Üle 30 aasta kartulikasvatusega tegelenud Kalle Hamburg ütleb, et alustas nii nagu paljud teisedki praegu põllumajanduses tegutsejad – ühes taskus auk, teises ei sedagi ning ainsaks tööriistaks kõblas ja kärbsepiits.
Esimesed kartulid pani elektroonikuks õppinud ja Tallinnas elanud Kalle maha 1989. aasta kevadel. Oli talumaade tagastamise ja kolhooside lõpuaeg. Põllumajandus ärivaldkonnana oli kui kullaauk, sest valitses totaalne puudus kõigest. Samas poleks töökultuur tänapäevases mõistes kannatanud mingit kriitikat.
„Otsustasin vanemate maad tagasi võtta ning hakatagi põllumajandusega tegelema. Loomadega ma ennast siduda ei tahtnud, sest polnud lauta ega tehnikat. Käisin talupidajate kursustel Sakus ja seal sain tuttavaks sümpaatsete kartuliteadlaste Viive Rosenbergi ja Luule Tartlaniga. Nii jõudsingi kartulikasvatamiseni ja meie koostöö on kestnud tänapäevani,“ räägib Kalle.
Kartul kopaga kasti
Tol alustamise aastal oli suur defitsiit ka seemnekartulist. Selle limiiti pidi taotlema ja tutvusi ära kasutama. „Tuttava tuttava kaudu jäi jutt, et saan ühe autokoormatäie kartuliseemet. Otsisin siis Tallinnast kõige suurema auto,“ muigab Kalle. Rõõm süsteemi ülekavaldamisest kestis aga seni, kuni ta nägi, kuidas kartuliseeme autokasti laaditi – kopaga. „Kui saadud kraami kodus sorteerima hakkasin, selgus, et pool sellest oli kuivmädanikku täis ja läks praaki.“
Ega esimese aasta saagist õiget nahka ei tulnudki. Järgmisel aastal kasvatas Kalle juba ise meristeemtaimedest seemne, nii nagu teadlased olid soovitanud teha. Alles kolmandal aastal sai ta saagi, mis esimese katsetusega võrreldes oli super. „Tollal oli üldiselt kartuli kvaliteet nii vilets, et korraliku kvaliteediga kartulit müüsin lausa järjekorra alusel. Nagu kõigest muust, oli ka sellest defitsiit,“ meenutab ta.
Kartulikasvatus hakkas vaikselt kasvama. Kalle Hamburgil pole olnud ambitsioone saada suurimaks kasvatajaks, põllud laienesid üsna jõukohaselt. Alguses oli ta ise nii põllul töötamas kui ka turul saaki müümas. 2000. aastal sai alguse TÜ Talukartul ja Kalle keskendus rohkem kartuli kasvatamisele. Ta ütleb, et ei ole väga müügiinimene ning naudib pigem tööd põllul kui müügileti taga.
Algusest peale on ta rõhku pannud pigem seemne- ja vähem toidukartuli kasvatamisele. Praegu on kartul maas 30–40 hektaril, lisaks kasvatab Kalle ka teravilja ja rapsi, sest põldudele on vaja viljavaheldust. „Kartul jätab 60% toitaineid mulda ja sellepärast kasvatan teravilja ise. Poleks mõistlik seda maad välja rentida, et keegi sealt supersaagi võtaks,“ ütleb ta.
Omad nõksud
Kartulikasvatamist on peetud lihtsaks, kuid Kalle ütleb, et nõkse peab teadma. Kartul maitseb paljudele ehk ta on vastuvõtlik taimekahjuritele ja haigustele. „Vaenlasi on tarvis tunda. Kui sa neid ei tunne, võib kogu asi lõppeda fiaskoga,“ ütleb Kalle.
„Taimekaitsevahendite kasutamisega on nii ja naa. Euroopas valitseb roheliste diktaat ja aina keelatakse taimekaitsevahendeid ära, kuid alternatiivi ei pakuta. Samas tarbija tahab endiselt saada tippkvaliteediga kartuleid. Väga keeruline on seda saavutada, kui nõutakse sisuliselt mahekasvatatud kuldmune. Alati lisandub ka ilmafaktor – tingimata on mingi probleem sademetega, neid on kas liiga vähe või liiga palju.“
Muidugi katsub põllumees kahjureid ja haigusi üle kavaldada. Näiteks lehemädanikul hoiab Kalle silma peal automaatilmajaamade abil. Need asuvad kartulipõllul ning saadavad iga kolme tunni tagant mitmesuguseid andmeid Šveitsis asuvasse serverisse, kus on loodud matemaatilised mudelid, mille põhjal paneb süsteem kokku graafiku lehemädaniku arenemisest. Kartulikasvataja teab nende andmete järgi täpselt, millal on kõige õigem aeg lehemädaniku tõrjeks. „Põllul ei toimu umbropsu taimekaitsetöid. Ei ole mõtet kulutada preparaate ega töötunde tühja töö tegemise peale,“ lisab Kalle.
