Põlvamaal asuva Külmsoo talu vanaperemees Raivo Musting on talupidamise üle andnud pojale ja saab praegu nautida rahulikumat elu. Kuigi põllumehepõli pole olnud just meelakkumine, on Raivo Musting endas kindel – ta ei kahetse hetkekski, et alustas 30 aastat tagasi talupidamisega.
Ütlesite hiljaaegu, et Teie elus on kätte jõudnud mõnus rantjeepõli – talu juhtimine on pojale üle antud ja saate rahulikult pensionäripõlve nautida. Ise tulite hetk tagasi lauda juurest, kus käib lauda II etapi ehitus. Kuidas see rantjee-eluga kokku käib?
Praegu käib tõesti lauda II etapi ehitus, kuhu tulevad noorloomad. Laut, kus praegu on noorkari, valmis 1964. aastal ja see lihtsalt kukub ühel hetkel kaela. Seal on inimesel paha, seal on loomal paha, seal on pime, seal on kõik hädad. Nõuded lähevad järjest karmimaks ja loomade heaolu peab olema tagatud.
Loomade arv meil sellega aga ei suurene – 250 lüpsilehma pluss noorkari, see ongi meie maksimum, rohkem ei saa. Sama asi on ka silohoidlatega – selleks, et vastata kõikidele keskkonnanõuetele, tuleb investeerida, midagi teha ei ole.
Rääkides investeerimisest – kui kerge või raske see praeguse 300-eurose piimatonni juures üldse on?
Suhteliselt keeruline. Kõige targem oleks mitte investeerida, kuid vana laut oleks ühel päeval lihtsalt kokku kukkunud ja siis poleks noorkarja kuhugi panna. Uued silohoidlad on valmis – kaks löövi, kumbki mahutab 1200 tonni, lägalate laiendused on ka valmis. Nii et tööd on tehtud usinalt.
Vajalikud investeeringud on tehtud, Külmsoo talus on Eesti üks tippkarjasid. Seega võib eluga rahul olla?
Ütleme nii, et meie kari on üks väheseid, kelle piima valk ja rasv vastab Saksamaa piimastandardile ehk rasv üle 4 ja valk üle 3,5%. Ainuke häda on selles, et piima kokkuostuhind ei vasta Saksa standardile. Kui härra minister räägib inimeste maale tagasitoomisest, siis minu seisukoht on see, et kui ma pean konkureerima kogu Euroopa tööjõuturul, siis ma pean saama ka Euroopa keskmist hinda. Kui ma seda ei saa, siis minister võib pingutada palju tahes – rahvas maale ei tule. Lubatakse küll laenu, kuid laenu teenindamiseks on inimesel vaja korralikku palka. Otsime endale lüpsjat, palk 1600 eurot, neli päeva tööl, kaks vaba. Nulliring, keegi ei võta isegi ühendust.
Seetõttu töötavad Külmsoo laudas ka ukrainlased?
Just, mul on kaks ukrainlannat lüpsmas ja üks noormees on traktori peal. Tegin töölistemajaks korda Kiuma vana koolimaja ja nad elavad nüüd seal. Nad töötavad korralikult, kuna neil on üks asi, mis meie inimestel puudub – töötahe. Nad tahavad raha teenida. Mul on näiteks üks lüpsja, kes saadab kogu teenitud raha koju ja jätab kuus endale 150 eurot elamiseks. Kui tal juhtub vaba päev olema, tuleb ikka küsima, kas mingit tööd ei saaks.
Ukrainlased on ju Eesti riigile väga head lüpsilehmad – neil lähevad alguses maksud maha ju kohe esimese euro pealt. Ma olen poliitikutele öelnud, ärge jumala pärast nende tulekut ära keelake. Nad on tublid!
Teisalt olen ma välja õpetanud neli traktoristi ja ainult kaks neist olid asjalikud. Üks põhjus on ka selles, et meie noortel pole enam töökasvatust. Ma ei või ju tänapäeval lapsi isegi muru niitma panna. Aga kust see töökasvatus siis tuleb!?
Mu enda lapsed on maast-madalast tööd teinud ja nüüdseks on kõik kolm kõrgharidusega. Tõsi küll, eks nad hiljem ole naernud, et kaebavad mu tagantjärele lapstööjõu kasutamise pärast inimõiguste kohtusse. Kuid meil on praegu igatahes väga mõnus omavahel olla ja poeg Ole võttis üle ka mu elutöö – Külmsoo talu juhtimise, mis näitab, et ma olen neid õigesti kasvatanud.
