Eesti Liha: Eesti lihatootjad ühe mütsi alla

Nii saaks tegutseda ühiselt selle nimel, et Eestis kasvatatud liha oleks nii poekülastajate kui ka Eesti toidutööstuste esimene valik ning et siinse liha ja lihast tehtud toodete eksport tõuseks uutesse kõrgustesse.

Põllumehe Teataja küsimustele vastasid Anu Hellenurme, kes on Eesti Liha eestvedaja, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) nõukogu aseesinaine ja lihatoimkonna juht, ning Meeli Lindsaar, EPKK juhatuse liige.

Mis probleemi Eesti Liha loomisega lahendada soovite?

Oleme jõudnud olukorda, kus veame liha 121 miljoni euro eest aastas teistest riikidest sisse. See on mõttekoht! Seda ei saa käsitleda kuidagi teisiti, kui et Eesti maapiirkondade inimestel jääb see raha saamata. Me ei räägi mitte ühest või kahest ega mitte ka kümnest miljonist, vaid 121 miljonist!

Nii et esimene ülesanne on peatada isevarustatuse taseme langus. Veiseliha isevarustatus on pealtnäha heas seisus – 98%, kuid alles mõni aasta tagasi ületas see 120%. Sealiha isevarustatus on 70%, kanalihal 50% kanti. Mõelge, millal nägite tavalises poes ilusat kodumaist lambaliha või parti? Oluline on tagada toidulaua mitmekesisus. Et valik oleks rikkalik – siga, veis, lammas, kana, part, küülik. Seda enam, et mõne aasta taguse uuringu järgi eelistab näiteks eestimaist sealiha 90% eestimaalastest! Miks me neile seda ei paku?

Teine oluline eesmärk on Eestis kasvanud loomad Eestis väärindada. Ka siin valitseb praegu kummastav olukord: veame Eestist kvaliteetsed sead, lambad ja veised välja, aga Leedus, Türgis ja Poolas rändavad need otseteed tapamajja. Teistpidi ostame sama liha Poolast kõvasti kallimalt tagasi. Me maksame oma kasvatatud loomade väärindamise Poolas kinni.

Lihatootmises on üsna palju sarnasust olukorraga 1990. aastate metsatööstuses, kus peamine ekspordiartikkel oli ümarpalk. Viimane aeg on Eesti loomakasvatuses ümarpalgi sündroomist üle saada!

Kolmas eesmärk on muutuda Eesti toidutööstustele tõeliselt atraktiivseks.

Millised on edasised sammud organisatsiooni loomiseks?

Praegu on käsil võimalike huvitatud osapoolte kaasamine. Algatusgrupi liikmed kohtuvad erinevate loomaliikide kasvatajate esindajatega, et välja selgitada, kellel on huvi tootjaorganisatsiooniga liituda. Järgmine etapp on tubli meeskonna kokkupanek ja siis mängureeglite paikapanek. Selge ju, et keegi ei saa sundida ühtki Eesti toidutööstust eestimaist liha vägisi ostma. Me peame loomakasvatajatena suutma pakkuda sellise kvaliteediga kaupa, et neil tekiks huvi meie toodangut importlihale eelistada.

See tähendab, et meist peab saama väga hea partner toidutööstustele: ühelt poolt tagada vajalikud tarnekogused ja teiselt poolt kvaliteet. Ühesõnaga, et me kasvataksime sellist liha, nagu vaja, ja sellises koguses, nagu vaja, et suudaks tagada isevarustatuse ning suurendada eksporti.

Selleks kehtestabki tunnustatud tootjaorganisatsioon ühtsed standardid: millised peavad olema loomade kasvatamise tingimused ja kvaliteedinõuded, samuti luuakse bränd Eesti Liha. Eesmärk on kõrgeimale kvaliteedistandardile vastava liha tootmine.

Sobilikku loodust keegi kataloogist tellida ei saa (nt mitmekesiseid karjamaid), see kingitus on meil olemas. Me ei tohi seda rikkuda. Aga inimese tegevuse – geneetika ja aretustegevuse ‒ kaudu saame oma lihatootmises eristuda.

