Eesti piimandussektori jätkusuutliku arengu üks eeldus on piima kuivainet väärtustava kokkuostuhinna mudeli kasutuselevõtmine.
See tähendab, et piima kokkuostuhinna mudelis peab hakkama arvestama piimarasva ja -valgu tegelikku turuhinda, mida praegu ei tehta. Loomulikult peab suurenema ka Eesti piima rasva- ja valgusisaldus.
Eesti keskmine piimatoodang ühe piimalehma kohta oli 2018. aastal 9287 kg. Selle näitaja poolest oli Eesti Euroopa Liidus Taani järel teisel kohal, kusjuures piimatoodang lehma kohta on järjepidevalt ja peaaegu sirgjooneliselt suurenenud alates 1994. aastast keskmise tempoga 243 kg aastas.
Eesti keskmine piima kokkuostuhind oli 2018. aastal 307 eurot tonni eest. Selle näitaja poolest oli Eesti EL-is 22. kohal. Eestis on piima kokkuostuhind viimase kümne aasta jooksul kõikunud vahemikus 210‒338 eurot/tonn, kuid keskeltläbi on see olnud 12% madalam kui EL-i keskmine. Seejuures pole märgata, et vahe märkimisväärselt väheneks.
Eesti keskmine piima valgusisaldus oli 2018. aastal 3,38%. Sellega oli Eesti EL-is 14. kohal. Keskmine piima valgusisaldus on viimasel kümnel aastal olnud stabiilselt vahemikus 3,34‒3,39%.
Eesti keskmine piima rasvasisaldus oli 2018. aastal 3,87%, millega olime EL-is 19. kohal. Keskmine piima rasvasisaldus on Eestis vähenenud alates 2001. aastast, seejuures viimase kümne aasta jooksul 0,17 protsendipunkti võrra.
Kuidas need neli fakti omavahel seotud on ja kas neil on mingit tähendust Eesti piimandussektori tuleviku seisukohast?
Piimatoodang suureneb ja rasvasisaldus väheneb
Eesti viimase 18 aasta statistika näitab, et samal ajal, kui keskmine piimatoodang on suurenenud, on piima rasvasisaldus vähenenud. Sama võib täheldada ka Eesti piimakarjade näitajaid kõrvutades. Suurema keskmise piimatoodanguga karjades on piima rasvasisaldus enamasti madalam. Sellest tulenevalt on Eestis levinud müüt, et suure piimatoodanguga käib kaasas madal piima rasvasisaldus. Kuid jõudluskontrolli tulemusi uurides selgub, et suhteliselt suure keskmise päevatoodangu (29 kg) juures varieerub Eesti karjades piima rasvasisaldus vahemikus 3,6‒4,4%. Seega on võimalik ka suure keskmise piimatoodangu juures saada Eesti oludes suhteliselt suure rasvasisaldusega piima.
Milline on olnud keskmise piimatoodangu ning piima rasva- ja valgusisalduse areng Kesk- ja Põhja-Euroopa nendes piimandusriikides, millega Eesti piimandussektorit sagedamini võrdleme?
Jooniselt 1 selgub, et perioodil 2007‒2017 on kõikides vaadeldavates riikides keskmine piimatoodang suurenenud. Kõige suurem kasv on olnud Eestis, Lätis, Poolas ja Tšehhis. Selgub, et ka summaarne rasva- ja valgusisaldus 1 kg piimas on enamikus neis riikides suurenenud. Ainsad erandid on Eesti ja Läti, kus piima summaarne rasva- ja valgusisaldus on vähenenud. Kõikides teistes võrdlusalustes riikides on samaaegselt suurenenud nii piima summaarne rasva- ja valgusisaldus kui ka keskmine piimatoodang lehma kohta.
Joonis 1. Keskmine piimatoodang ning summaarne piima rasva- ja valgusisaldus Eestis ja valitud EL-i riikides 2007. ja 2017. aastal
Allikas: autori koostatud Eurostati andmete põhjal.
