetada ka ühe seaduspärasuse. Nullist suurema tootmiskasumi saavutamiseks peab jääktulu olema vähemalt 6 eurot lüpsikarja söötmispäeva kohta. Seda näitab ka joonis 3.

Jääktulu on ettevõtte piimatoodangu ja söödaratsioonide summeerimise kaudu lihtne välja arvutada. Kui tulemus on väiksem kui tänane piimahind, siis on tootmise selles lõigus probleem, mida tuleks viivitamatult kõrvaldama hakata. Põhisööda toiteväärtuse kõrval võib põhjus olla ka söödaratsiooni kokkupanekus, karjatervises, sigivuses, lüpsikorralduses (mastiit) ja mujalgi.

Projekti tulemused

Joonis 1

Ettevõtete tootmiskasum tonni piima kohta erines 100 euro võrra.
Värvilised mummud tähistavad projektis osalenud 19 ettevõtet. Mida suurem mumm, seda suurema lehmade arvuga ettevõte.

Joonis 2

Piima tootmisomahinna mediaan ja varieeruvus ettevõtete vahel. Püstine joon tähistab mediaani, sellest vasakul ja paremal asuvad punktikesed tähistavad projektis osalenud ettevõtteid.

Joonis 3

Piima jääktulu ja tootmiskasum: 2017. a oli rohkem kasumlikke ettevõtteid.

Ettevõtted saavad Agroinfo projektiga ka praegu liituda. Osalemine ja tagasiside saamine on tasuta, kuid oma ettevõtte kohta tuleb vajalikud andmed kokku koguda ja need kokkulepitud ajal projekti infosüsteemi sisestada.