Põldudel kasutab ta Šoti tehnoloogiat: muld aetakse suurtesse peenardesse ning kobestatakse ja sõelutakse läbi, igas peenras on kaks vagu, kuhu pannakse kartulid maha. Koristades kombain lausa kihutab põllul – 6–8 km tunnis, ja kuna sõelutud mullas kive pole, võtab 3,5 tonni kartuleid kaheksa minutiga. Sama tööd käsitsi tehes jõuab üks inimene päevaga võtta umbes tonni kartuleid. Hea saak on Kalle sõnul 40 tonni hektarilt. Talle kuulub ka Eesti kartulikasvatuse rekord: teadlaste poolt kinnitatud 72 tonni mugulaid ühe hektari pealt.
Kartulid ja makaronid
Kui nõukogude ajal kutsuti Eestit kartulivabariigiks, siis praegu pole endisest hiilgusest suurt midagi järel. Kartulitarbimine on aastaid olnud langustrendis nagu ka kasvatamine. Põhjus on lihtne – kartuli toiduks valmistamine on aeganõudev ning kiire eluviisiga inimestele näib lihtsam makaronid potti puistata. Kartuli haihtumine toidulaualt ei ole sümptomaatiline mitte ainult Eestile, vaid see on nii kõikides riikides, kus varem kartulit palju tarbiti.
Kas Kalle pole mõelnud, et hakkaks hoopis midagi muud kasvatama? „Ei ole seda mõtet pähe tulnud. Oleme teinud tööd, et kartulitarbimist erinevates ühiskonnagruppides propageerida,“ ütleb kogenud kartulikasvataja.
Tarbimine on muutunud ka selles suhtes, kust ja kuidas kartulit ostetakse. Enam ei osteta sügisel keldrisse kogu talvekartulit, sest paljudel pole keldreidki. Ka turult kartuliostmise traditsioon on aegade hämarusse vajumas. „Pole ime, sest Nõmme turu hinnad on kordades üle kaubanduskettide hindadest. Inimesel on mugav osta kartul sealt, kus ta ostab ka ülejäänud toidukauba ja nii ongi poed põhilised kartuliostukohad,“ ütleb Kalle.
Sellega, et poodides müüdav lahtine kartul tihtipeale kriitikat ei kannata, on kartulikasvataja nõus. „Jah, iga endast lugupidava kartulikasvataja praakkartul on ka parem kui see lahtine must kartul,“ ütleb ta. Eks küsimus on hinnas ja hind on kartuli puhul paraku kõige tähtsam. „Kui kohalik kartulikasvataja sobiliku hinnaga kartulit ei anna, tuuakse seda sisse ükskõik kust.“
Lisaprobleem tarbijale on ka see, et kartul asub kauplustes samal pinnal näiteks tomati ja banaaniga. Jah, köögiviljad on erksa valguse käes atraktiivsed, aga kartulile sellised tingimused ei sobi – ta muutub roheliseks ja temas tekib solaniin, mis pole inimese tervisele kasulik.
Kalle räägib hinnakurioosumist näitliku loo. Neli aastat tagasi oli kartuli hind väga madal. Kalle oli kutsutud „Ringvaate“ saatesse rääkima, kuidas valida talvekartulit. „Tahtsin näidata traatussi puretud kartulit ja otsisin seda oma saagi hulgast kolm tundi. Ei leidnud. Läksin siis poodi, võtsin sealt umbes pool kilo kartulit, mille eest küsiti 7 senti. Mida muud sa veel selle raha eest saad ja kui olematu pidi siis olema hind, mis tootja kartuli eest sai,“ imestab ta. Kas traatussi näidiseid leidus poekartulite hulgas? „Jah, sealt sain näidised kätte küll,“ nendib Kalle.