Eri riikide keskmise piimatoodangu ning piima rasva- ja valgusisalduse trendidesse võiks suhtuda kui huvitavasse statistilisse ülevaatesse, kuid jooniselt 2 selgub, et piima rasva- ja valgusisalduse erinevus selgitab suhteliselt suurel määral (56% ulatuses), miks EL-i riikides piima kokkuostuhinnad erinevad. Joonisel 2 on esitatud rasva- ja valgusisalduse alusel standardiseeritud piima (nn ECM piim) kogus 1 kg toorpiima suhtes ja vastava riigi keskmine piima kokkuostuhind 2017. aastal.
Joonis 2. ECM ehk piima rasva- ja valgusisalduse alusel standardiseeritud mõõtpiim (antud näite puhul rasvasisaldus 3,5%, valgusisaldus 3,2%) ja keskmine piima kokkuostuhind EL-i riikides 2017. aastal (% riigi nime juures näitab ühistuliste piimatööstuste turuosa 2010. aastal).
Allikas: autori arvutused Eurostati ja Hanisch et al. (2012) andmete põhjal.
Kui võrrelda Eesti keskmist kokkuostuhinda Saksamaa omaga, siis arvestades Eesti piima väiksemat rasva- ja valgusisaldust ei ole realistlik, et piima kokkuostuhind Eestis oleks sama mis Saksamaal. Kui piima rasvasisaldus (aga ka valgusisaldus) jätkab vähenemist, siis Eesti ja EL-i keskmise piima kokkuostuhinna erinevus suureneb. See tendents peaks Eesti piimandussektorit murelikuks tegema.
Suurem rasva- ja valgusisaldus suurendaks toodangu väärtust
On tõsi, et piima kokkuostuhinda mõjutab ka tööstuste efektiivsus ja seegi, kui suur turuosa on piimatootjate ühistutele kuuluvatel piimatööstustel. Kuid ilmne on, et suurema rasva- ja valgusisaldusega piimast saab piimatööstustes rohkem lõpptooteid toota.
Kui Eesti piima rasvasisaldus suureneks 0,1 protsendipunkti võrra, siis 2019. aasta juuni hindade juures oleks piimatööstuste aastane toodangu väärtus suurenenud 3,1 mln euro (0,8%) võrra ja toodangu väärtus ühe tonni töödeldud piima kohta oleks suurenenud 5,3 euro võrra. Peamiselt kasvaks piima rasvasisalduse suurenedes või tootmine. Kui piima valgusisaldus oleks 0,1 protsendipunkti võrra suurem, siis oleks Eesti piimatööstuste aastane toodangu väärtus suurenenud 4,7 mln euro (1,2%) võrra ja toodangu väärtus ühe tonni töödeldud piima kohta oleks suurenenud 8,1 euro võrra. Piima valgusisalduse suurenemisel kasvaks juustu (v.a kohupiim), vadakupulbri ja tihendatud vadaku toodang. Seega mõjutab iga 0,1 protsendipunkti rasva- ja valgusisaldust tööstuste toodangu väärtust mitme miljoni euro võrra. Piimatööstuste toodangu väärtuse kasv on aga üks peamisi piima kokkuostuhinna suurenemise eeldusi.
Kui potentsiaalne toodangu väärtuse kasv 0,1 protsendipunkti rasva- või valgusisalduse kohta ulatub miljonitesse eurodesse, siis miks piimandussektor seda väärtust luua ei suuda? Üheks peamiseks põhjuseks võib pidada Eestis aastaid kasutusel olnud piima kokkuostuhinna kujunemise mudelit. Selles mudelis ei peegelda baasnäitajatest väiksema või suurema rasva- ja valgusisalduse eest tehtavad piima kokkuostuhinna maha- või juurdearvamised piimarasva ja -valgu tegelikku turuhinda.