Eestis kasvatatakse üle kümne lihaveisetõu. Kui me tahame arendada lihaveisekasvatust majandusharuna, siis tuleb küsida, millega me eristume? Samuti tuleb läbi mõelda konkreetsed tegevused, et me ei võistleks mahuga, milles jääme suurriikide kõrval kaotajaks. Peame tõuaretuses ja geneetikas kokku leppima.

Mõistagi on väga oluline loomade heaolu ja tervis. Eesmärgiks peaks olema antibiootikumivaba loomakasvatus. Me ei kasvata lihtsalt loomi, me kasvatame toitu iseendale. Me ise ju sööme seda toitu! Seepärast ongi kokkulepitud mängureeglid nii tähtsad ‒ ainult sel juhul saame olla kindlad, mida sööme.

Selle kõige valguses saabki sellist tootjaorganisatsiooni luua ainult vabatahtlikkuse alusel. See ei ole kiire protsess, aga laev on kaldast lahti.

Mis võib olla põhjus, et seni ei ole suudetud kõiki sektori osapooli ühte jalga astuma panna?

Neid põhjusi on rohkem kui üks, aga nende kõigiga on võimalik tegeleda. Esiteks on iga lihatootmise sektor püüdnud ellu jääda, see nõuab päris kõvasti tööd. Teiseks, eks ühistegevuse devalveerumine kolhoosikorra ajal on tekitanud selle vastu tõrke. See on ilmnenud mitte ainult meil, vaid kõikides endistes sotsialismimaades.
Kolmandaks on valusad emotsioonid erastamise ajast ikka veel õhus – keegi sai, keegi jäi ilma. Paljud solvumised on 25 aasta tagused! Alles kuulsin lauset „Aga president Rüütli ajal oli ikka nii…“

Praegu ongi hea võimalus asjad selgeks rääkida ja edasi mina. Ning mõelda nii ilusama tuleviku peale kui ka komistuskividele, mis teel võivad tekkida. Näiteks kuidas toime tulla ka siis, kui peaksime kahjumit jagama.

Miks tuleb algatus Eesti Liha loomiseks just nüüd?

Aeg on küps, inimesed aina rohkem mõtlevad sellele. Teiseks on rahvusvahelise konkurentsi tõttu olukord aastatega keerulisemaks muutunud. Eesti on liiga väike selleks, et kõik kõigiga konkureeriksid. Konkurendi asemele võikski tulla koostööpartner.

Nüüdseks on meil kasutada ka teiste riikide kogemused, kus selline tootjaorganisatsioon on käima pandud. Näiteks Poolas, kus kodumaise liha propageerimisel asuti süstemaatiliselt tegutsema, kasvas nii kodumaise liha tarbimine kui summad, mida ostjad kvaliteetse liha eest nõustusid välja käima.

Enam ei saa oodata, muidu lähevad teised riigid liiga kaugele eest ära.

Kas liikmed peaksid olema töötlejad (Atria, Tallegg jne) või tootjaid ühendavad liidud?

Praegu ei välistaks kedagi. Loomakasvatajatel on alustuseks vaja omavahel palju asju selgeks rääkida ja kokku leppida. Ravimite kasutamine, loomade kasvatamise tingimused, ühtlase kvaliteedi tagamine, bioohutuskavade väljatöötamine, ringmajanduse ja biomajanduse põhimõtete rakendamine. Uskumatu, aga Eestis ainsana on vaid Liivimaa Lihaveisel rohumaade kvaliteedikava, ehkki see peaks olema igal loomakasvatajal.

Õnneks on meil lihatootmise igas sektoris häid näiteid väga edumeelsetest ja tublidest tegijatest rohkem kui üks, aga vaja on jõuda loomakasvatusega Eestis tervikuna uuele tasemele. Selle kõrval ei saa ega tohigi unustada üht väga olulist eesmärki – väga head töist kontakti toidutööstusega.

Kas ja mil moel mõjutaks Eesti Liha meie toidujulgeolekut?

