Lahvatanud majanduskriis on globaalse nõudluse vähenemise ja logistikaprobleemide tõttu pannud surve alla ka piimatoodete hinnad.
Kuna paljude piimatootjate põhitegevuse, st piima tootmise kasumimarginaalid on kasvanud kulude tõttu olematud juba praeguste piima kokkuostuhindade juures, siis peaks riik olema valmis edasise hinnalanguse puhul piimatootmissektorit toetama.
Eesti ei saa endale lubada varasemates kriisides tehtud vigade uut kordamist ja piimatootmise potentsiaali hävimist lühiajaliste turukõikumiste tõttu. Piimatootmine on ka kriisi tingimustes meile strateegiliselt tähtis valdkond.
Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituut on koostöös Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistuga juba kolmandat aastat jälginud iga kuu Eesti piimatootjate majandustulemusi. Maaelu arengukava (MAK) 2014–2020 meetme 16.2 projekti „Tulemusmõõdikute süsteemi rakendamine teadlikuma otsustusprotsessi juurutamiseks ning tootmise efektiivsuse tõstmiseks piimatootmisettevõtetes“ ehk töönimetusega Agroinfo raames on kogutud ja analüüsitud andmeid enam kui 20 keskmise ja suurema piimatootmisettevõtte tootmisprotsessi tulemuslikkuse kohta. Kokku kajastavad Agroinfo projektis kogutud andmed umbes 16 000 lehma pidamist suuremates (üle 300 lehma) karjades ja 20–25% Eestis toodetud piimast. Operatiivse andmekogumise ja analüüsi tõttu on võimalik praegu teha kokkuvõtteid ka 2019. aasta tulemuste kohta.
Kokkuostuhind kukkus kaks aastat tagasi
Agroinfo projekti raames kogutakse iga kuu andmeid ka piima müügihinna kohta. Meie kogutud andmed piima kokkuostuhinna kohta on heas korrelatsioonis statistikaameti poolt arvutatava kokkuostuhinnaga. Seetõttu tehtavad järeldused on rakendatavad kogu Eesti piimasektorile. Piima kokkuostuhind langes vaadeldaval perioodil järsult 2018. aasta alguses (kolme kuuga ligi 15%) ning on sealt alates püsinud valdavalt vahemikus 300–325 eurot tonni eest.
Võrreldes piima kokkuostuhinna muutumist kogutud andmete põhjal arvutatava piimatootmise omahinnaga (tootmise omahind ei sisalda ettevõtte üldkulusid ega finantskulusid), näeme, et pärast 2018. aasta alguses toimunud kokkuostuhinna langust on vaadeldavate ettevõtete keskmine tootmisomahinna mediaan olnud kõrgem kui piima kokkuostuhinna mediaan. Tootmisomahinna ja müügihinna vahe katavad ettevõtted toetustest ja taimekasvatussaaduste ning loomade müügist, kuid arusaadavalt ei ole selline olukord pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Oluline on märkida, et kogutud andmete põhjal on piimatootmise omahind arvutatud kõikide piimatootjate puhul sarnase metoodika alusel.
Tootmise omahind liigub tõusutrendis
Piimatootmise omahind on kolme aasta vältel olnud selges tõusutrendis. See on tõusnud 33 euro võrra tonni kohta (11%) ja jõudes 2019. aastal 329 euroni (mediaani alusel). Peamised kallinevad komponendid on olnud lüpsikarja lisasööt, lüpsikarjaga seotud tööjõukulud ja noorkarjakasvatuse kulud.
Agroinfo projekti kontekstis loetakse lisasöötadeks kõik söödad peale rohusöötade, põhu ja vasikatele joodetava piima. Lisasööda kulude tõusus mängis olulist rolli 2018. aasta kesine teraviljasaak, mis põhjustas järgneva aasta jooksul lisasööda kallinemise ligi veerandi võrra. 2019. aasta saak oli hea, kuid selle madalam hind jõudis piimatootmisse alles aasta lõpul. Söötmispäevas söödetud lisasööda kogus kasvas 2018. ja 2019. aastal võrreldes 2017. aastaga 6–7% võrra. Kombineerituna kõrgema lisasööda hinnaga tähendas see 2019. aastal keskmiselt 7 euro võrra suuremat kulu iga toodetud piima tonni kohta.
Tööjõukulude kasv on viimase kolme aasta jooksul olnud keskmiselt 5 eurot toodetud piima tonni kohta. Osa ettevõtteid on projekti raames edastanud ka andmeid loomakasvatuses kulunud reaalsete töötundide kohta. Kuna selles arvestuses on tootlikkus märgatavalt tõusnud (töötundide arv põhikarja lehma kohta on vähenenud 55,4 tunnilt aastas 2017. aastal 51,1 tunnini 2019. aastal), siis võib eeldada, et ka tööjõukulude kasvu põhjus on peamiselt palgatõus. Tööjõukulusid ja loomakasvatuse töötunde ei saa projekti raames kogutavates andmetes otseselt siduda, kuna ületundide arvestuse korraldus on ettevõtetes väga erinev.