Tootjail pole stiimulit rasva- ja valgusisalduse suurendamiseks
Praeguses piima kokkuostuhinna mudelis on rasva eest tehtav juurde- või mahahindlus umbes kümme korda rasva turuhinnast madalam. Valgu eest tehtav juurde- või mahahindlus on umbes kaks kuni neli korda valgu turuhinnast madalam. Seega on piimatootjatel kaua puudunud majanduslik stiimul piima rasva- ja valgusisalduse säilitamiseks või suurendamiseks. Kui Balti riigid välja jätta, siis kõikides teistes joonisel 1 toodud riikides maksavad piimatööstused tootjale tema tarnitud piimarasva ja -valgu koguse eest ning piimarasva ja -valgu hind peegeldab piimatoodete (nt või ja lõssipulber) turuhindade muutust, muutudes vastavalt sellele, kuidas piimatoodete hinnad muutuvad. Teisisõnu, teistes riikides on kasutusel piima kuivainel põhinev ning piima kuivainet väärtustav piima kokkuostuhinna mudel, mis annab piimatootjale selge signaali selle kohta, mida väärtustavad piimatööstus ja tarbijad.
Seega on Eesti piimandussektori jätkusuutliku arengu üks eeldus piima kuivainet väärtustava kokkuostuhinna mudeli kasutuselevõtmine.
Miks piimatootjad piima rasva- ja valgusisaldust ei suurenda?
Sektori esindajatega rääkides olen sageli kohanud seisukohta, et piima rasva- ja valgusisalduse suurendamiseks tuleb piimatootjatel hakata keskmist piimatoodangut vähendama, aga see pole võimalik ei majanduslikult ega looma füsioloogia seisukohast. Arvamus, et ainus viis piima rasva- ja valgusisalduse suurendamiseks on keskmise toodangu vähendamine, ei vasta tõele.
Piimaklastri projektis oleme jõudnud järeldusele, et on kolm olulisemat piima rasva- ja valgusisaldust mõjutavat tegurit, mida piimatootjad oma karjade puhul mõjutada saavad: geneetika, karjatervis ja söötade kvaliteet.
Eesti piimatootjad seavad tõumaterjali valides prioriteediks keskmise piimatoodangu suhtelise aretusväärtuse, samas rasva- ja valgutoodangu või rasva- ja valguprotsendi aretusväärtusi sama oluliseks ei peeta. Kuid on võimalik tellida, osta ja kasutada sellist tõumaterjali, millel on suur nii piimatoodangu aretusväärtus kui ka rasva- ja valgutoodangu aretusväärtus. Teadlik tõumaterjali valik loob geneetilised eeldused suure piimatoodangu juures piima rasva- ja valgusisalduse suurenemiseks.
Teine oluline tegur on karjatervis. Karjaterviseprogrammide juurutamiseks tehti MTÜ Piimaklaster tellimusel viies piimatootmisfirmas kaheaastane katseuuring. Programmi rakendamise tulemusel vähenesid ettevõtetes karjatervisega seotud kulud kuni 15 eurot tonni piima kohta. Suurenes ka piima valgu- ja rasvasisaldus.
Kolmas tegur on söötmine, eelkõige põhisööda, st silo kvaliteet ja söödaratsioonide tasakaalustatus.
Nii tõumaterjali valiku, veterinaarsete karjaterviseprogrammide kui ka söötmise osas on Eestis asjatundjad olemas, kellelt nõu küsida. Peamiseks takistuseks on olnud piimatootjate vähene huvi. See toob meid tagasi piima kokkuostuhinna mudeli juurde – kui kokkuostuhind piima rasva- ja valgusisaldust ei väärtusta, siis puudub tootjatel majanduslik motivatsioon otsida lahendusi piima rasva- ja valgusisalduse suurendamiseks. Kui rasva- ja valgusisaldus jätkab vähenemist, siis pole loota olulist piima kokkuostuhinna kallinemist. Kui piima kokkuostuhind ei kalline, siis pole põhjust oodata sektoris suuri arenguhüppeid.