Koroonapandeemia tõi väga ehedalt esile tarneahela hapruse. Kui mõneks päevaks sulgusid riigipiirid, autod kaupadega ei saanud enam vabalt liikuda, tormasid inimesed poodidesse. Üsna ruttu helisesid toidutootjate telefonid küsimustega, et kas toitu ikka elanikkonnale jätkub? Kaardistati tööstuste tootmisvõimsusi ja hinnati toidutooraine laovarusid.

Lisaks toidu võimalikule nappusele terendas ka oht, et kui toitu ja toidutooret justkui on, siis varsti ei ole müügiks valmistatud toitu kuhugi panna, sest kogu pakendmaterjal tuuakse samuti Eestisse sisse. Tõsi, puuduvatele pakenditele on võimalik asendus leida ja häda korral saab toidukaupu müüa ka pakendamata. Aga mida teha siis, kui toidutooret ei ole?

Kriisi esimesed päevad näitasid selgelt, et Euroopa solidaarsuse põhimõtted üksteisele toeks olla ununevad paanikaseisundis ruttu. Esmalt hoolitsetakse ikka omade eest ja siis vaadatakse, kuidas saab aidata teisi. Kui sõltuda täielikult sissetoodavast toidust, siis kas kujutate ette inimeste käitumist olukorras, kui saadakse aru, et toit võibki päriselt otsa saada?

Kust tuleb raha organisatsiooni tööshoidmiseks?

Tootjate panusest, nende äritegevusest. Kindlasti on suur abi riiklikest toetustest, mis aitavad tõsta Eestis kasvatatava liha kvaliteeti ja väärindatud Eesti liha eksporti.

Kommentaar: Võiks rohkem ja tihedamalt ka lihtsalt koostööd teha

Sirje Potisepp, Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja

Niipalju, kui ma olen kuulnud Eesti Liha eesmärkidest, siis tunnustust väärib see, et kavas on pöörata rohkem tähelepanu toiduohutusele ja -kvaliteedile ning võtta selleks kasutusele vastavaid tehnoloogiaid. On ju ka VTA pööranud tähelepanu sellele, et turgudel ja laatadel müüdavate lihatoodete puhul pole alati toiduohutus tagatud. Samas ükski ühistuline või muu koostöövorm iseenesest ei taga konkurentsieelist ega sunni kedagi rohkem või kallimalt ostma.

Iseenesest on lihasektoril liigiti esindusorganisatsioonid liitude näol olemas, samuti lihatoimkond EPKK-s ja dialoogid teiste seotud liitudega. Võiks rohkem ja tihedamalt ka lihtsalt koostööd teha!

Iga töötleja sooviks kasutada toorainet, mis on lähedal ja kergesti kättesaadav, kuid täidetud peab olema kolm kriteeriumit: aastaringne kättesaadavus, kõrge kvaliteet ja hind. Turumajanduses kujuneb hind nõudluse ja pakkumise tagajärjel. Sõltuvalt globaalsetest arengutest võib Euroopas olla liha üle või puudu ja see määrab suuresti ka Eesti hinnatasemed. Vägisi ei saa tarbijat sundida ostma kallist kodumaist liha, kui piiritagune on oluliselt odavam.

Koroonakriis on kaasa toonud riikide protektsionismi. Eriti võimendub see siis, kui eksporditurgudel müügid langevad või on raskendatud. Kriisidele on omane ka töötuse kasv ja inimeste sissetulekute langus, mis omakorda toob kaasa surve odavamatele hindadele. Seda on ka Eestis näha eriolukorra algusest saadik. Tarbijad ei ole nõus kinni maksma ülehinnastatud tooteid. Seega esimene asi, mida tuleks teha nii põllumajandustootjatel kui väiketöötlejatel – oma toodete hinnastamine üle vaadata.