Eesti kartuliturgu nimetab Kalle heitlikuks. Meil ei ole oma kartulitööstust ning seega peavad Eesti kasvatajad leppima, et toote hind kõigubki siia-sinna olenevalt aastast ja saagist. Näiteks möödunud aasta saak oli nii suur, et Eesti kasvatajad said kartulit eksportida Poola ja Lätti-Leetu, kus põud saagile kurja tegi.
Milline paistab Eestimaa köögiviljakasvatuse tulevik?
Kalle Hamburg sõnab, et koroonakriis teda praegu kuigivõrd mõjutanud ei ole, sest välistööjõudu ta ei kasuta. „Koosolekutel peab nüüd vähem käima ja see on isegi hea,“ sõnab ta. Samas köögiviljakasvatajaid ning piimafarme mõjutab kriis küll, sest paljud neist sõltuvad ju välistööjõust.
Pole väga kasumlik äri
„Köögiviljakasvatajad on tõsise dilemma ees, sest sisendi hinna osakaal toodangu müügihinnast on väga suur. See tähendab, et kui sa ei saa taimi õigel ajal maha pandud ja saaki õigel ajal koristatud, siis oled kõvasti miinuses. See äri pole nii kasumlik, et kannatada välja olukord, kus pool saaki jääb töökäte puuduse tõttu üles võtmata.“
Kalle Hamburg loodab, et poliitikud mõistavad seda, kui oluline on otsustada kiirelt. „Praegu ei ole aeg teha katsetusi, hoides piirid jaanipäevani võõrtööjõule kinni ja vaadata, kas Eesti inimene läheb põllule tööle. Aga kui ei lähe? Jaanipäeval tööjõuprobleeme lahendades on juba hilja mis hilja,“ kinnitab Kalle Hamburg.
Tema sõnul on väga raske ennustada, mis köögiviljakasvatusest saab. Me sõltume ka impordist ja pole teada, mida hakkavad tegema naabrid. Soome kohta oli juba uudis, et tõenäoliselt köögivilja hind tõuseb, kuna võõrtöölisi ei lasta riiki.
Elame heaoluriigis
Võimalikud on ka ekspordipiirangud. „Meie valitsus peaks mõistma, et võõrtööjõu kasutamine põllumajanduses on heaoluriigi tunnus. On see siis halb, et meil nii hästi on läinud ja me ise enam põllul ei küüruta,“ märgib Kalle ja lisab, et kõige olulisem on enda ja oma töötajate tervist hoida ning katsuda mitte kaasa minna paanikaga.
Hea, et Kalle Hamburg ei hakanud kasvatama krüsanteeme!
Kartuliteadlane Viive Rosenberg on üks neist, kes inspireeris Kalle Hamburgi just kartulikasvatusega tegelema. Ta meenutab ammu juhtunud lugu, kuidas Kalle tulnud ühel ilusal hommikul Saku teaduskeskusesse, et küsida nõu krüsanteemikasvatuse kohta.
„Tal oli idee lilli hakata kasvatama. Viisin ta siis kasvuhoonesse, kus parasjagu kartulitaimi paljundati. Kalle sattus nähtust nii vaimustusse, et lubas kohe hakata kartulit kasvatama,“ meenutab Viive Rosenberg.
„Nii läkski! Kalle võttis meilt kaasa Vigri ja Antsu seemet ning kasvatas neid. Tal olid väga ilusad põllud ja head saagid.“
Hiljem hakkas Kalle Hamburg küll rohkem Saksa sortidega tegelema, kuid koostöö kartuliteadlasega jätkus ikkagi – saadi kokku erialastel üritustel ning oldi liikmed MTÜ-s Eesti Kartul. See mittetulundusühing tegeles kartuli propageerimisega ja teadmiste-oskuste jagamisega, näiteks korraldati õppereise.
Viive Rosenberg nendib, et ega Kallel ei ole kõige paremad maad, kipuvad vee alla jääma. „Samas on ta oma töös visa ja arukas ning nii asjad edenevadki. „Ei“ ei oska ta hästi öelda, sellepärast on ta kõiksugustes komisjonides liige ja peab end jagama mitme asja vahel,“ ütleb Viive Rosenberg.
Jutu lõpetuseks mainib Rosenberg, et tal on hea meel, et Kalle ei hakanud lilli kasvatama, sest nendega oleks olnud palju raskem kui kartuliga.