Kolmas suurem tootmise omahinna komponent, mis on tootmise omahinna tõusule kaasa aidanud, on noorkarjakasvatuse kulud. Need on kolme aastaga kasvanud 8 eurot toodetud piima tonni kohta. Noorkarja kulude struktuuri arvestades on ka siin peamised kulude allikad tõenäoliselt lisasööt ning tööjõukulud. Kuigi viimase osa noorkarja kuludes on märksa väiksem kui lüpsikarja omades. Tuleb siiski ära märkida, et kulude (v.a söödad) jaotus noorkarja ja lüpsikarja vahel on nii mõneski ettevõttes küllaltki juhuslik. Eriti puudutab see keskmise ja väiksema suurusega ettevõtteid, kus kogu kari on ühes tootmiskompleksis ja samu ressursse kasutatakse nii lüpsikarja kui ka noorkarja juures. Seetõttu on noorkarja kulusid puudutavate andmete usaldusväärsus meie hinnangul mõnevõrra madalam kui lüpsikarja andmetel.
Mis saab edasi?
Piimatootmise omahind (mediaan) on ületanud kokkuostuhinda alates 2018. aasta sügisest suurusjärgus 10–15 eurot tonni kohta. Lisaks piimamüügile on piimatoojad müünud ka loomi (praaklehmad, tõumullikad, pullvasikad), kelle müügikäive on viimasel kolmel aastal olnud 26–31 eurot toodetud piima tonni kohta.
Neid tasemeid arvestades võib väita, et keskmine piimatootja hakkab oma põhitegevusest otsest kahjumit teenima, kui piima kokkuostuhind langeb alla 290 euro/tonn (siis juba koos loomade müügi tuluga).
Lisaks tuleb arvestada, et kuna käsitletud näitajad on kõik mediaanid, siis on suure osa piimatootjate jaoks valulävi tegelikult märksa kõrgemal.
Piima omahind kontrolli alla
Sellises olukorras on piimatootja seisukohast väga oluline teha kõik endast olenev, et hoida piima omahinda kontrolli all. Piimatootjate jaoks on mõjutatavad tegurid eelkõige piimakoguse ja lisasööda kulu optimeerimine ning noorkarja vajaduse vähendamine lüpsilehmade parema karjas püsivuse kaudu. Äärmiselt kriitiline on tagada kõrge toiteväärtusega ning kvaliteetne põhisööt. Selle kaudu saab vajalikud toitained karjale kolm-neli korda odavamalt, kui neid lisasöödaga kompenseerides. Loomulikult tuleb tuvastada ka kõik ettevõtte tootmisprotsessis esinevad reservid (vähendatavad kulud ja/või realiseerimata tulud).
Tulevikus on suur proovikivi ka kohanemine karmistuvate keskkonnatingimustega, mille nõudmised tulenevad Euroopa rohelisest kokkuleppest.
Seega on oluline, et riik oleks valmis kriitilisel hetkel piimasektorit toetama ning ei tekitaks ise täiendavaid väliseid šokke, nagu välistööjõu kättesaadavuse piiramine. Kogu maailma piimatootmises on võõrtööjõud lüpsmisel väga oluline. Seda mitte niivõrd palgataseme kuivõrd mitte väga paindlike töögraafikute tõttu, mis piiravad oluliselt niigi vähest kohaliku tööjõu valikut. Samuti on Eesti piimatootjad viimastel aastatel kasutanud välistööjõudu suvistel hooajatöödel. Vajadus neid asendada loetud nädalad enne silotootmise hooaja algust paneb kvaliteetse silo varumise suurde ohtu, mille realiseerumine viib sügisel tõenäoliselt jälle piimakarja vähendamisele.
Väga tõenäoline on see, et hoolimata suurenevast tööpuudusest võib välistööjõu asendamine kohalikuga minna piimatootjatele nii kalliks, et ainuüksi see liigutus viib keskmise piimatootja põhitegevuse kahjumisse ka siis, kui piima kokkuostuhind jääb praegusele tasemele.
Jõudluskontrollis karju alla 500
Piimatootmissektori vajadusi kaaludes on oluline mõista, et piimatootmist ei saa ajutiste raskuste tõttu peatada, seda saab ainult likvideerida. Praeguseks on jõudluskontrollis piimakarju Eestis juba vähem kui 500 (!). Kogemus eelmisest kriisist (2014–2016) näitas, et meie naaberriigid, kes kulutasid eelarve mõistes tühiseid summasid piimatootjate toetamiseks, võitsid need summad majanduse kogutoodangusse juba paari aasta möödudes kuhjaga tagasi, kui piima kokkuostuhind tõusma hakkas. Alati ei ole mõistlik eeldada, et järjekordne kriis eraldab ebaefektiivsed tootjad ja et muutused ongi selles olukorras paratamatus.
