Kui mõtleme puid ohustavatele looduslikele vaenlastele, siis eelkõige tulevad meelde seened (näiteks paljuräägitud juurepess) või kobras, kes võib langetada üsna jämedaid puid. Pisike putukas aga ohtlik ei tundu. Siiski – nüüdisaegse elusorganismide süsteemi looja Carl Linne poolt „omaette kirjutajaks“ (lps typographus) ristitud kuuse-kooreürask põhjustab Eestis üha rohkemaid sanitaarraieid.
„Metsameestel tasub tänavu valmis olla üraskirüüsteks,“ „Metsamehed mures: pärast põuast suve hävitab kooreürask kuusemetsi“ – need on pealkirjad sellekevadistest ajalehtedest. Keilast, Rakverest, Põlvast ja mujaltki tulevad teated, et üraskihordid järavad linnametsi ja kuused on tõsises ohus.
Kaks põlvkonda üraskeid aastas
Kas selline kuuse-kooreüraskite (üraskite perekonna esindajaid on Eestis ligi 70 liiki) levik on midagi enneolematut? Jah ja ei. Jutuks olev ürask on meie põline liik. Küll aga on paaril viimasel aastakümnel tähele pandud, et selle putuka lendlus toimub varem, areng on kiirem ja varasema ühe põlvkonna asemel areneb tal reeglina kaks põlvkonda aastas. „Teine põlvkond on sageli arvukam kui esimene ja selle tekitatud kahjustused võivad olla oluliselt suuremad,” hoiatas 2013. aastal keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialist Heino Õunap ajakirjas Eesti Mets.
Üraskite leviku kasvu üks põhjus on kliimamuutused, mille tagajärjel on me suved kuivemad ja talved soojemad. Need on üraskitele vägagi sobivad tingimused – kuna kuuse-kooreürask talvitub pinnases, on karmil talvel sügavalt läbikülmuv pinnas talle hukatuslik. Kui aga talv on soe, jääb ka rohkem putukaid ellu. Välja ronivad talve üle elanud üraskid kevadel, kui õhutemperatuur on tõusnud 15–20 kraadini ja pinnas on soojenenud 10 kraadini.
Kus on, sinna tuleb juurde
Mullast väljunud mardikad hakkavad kohe otsima asustamiseks sobivaid puid. Kui isasputukas on selle leidnud, hakkab ta koorde sisenemisava närima ja samal ajal eritama kogunemisferomooni. See lõhnaainete segu viitab liigikaaslastele, et puu on asustamiskõlblik ja meelitab neid ligi – nii isas- kui ka emasputukaid. Üraskid asuvad kaevandama käike piki puutüve, mis ei ole puule väga ohtlik. Ohtlikuks muutuvad nende rohkearvulised vastsed, kes kaevandavad käigu risti emakäiguga, see aga lõikab läbi puu juhtsooned ja lõpuks kuivab puu ära.
Asja teeb hullemaks see, et üraskitest äsja asustatuid puid ära tunda on väga raske. Kui puu juba kuivab, on õige tõrjeaeg enamasti juba möödas. Kui on aga kahtlus, et üraskid on metsas, saab kasutada püünispuid.
Püünispuudeks langetatakse vigastatud, nõrgestatud või kasvus allajäänud kuuski eelmise aasta kahjustuskolde läheduses märtsis või aprilli alguses. Püünispuudena saab kasutada ka hilissügisest ning talvist tormimurdu ja -heidet, samuti lume raskuse all murdunud kuuski.
Püünispuud soovitatakse langetada 5–10-puuliste gruppidena ja laasida. Koha valikul peab arvestama ka seda, et veel sama aasta kevadel tuleb need puud metsast välja vedada. Silmas tuleb pidada, et hoolimata püünispuude kasutamisest asustab kuuse-kooreürask sageli ka kasvavaid puid.
Uus trend puidukahjurite avastamisel – üraskikoer!
Ülemöödunud suvel toimunud erametsanduse õppereis Rootsi oli põnev. „Saime tutvuda ka väga huvitava meetodiga puidukahjurite avastamiseks – Rootsis kasutatakse selleks üraskikoeri,“ rääkis Erki Vinni Põlvamaa Metsaühistust.
Koerad on välja õpetatud värsket üraskikahjustust avastama. Väljaõppel kasutatakse kooreüraski feromoone, mille lõhna õpivad koerad ära tundma. Hiljem on terava ninaga abilistel lihtne puud nuusutada ja tuttava lõhna peale reageerida. Edasi saab metsaomanik värske kahjustusega puu maha raiuda ja materjali veel kvaliteetsena müüki suunata.
Üraskikoeri õpetatakse mängu abil ja ka hiljem tehtav töö on koerte jaoks mäng. Metsas näeb see välja nii, et koerte omanik tuleb kahe koeraga metsa ning laseb ühe looma „tööle“. Kui koer leiab tuttava feromoonilõhnaga kuuse, hakkab ta selle juures haukuma ja puu peale hüppama. Loomulikult ootab teda selle eest preemia!
Metsas teeb koer järjest tööd ühe tunni, siis järgneb tund puhkust, mil puid kontrollib paariline. Ühe tunniga jõuab koer üle kontrollida 5–10 hektarit metsa, täpne „tööjõudlus“ sõltub kahjustuste hulgast.
