Lihaveised sobivad Karula kuplitele

Oma põllumajandusettevõtte asutas Mehis Visnapuu kohe pärast kutsekooli lõpetamist, vaid 20-aastaselt. Siis võttis ta ka esimese päris oma karja – 20 amme. „Idee oli võtta nii suur kari, et jõuaks seda muu töö kõrvalt pidada. Minu põhitöö on tegelikult isa karjafarmis, kus temaga kahe peale majandame,“ selgitab ta. Praegu elab Mooratsi talu ümber maalilistel küngastel 40 Mehise ammlehma ning kodulähedast karja pole tal plaanis praegu suurendada – karjamaadega on nimelt nappus käes. „Ega see ongi vast viimane piir, kuid jõuad loomi pidada muu töö kõrvalt,“ nendib noorperemees.

Lihaveis sobib selliseks pidamiseks tema sõnul väga hästi, sest on vähenõudlik. Eriti just Herefordi tõugu veised, keda Mehis kasvatab. „Nemad on nõus ka veidi kehvemate, poollooduslike karjamaadega. Nad on hästi terved, saavad poegimisega enamasti ise hakkama. Üldiselt peetakse Herefordi tõugu veiseid n-ö lollikindlateks – nad andestavad algaja kasvataja vigu, on hästi rahulikud ning vähenõudlikud. Ja minu arvates nad ka sobivad väga hästi välimuse poolest siia kuplitele!“

Põhitöö suures farmis

Mehise päevad näevad välja nii, et hommikul toimetab ta kodus loomad ära ning vaatab üle ka karjaaiad. Kõige olulisem veisekasvatuse juures olevatki see, et aed peaks. Edasi algab tööpäev 20 kilomeetri kaugusel Haabsaare farmis, mida majandavad Mehis ja ta isa Silver. „Isaga koos toimetades tuleb sügisel lauta koos noortega 500 looma. See on Eesti kohta juba arvestatava suurusega kari,“ räägib Mehis. Üldse on sealkandis veisekasvatus hästi levinud, suuresti kuplite ja poollooduslike alade tõttu. Veisele väga meeldib mööda kupleid liikuda, vahepeal lähevad nad mäe otsa, kus on tuult rohkem ja putukaid vähem ning sööma tulevad kahe mäe vahele. Mitmekesist taimestikku süües kasvab ka väga maitsev liha.

Õhtul koju jõudes vaatab Mehis taas loomad üle, kuid kiiretel aegadel juhtub sedagi, et mitu päeva ei jõua veiste juurde koplisse. „Nendega peab ikka suhtlema, sest muidu metsistuvad ära,“ sõnab ta ja kutsub karja. Eemalt künka pealt hakkab kogu seltskond nagu üks mees kohe peremehe poole rühkima. „Loomulikult tuleb silma rohkem peal hoida poegimise ajal. Õnneks mul on küll läinud nii hästi, et veterinaari pole pidanud poegimisele appi kutsuma, vaid olen saanud ise abistada, kui vaja,“ rõõmustab Mehis.

Pruuni-valgekirjud Herefordid elavad aasta ringi väljas. Talveks on neil küll kerglaut, kus nad saavad vabalt sisse-välja käia. Sees käivad nad aga vaid söömas ja lörtsise ilmaga varju otsimas, seevastu kõva pakase ja tuisuga eelistavad hoopis õues olla. „Võtavad koha sisse kuskil künka peal ja naudivad tuult,“ sõnab Mehis.

Veiseliha turustab ta MTÜ Liivimaa Lihaveise kaudu, pullvasikad sõidavad Türki, kui seal turgu on. Lehmvasikad lähevad müüki mullikatena ja kui mõnda müüa ei tihka, siis kombinaati. Ilusamad aga jätab Mehis omale karjatäienduseks. Lisaks veistele kasvatab ta ka veel kõikvõimalikke maheteravilju umbes kolmesajal hektaril.

Ise tuleb osata võimalikult palju

Mooratsi talus tööd jagub. Mehis ja ta abikaasa Marina, kes töötab Valgas pereõena, on alustanud elumaja kordategemist ning siis ootab järge tall, mis Lõuna-Eesti kombekohaselt ehitatud savist. Tall on koduks Mehise õe Meeri hobustele. „Olen jah nii hea vend, et hoolitsen õe hobuste eest seni, kuni tema teeb doktoritööd,“ muigab Mehis.