See on talunikule suur õnn, kui lapsed võtavad töö üle?
Mul on väga vedanud, et mul oli, kellele talu edasi anda. Sest kui poleks poeg Olet, oleksin pidanud kas talu maha müüma või andma maad rendile ja lõpetama loomapidamise. Mina ise lihtsalt enam ei jõua, üks seljaoperatsioon on juba üle elatud. Nüüd ongi nii välja kujunenud, et Ole juhib ja mina nina vahele ei topi. Mina tegelen tehnikaga, käin põllud üle ja tema peal on üldjuhtimine.
Kui me 1989. aasta jaanuaris talupidamisega alustasime, oli meil üks ostetud vasikas.
Nüüd ma ütlen, et alla 250–300 lüpsilehma pole võimalik ära majandada.
Mul on siiralt kahju kõigist 100-pealistest lüpsikarjadest, nad kõik lõpetavad sellel päeval, kui peremees ja perenaine enam ei jaksa. 100-pealise karja juures sa töötajat palgata ei suuda ja 24/7 pole meist keegi võimeline töötama.
Piimalehmade arv pole Eestis pärast ühtegi kriisi taastunud ja ka praegu liigub see langustrendis. Vaatamata sellele, et Eesti piimakari on oma toodangu poolest ühe lehma kohta Euroopas teisel ja maailmas viiendal kohal. Käesoleval aastal võib juhtuda, et keskmine lehma aastatoodang ületab juba 10 000 kg piiri.
Olete rääkinud, et Külmsoo tippkari sõi ära 1600 tihumeetrit puitu. Kuidas see juhtus?
Asi oli tegelikult väga lihtne. Mets läks selle nahka, et maksta panga ees oma kohustused. 2016. aastal oli piimatonni kokkuostuhind 190 eurot ja piimatonni omahind oli 290–300 eurot. Talu tootis iga kuu 12 000 eurot kahjumit, ja kui sa küsid, kus see 12 000 eurot oli, siis oli see maksmata arvete pakis. Tootmist ma ju peatada ei saanud, sest kui ma pistiku oleks piltlikult öeldes seinast välja tõmmanud, siis oleks olnud kõik – sellist masinavärki enam uuesti käivitada ei saa.
Palju talul praegu metsa on?
Müüsime ära palki ja noorendikuga metsamaad – kõik selleks, et säilitada Eesti üks tippkarju. Praegu on meil 14 hektarit metsa ja metsamajandamisel on mul abiks olnud Põlvamaa Metsaühistu. Nad on väga tublid – kui nad on mul metsa üles töötanud, siis pärast ei jäänud maha muud kui mõni kooretükk. Hiljem ostsin ma neilt ka istikuid, mille kasvamamineku protsent on väga suur – kusagil 90%. Praeguseks on noored männid juba 80 cm kõrgused, nii et ma olen väga rahul, ühistu toimib.
Eelöeldu taustal on eriti valus, et valitsus ei pidanud sõna ja loobus jälle üleminekutoetuste täielikust maksmisest?
Ütleme nii. Kui Reformierakond võttis ära 15 miljonit üleminekutoetusi, siis läks selle tulemusel piltlikult öeldes 20 000 lehma loojakarja. Praeguste piimahindade juures oleks see 60 miljonit eurot aastas, millest oleks laekunud riigile maksud. Ma pole keskerakonna liige, kuid keskerakond päästis tookord Eesti tipptasemel piimakarja.
Aga ma ütlen veel kord: kui poleks olnud Euroopa Liitu, siis räägiksime Eesti põllumajandusest mineviku vormis.
Lõpetuseks üks kiuslik küsimus. Kui saaks ajaratast tagasi keerata, kas alustaksite nagu 30 aastat tagasi talupidamisega või jääksite edasi kraana peale ja töötaksite ehitusel?
Ma ei kahetse midagi, sest kõige rumalam on müüa oma tööjõudu. Vaatamata kõigele olen ma rahul. Lapsed on koolitatud, püsti on pandud täiesti normaalne tootmisfirma. Külmsoo talu on minu elutöö, olen uhke oma töö ja laste üle.
