Milline on Eesti keskmine metsaomanik? Sellele küsimusele vastamine polegi nii kerge, sest reeglina tõelist „keskmist“ päriselus ei eksisteerigi.
Erinevaid andmeid kasutades on aga võimalik ka see „tõeline keskmine“ ellu äratada ja teda iseloomustada. Nii lõimegi aastaraamatute Mets 2009, Mets 2016 ja Mets 2017, uuringu „Eesti erametsaomandi struktuur ja kasutamine 2015. aastal“ ning statistikaameti andmete põhjal „keskmise metsaomaniku“ portree aastatel 2009 ja 2019. Üks asi on kindel: keskmine metsaomanik on kümne aasta jooksul mõnevõrra muutunud.
Keskmine metsaomanik aastal 2009: Andres Tamm
Kõrgharidusega, vanus 46 aastat, sündinud märtsikuus, elukoht Harjumaal. Andrese metsamaa suurus on 6,1 hektarit ning see asub ühel katastriüksusel Harjumaal. Andres on üks Eesti 93 271 erametsaomanikust.
Metsaomanikuks sai ta hiljuti, kui talle tagastati omandireformi käigus metsamaa. Tegu on metsaga, millest 27% on küpset, 12% valmivat, 39% keskealist, 5% latimetsa ja 1% noorendikku. Tema metsa vanuseline jaotus kopeerib enam-vähem täpselt kogu Eesti metsa vanuselist jaotust.
Kasvukoha järgi on Andrese mets palumets (kõige levinum metsatüüp Harjumaal), kus peaks kasvama kõige enam mändi. Kuna aga Andrese mets on statistiline keskmine, siis tema metsas kasvab peamiselt kaske (32%), veidi vähem mändi (27%) ja kuuske (25%) ning veidi ka halli leppa (9%). Keskmine puidu tagavara on ühel hektaril 188 m³.
Suure tõenäosusega ei ole Andrese mets inventeeritud, sest 2010. aastal oli Harjumaa erametsadest inventeeritud vähem kui pool. Seega pole Andresel ka kehtivat metsakorralduskava ning erametsaomanikele suunatud toetusi ta taotleda ei saa (erinevaid toetusi sai 2010. aastal vaid 4,6% erametsaomanikest). Ka ei kuulu Andres veel Metsaühistu ridadesse (2010. aastal oli ühistegevusega liitunud vaid 2,6% erametsaomanikest).
Keskmine metsaomanik ei olnud 2009. aastal eriti aktiivne metsa majandaja (erinevaid metsamajanduslikke tegevusi kavandas 2010. aastal vaid 12% füüsilistest isikutest metsaomanikke), seega pole Andresel vaja planeerida ka metsauuendust, mida 2009. aastal plaanisid erametsaomanikud teha vaid 6% neile kuuluvast metsamaa pindalast.
Keskmine metsaomanik aastal 2019: Aivar Tamm
Saage palun tuttavaks – Eesti keskmine metsaomanik aastal 2019 on Aivar Tamm. Kõrgharidusega, vanus 51 aastat, sündinud märtsikuus, elukoht Harjumaal. Aivar töötab metallitööstuses spetsialistina.
Aivari metsamaa suurus on 6,9 hektarit ning see asub ühel katastriüksusel Harjumaal. Metsaomanikuks sai ta kümmekond aastat tagasi, kui vanemad andsid talle üle tagastatud metsamaa. Tegu on metsaga, millest 2,3 hektarit on küpset, 2 hektarit valmivat, 1,6 hektarit keskealist, pool hektarit latimetsa ja 0,3 hektarit noorendikku. Tema metsa vanuseline jaotus kopeerib enam-vähem täpselt kogu Eesti metsa vanuselist jaotust.
Kasvukoha järgi on Aivaril jänesekapsamets (Eesti levinuim metsatüüp) ehk siis laanemets, kus kasvab peamiselt kuuske, veidi ka kaske, haaba ja halli leppa. Keskmine puidu tagavara on ühel hektaril 204,7 m³.
Keskmine metsaomanik ei ole küll eriti aktiivne metsa majandaja (erinevaid metsamajanduslikke tegevusi kavandas 2014. aastal vaid 9,2% füüsilistest isikutest metsaomanikke), kuid Aivar kuulub vähemuse hulka ja on aktiivne metsa majandaja. See tähendab, et Aivaril on plaanis teha metsaraiet (raieid kavandas kõigist tegevusi planeerinud füüsilistest isikutest metsaomanikest koguni 94%). Kuna aga Aivar on hoolas keskmine metsaomanik, siis on tal plaanis teha harvendusraiet. Mõne aasta pärast kavandab ta uuendusraiet.
Aktiivse metsaomanikuna kuulub Aivar ka metsaühistusse (metsaühistute liikmetest enam kui 90% on füüsilisest isikust metsaomanikud). Muide, sarnaselt paljudele Eesti metsaomanikele kaalub ka Aivar aeg-ajalt oma metsamaa müümist mõnele suurele metsandusettevõttele.
Hea teada
Mille poolest erineb Andres Aivarist?
Teisisõnu: mis on peamised erinevused 2009. ja 2019. aasta keskmiste erametsaomanike vahel? Eelkõige on kasvanud erametsaomanike aktiivsus oma metsa majandamisel.
Kui 2009. aastal planeerisid oma metsas erinevaid töid vähesed metsaomanikud ning enamik neist uuendusraieid, siis kümne aastaga on oluliselt kasvanud erametsaomanike soov ja tahe tegeleda ka metsauuenduse ning hooldusraietega. Samuti on kasvanud toetusi taotlevate ja neid ka saanud metsaomanike arv.
Usk koos tegutsemisse
Kuigi esimesed metsaühistud asutati taasiseseisvunud Eestis rohkem kui 20 aastat tagasi, ei olnud algusaastate metsaühistud sellised nagu praegu. Üks suurimaid erinevusi oli see, et metsaühistud keskendusid niinimetatud „pehmetele“ tegevustele – nõustamised, koolitused ja toetuste tutvustamine. Metsade majandamisega tookord enamasti ei tegeletud.
Kümme aastat tagasi algas aga metsaühistute tihedam koostöö. Muu hulgas tähendab see ka seda, et tänavu juunis tähistas Metsaühistu oma kümnendat sünnipäeva.
Kõige olulisem kümne aasta jooksul toimunud muudatus on erametsaomanike aktiivne liitumine ühistegevusega. Kui 2010. aastal oli metsaühistutega liitunud 2,6% erametsaomanikest, siis praeguseks on metsaühistutes kümnendik erametsaomanikest.