Eestis kipub olema käitumismuster, et kui on hea aeg, eksporditakse elusloomi välja ja ei pakuta kodumaistele töötlejatele toorainet turupõhise hinnaga. Kui läheb raskeks, siis oodatakse, et kohalikud tööstused ostaksid tooraine võimalikult kõrge hinnaga ära. Head koostöösuhted peavad olema paigas ka tavapärases majandusolukorras, neid ei saa kriisiolukorras alles looma hakata.

Kommentaar: Oleme valmis Eesti Lihaga ühinema

Urmas Aava, Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu juhatuse esimees

Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu arvates on sellist organisatsiooni, nagu loodav Eesti Liha, vaja. Selge on see, et kõiki tootjaid nagunii ühe mütsi alla ei saa, kuid koos turundades on võimalik vähemalt lambalihal saavutada varustamise stabiilsus. Lambakasvatuse mahtusid arvestades ei ole iseseisvalt tehtavad investeeringud majanduslikult mõistlikud. Seega suudaksime Eesti Lihaga liitudes just investeerimisel suurema võimekuse saavutada.

Selleks, et Eesti lihatööstused kasutaksid rohkem kodumaist toorainet, on ainuke vahend kvaliteet. Liha töötlemisel vähem väärtuslik osa on võimalik kasutada (müüa) näiteks vorsti toorainena.

Ma ei usu, et praegune kriis suudaks tootjate ja tarbijate koostööd suurendada. Pigem on kvaliteetsema liha hind langenud, sest jaekaubanduses väärt lihatükke väga kallilt ei müü.

Lambaliha isevarustatuse tase on statistikaameti andmetel ligi 75%, kuigi igapäevaselt lambaliha poes ei leia. Meie soov on, et kui Eesti inimene soovib kodumaist lambaliha, saab selle üldjuhul kauplusest kätte.

Kommentaar: Koostööd saab enim mõjutada tarbija nõudlus

Jane Mättik, Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuse esimees

Vajadusest tõhusama koostöö järele ja et ükski väikesemahuline tootja üksinda kaugele ei jõua, on kindlasti kõik aru saanud. Seega julgen väita, et erinevate lihatootjate sektorite parema tuleviku nimel on koondumist ja tugevamat koostööd Eesti Liha kaudu vaja. Loodan, et suurem osa meie liikmetest võiksid vastata loodava organisatsiooni põhikirjalistele nõuetele ja olla huvitatud ühistulisest koostööst.

Tuleb üles leida ühishuvid

Mil moel saaks Eesti Liha meie toidutööstusi mõjutada, et nad hakkaksid rohkem kasutama kodumaist toorainet? Eesmärk on ju koostöö ning tootjate ja tööstuste vahel tuleks üles leida kohad, kus huvid kattuvad. Kvaliteedikavad ja kvaliteet, kodumaisus, tooraine jälgitavus, lühike tarneahel ja keskkonna jalajälg peaksid olema need, mis suunavad koostööle.

Enim saab mõjutada tarbija nõudlus. Siin saab tootjaorganisatsioon teha teadvustamise tööd, millised on odava liha tootmise praktikad maailmas ‒ kas tarbija tahab süüa odavat liha, mille tootmiseks raiutakse ja põletatakse vihmametsi või kurnatakse muul moel keskkonda. Teades, mis toimub Brasiilia, Argentiina ja muudes Pampa piirkonnas asuvates riikides, on meie kohalik lihaveiseliha tootmine ka ilma mahetunnustuseta mahedast mahedam ja keskkonnasõbralikum.

Kui tarbija erinevusest aru ei saa, on igasugune halvustav näpuga näitamine meie loomakasvatuse suunal silmakirjalikkus ‒ meie käest nõutakse keskkonna jalajälje vähendamist, mis võrreldes teiste riikidega on niigi väiksem, kuid samas pannakse poeletilt välismaist liha ostes pea liiva alla.

Veiselihaga isevarustatus on Eestis alla 100% ja imporditakse rohkem kui eksporditakse, lisaks näitavad andmed, et importlihal on kõrgem hind ‒ me maksame väärindamise eest oma naabritele. On ka ülemaailmne surve punase liha tootmise vähendamisele, mis annab ju selge suunise, et toota tuleb mitte kvantiteeti, vaid kvaliteeti.