Mehise põhimõte on see, et talus tuleb ise ära teha niipalju kui võimalik ja taluperemees peab oskama kõike teha. Just selle ideega on tal plaanis tänavu talvel õppida ära loomade kunstseemendamine. „Kui selle käppa saab, on kokkuhoid suur – pulli pidamine ei ole odav lõbu. Samas pullil on eeliseid – lehma innaaja tunneb ta eksimatult ära ning just selle väljapeilimine ongi kunstseemendamise juures kõige keerulisem ja ka asja õnnestumisel määrav.“

Eks mõnikord kutsutakse Mooratsile ka abilisi appi. Aga nendega olevat sebimist palju – Mehis on kutsunud tööle kohalikke noori ja alguses tundub, et neil ongi huvi. „Kahjuks enamasti jätkub seda nädalaks. Noored arvavad, et kõik käib läbi arvutite ja nutitelefonide, ka karjaaia parandamine. Aga kui päriselt on vaja aiatagust trimmeriga niita, siis see on juba liiga raske töö. Linnas saab suuremat raha lihtsamalt,“ räägib Mehis. „Möödunud talvel proovisin esimest korda ka kursusekaaslasi praktikantidena. Nendel oli endal ka huvi, tahavad võtta mõnekümne pealist karja ja siis tulidki koolipraktika raames minu juurde. Üks otsustas küll ringi, et veel ei võta loomi – kogub  paar aastat julgust ja tarkust. Poegimisaeg ehmatab, kardetakse, et äkki ei saa hakkama looma aitamisega.“

Karula kandis elu keeb

Mehis mäletab hästi aegu, kui ümbruskonnas võimutses võsa ja kupleid polnud õieti nähagi. See kõik on nüüd muutunud, kuplid on avatud, seal söövad veised ja lambad või kasvab vili. Vabu maju ja maid ümbruskonnas naljalt saada ei ole. Siia on tulnud palju noort ja ettevõtlikku rahvast mujalt, ka Tallinnast. Eks kaunis ümbrus meelitab.

Valka on Mooratsilt 24 kilomeetrit, Tartusse tund aega sõita. „Sõbrad ikka mõnikord küsivad, et kas ma ei taha õhtul kinno või muidu välja minna, aga ei tõmba – mul on kodus kino iga päev,“ ütleb Mehis. „Või küsib kaasa, et kas ma ei taha mõnele suurele linnale lähemale kolida. Ka ema on mind kutsunud Põhja-Eestisse tagasi, et mis ma siin kuplite vahel jändan, tulgu sinna – vanavanemate maad ootavad harimist. Aga ma ei taha, mulle meeldib just siin, kus traktoriga mäekünkal sõites ongi adrenaliin üleval, et kas seekord lähed ümber.“

Natuke teeb noorel põllumehel aga meele mõruks susser-vusser toetustega ja silmakirjalikkus seoses mahepõllundusega. „Noortaluniku toetuse saamiseks on üks nõue hariduse olemasolu. Tulemus – koolis käivad inimesed, kes tahavad saada toetust, kuid kel tegelikult ei ole plaanis põllumeheks saada. Näiteks võetakse toetuse abil mõni loom või ehitatakse suur väliköök, mille küljes on pisike laudake,“ märgib ta. Nimelt olla uus trend see, et suurfarm teeb igast oma traktoristist noortaluniku – saadab ta õppima, et mees saaks toetust ja farm selle abil uue traktori ühes traktoristiga.

Mahepõllundusega toimuv on ka veidi arusaamatu. Ühelt poolt justkui väga soositakse ja kiidetakse maheharimist ning Mehisel ja Silveril on see lausa elustiili küsimus. Teisalt aga tehakse igasuguste nõuete ja kompensatsioonide vähendamisega asja aina keerulisemaks.

Muidu aga on põllumajandusega Mehise pilgu läbi hästi. Ala on muutunud noorte hulgas populaarsemaks. Mehis on tundnud, et varem suhtuti maaelusse kuidagi üleolevalt, kuid nüüd on pigem nii, et linnakülalised kadestavad teda. „Ma nimetan ennast maakaks, ja uhkusega. See ei ole enam sõimusõna! Tore on, et ka põllumeest hinnatakse ning saadakse aru, mida ta teeb ning miks on tema töö tähtis,“ lisab ta.

KOMMENTAAR

Iga töö olgu hästi tehtud

Mehise isa Silver Visnapuu räägib, et Mehis tahtis Lõuna-Eestisse elama tulla juba lapsena. „Juba vanaisaga metsas käies ehitas ta alailma igasuguseid onne ja toimetas koos vanaisaga. Nii oligi asjade loogiline jätk, et vanaisa talu jääb just Mehisele,“ räägib Silver Visnapuu.