Kombineerides bioloogilisi, mehaanilisi ja keemilisi taimekaitselahendusi, saab tõsta kultuurtaimede vastupanu- ja konkurentsivõimet, hoida taimekahjustajad majanduslikult ja ökoloogiliselt põhjendatud tasemel ning säilitada tasakaalu looduse ja inimtegevuse vahel.
Taimekaitsevahendi professionaalne kasutaja peab kahjustajate leviku piiramiseks ja tõrjeks rakendama integreeritud taimekaitset. Õigel ajal tehtud tarkade valikute tulemus on terved taimed, hea saagikus ja puhas keskkond.
Järgige head taimekasvatustava
Hea taimekasvatustava on tootmisviis, kus järgitakse külvikorda ning kasutatakse väetisi ja taimekaitsevahendeid keskkonnasõbralikult. Samuti niidetakse vähemalt kord aastas põllumajanduslikust kasutusest ajutiselt väljas olevat võsastumata haritavat maad.
Viimaste aastate seireandmed näitavad, et muldade happesus ja selle neutraliseerimiseks vajaminev lubjakogus üha kasvab. Happeline muld on aga soodne kasvukeskkond paljudele haigustekitajatele. Ühtlasi pärsib happeline keskkond taimedel toitainete omastamist. Toitainete raskendatud kättesaamine ning liigne mullast väljaleostumine võib viia taimede ikaldumiseni. Seetõttu on oluline muldade hapestumise ennetusviis järjepidev lubiväetiste kasutamine vastavalt mulla omadustele ja vajadustele.
Pikemaks ajaks planeeritud põllumajanduskultuuride paiknemise ja järgnevuse süsteem külvikorraväljadel aitab ennetada taimekahjustajaid.
Samuti on hea ennetus viljavaheldus ehk samal põllul erinevate bioloogiliste omadustega kultuuride (viljade) vaheldumine. Külvikorra alusel kasvatatavate kultuuride kasvukoha regulaarne vahetamine loob taimedele soodsamad kasvutingimused ja hoiab lisaks kahjuritele kontrolli all ka umbrohtumist ja taimehaigusi. Tulemuseks on suurem saagikus ja viljakam muld.
Vaatlemine eelneb tõrjumisele
Väga oluline on tunda taimekahjustajaid ja nende looduslikke piirajaid. Põllul tuleb teha vaatlusi, et hinnata tõrjevajadust. Vaatluse tulemusena ning tõrjekriteeriume arvestades on võimalik otsustada, kas, millal ja millise meetodiga on otstarbekas sekkuda. Vajadusel on alati kasulik konsulteerida sõltumatu nõustajaga.
Näiteid tõrjekriteeriumitest:
- Hiilamardika tõrjekriteerium on üks-kaks mardikat ühe õiepungade faasis rapsitaime kohta või vahetult õitsemise eel neli mardikat taime kohta.
- Lehetäide tõrjekriteerium teraviljadel on kümme lehetäid ühe produktiivvõrse kohta.
- Varre-peitkärsakas, kõdra-peitkärsakas, kapsakoi ja maakirbud kahjustavad ristõielisi kultuure (sealhulgas rapsi ja rüpsi). Varre-peitkärsaka tõrjekriteerium on üks mardikas kuue taime kohta, kõdra-peitkärsakal üks kahjustaja ühe valmis taime kohta. Kapsakoi tõrjet on vaja siis, kui ühel taimel on 5–10 röövikut ja selliseid taimi on põllul vähemalt 10%. Maakirbu tõrjekriteerium on üks kahjustaja taime kohta.
- Kaunviljade üks suurim kahjustaja on hernekärsakas, mida peaks tõrjuma siis, kui ruutmeetril on vähemalt kümme kärsakat.
Ennetavat tõrjet pole vaja
Tõrjuda tuleb vajadusel, mitte ennetavalt ning alati arvestada sobilike ilmastikutingimustega. Et vältida kõrvalmõju teket, peab tõrje olema suunatud üksnes sihtorganismile. Eelistama peab mehaanilist umbrohutõrjet (niitmine, rohimine), samuti bioloogilisi ja teisi kemikaalivabu taimekaitselahendusi. Keemiliste taimekaitsevahendite puhul kehtib üldine reegel – kasutada nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik.
Pärast kasvuperioodi tuleb hinnata taimekaitsetööde vajalikkust ja tõhusust. Kasulik on üles märkida ebaõnnestunud või tegemata jäänud taimekaitsetööd, et teha järeldused tööde parandamiseks järgmisel aastal.
Hea teada
Integreeritud taimekaitse neli sammu: Enneta ⇒ Vaatle ⇒ Sekku ⇒ Analüüsi
- Integreeritud taimekaitse suunised tähtsamate põllukultuuride kaupa leiab Eesti Taimekasvatuse Instituudi veebilehelt www.etki.ee/valdkonnad/taimekaitse.
- Operatiivne info taimekahjustajate levikust koos optimaalsete tõrjesoovitustega avaldatakse veebilehel monitooring.etki.ee.
- Integreeritud taimekaitse rakendamise punktisüsteemi enesekontrolliks saab alla laadida maaeluministeeriumi kodulehelt.