Iga kohapealt ostetud lihakilo annab sissetuleku kohalikule farmerile, mis aitab tal ellu jääda. Mulle meenub Iirimaal kasutatav skeem, kus ääremaal elavatele tootjatele maksti suuremaid toetuseid, et nad saaksid ise hakkama ja suudaksid ka toota, mitte ei tuleks linnadesse sotsiaalabi paluma.

Vaja on ka poliitilisi otsuseid

Kui me soovime, et säiliks meie kodumaised tootjad, siis just sellist poliitikat tuleks edaspidi rakendada, see peaks olema poliitiliste otsuste eesmärgiks. Heast tahtest jääb suuremale koostööle lootmisel väheks, vaja on oluliselt tugevamalt kodumaisele toormele ja selle mahu kasvatamisele suunatud tegevusi ka poliitilises võtmes. Heaks näiteks oli üsna COVID-i alguse ajast see, et piiridel olid paika seatud prioriteedid, et esimesena ja kiiremini lubatakse üle kaubaautod, sh importtoorainet transportivad masinad, et meie tööstustel elu seisma ei jääks… Ükski tööstus ei suurendanud kokkuostumahtu kohaliku veiseliha baasil.

Eesti suudaks end kindlasti varustada kvaliteetse lihaga ja suudaks seda ka väärindatuna eksportida, et hoida raha ja maksud kodus, mitte ei sõidutaks neid näiteks Lätti.

Kommentaar: Võtmeküsimus on tooteahela läbipaistvus ja koostöö

Lembit Lepasalu, Väino Poikalainen, MTÜ Eesti Lihaklaster

Eestil on lihatoodete osas isevarustatuse potentsiaal olemas. Kui loodav organisatsioon Eesti Liha suudab tooteahela (liha tootmine, liha töötlemine ja lihatoodete turustamine) korralikult käivitada, laheneks isevarustatus suhteliselt valutult.

Toidu tooteahel koosneb neljast osast, mille moodustavad toorme tootmine, toorme töötlemine, kaubandus ja tarbimine. Liha toote­ahela toimimisele annavad kõik lülid olulise panuse, kuid lõpp­hinnangu tööle annab tarbija, kelle rahaga hüvitatakse tooteahela kulud ja kasum. Kasum on mõistlik tooteahela üleselt suunata neisse ahela lülidesse, mille abil on võimalik tõsta nende toimimise efektiivsust ja see võimaldaks suurendada liha tooteahela mahtu.

Protsessi eeldus on koostöö toormetootjate, töötlejate ja turustajate vahel, mis tähendab läbipaistvust eri lülide tegevustes nii kulude kui ka tulude osas. Kui Eesti Liha võtab tooteahela juhtimise (korrastamise) oma eesmärgiks, siis Eesti Lihaklastri liikmed oleks kindlasti Eesti Liha partnerid.

Kuidas saaks Eesti Liha me toidutööstusi mõjutada, et nad hakkaksid rohkem kasutama kodumaist toorainet? Suuremad lihatööstused (Rakvere, Valga) on välja arendanud oma tooteahela, mis on nende kontrolli all alates toormetootmisest kuni müügini. Juurde ostetakse spetsiifilist puudujäävat lihalõikuse välismaist saadust. Saaks ka nii, et kasutataks kohalikke lihalõikuse saadusi. Aga siis muutub probleemiks, mida teha rümbast üle jäävate lihalõikussaadustega. Seega on keeruline mõjutada suuri lihatööstusi kasutama kodumaist tooret, mis tuleb väljastpoolt nende toormebaasi.

Eesti loomakasvatajatele võiks olla lahendus oma töötlemisbaasi loomine, kus väärindada kogu lihakeha. Kindlasti tuleb arvestada hoiatava eeskujuga, milleks oli pankrotistunud TÜ Eesti Lihatööstus. Hea idee ei toiminud, kuna puudus läbipaistvus tooteahela eri lülide ja osanike vahel. Ka sai määravaks lihatöötlemise aluspõhimõtete eiramine.