Kobras – looduse ümberkujundaja

Tammiga paisutatud vesi ujutab üle nii põllumaid kui ka metsi ja vabatahtlikult kobras oma ehitist maha ei lõhu. Kuidas siis leida lahendus?

Koprarikas Eesti

Kobras on meie suurim näriline, kehapikkusega umbes meeter, kaaluga ligi 30 kilogrammi. Kuigi praegu on kobras meil üsna levinud loom (hinnanguliselt elab Eestis 2020. aastal 3000‒3250 kopra pesakonda ehk 12 000‒13 000 isendit), on meil olnud ka koprata aegu.

Kuigi kopraluid on leitud paljudest muistsetest asulakohtadest, suudeti küttimisega muuta kobras meie aladel juba 18. sajandil haruldaseks loomaks. Koprauurija Nikolai Laanetu andmetel oli viimast kobrast Eestis nähtud 1841. aastal. Kobras taasasustati Eestisse 1957. aastal.

Kobras on täielikult taimetoiduline, suvel sööb ta rohttaimi (nõges, pilliroog, angervaks, vaarikas jne), talvel lehtpuude koort ja noori oksi. Et pääseda ligi puude noortele okstele, mis tavaliselt asuvad puu ladvaosas, langetab ta neid oma tugevate, peitlitaoliste ja pidevalt kasvavate hammaste abil. 5–7 cm läbimõõduga haava langetab kobras kahe minutiga.

Langetatud puul hammustavad nad küljest oksad ja tükeldavad need. Osa oksi söövad nad kohapeal, osa veavad ära või parvetavad oma koopa või tammi juurde. Järele jäävad iseloomuliku kujuga känd ja laastud. Tammi ehitab kobras selleks, et veetase tema elupaigas tõuseks. Vesi kaitseb urgu või kuhilpesa looduslike vaenlaste – huntide, karude, ilveste – eest.

Kopratammid võivad olla üsna väikesed, aga vahel ka väga pikad. Eesti teadaolevalt üks pikemaid kopratamme valmis 2018. aastal Läänemaal Esna allikate juures, kuhu koprad rajasid 95,5 meetri pikkuse tammi. Maailma pikim kopratamm asub Kanadas ja on 850 meetri pikkune.

Inimene ja kobras

Inimese ja kopra suhted on olnud segased – sadu aastaid tagasi hinnati kopra liha, nahka ja nõret, praegu pööratakse põhitähelepanu kopratammidele. Koprad võivad oma tegevusega ujutada üle inimeste kodusid, haritud maid ja majandusmetsa, tekitades nii majanduslikku kahju. Kõigest paari aastaga võib üks koprapere põhjustada metsa hävimise sadade hektarite ulatuses, sest enamik puuliike ei talu mulla püsivat liigniiskust või juurestiku püsivat vee alla jäämist.

Ka mõjutavad koprad kalu, takistades nende liikumist kudemispaikade vahel. Suurt majanduslikku kahju tekitab kobraste elama asumine kuivenduskraavidesse. Lisaks sellega kaasnevale naabruse põllu- ja metsamaade veerežiimi halvenemisele rikub see ka kuivendussüsteemi, mille taastamine on kulukas. Kobraste poolt teeäärsete kraavide või ojade kallastesse uuristatud käigud võivad muuta tee liiklusele läbimatuks.

Kuidas kobrast tõrjuda?

Kopra tõrjumine mittesobivatest elukohtadest, peamiselt kuivenduskraavidest, pole kerge töö. Samas on see hädavajalik, eriti maaparanduskraavide puhul, mille korrashoiu kohustus on seadusega sätestatud. Metsanduskonsulent Ülle Läll soovitab tegeleda esmalt ennetustööga. „Pidevalt tuleks maaomanikul jälgida kuivenduskraave ja kohe, kui kobras hakkab sinna elama asuma, tuleks ta sealt välja püüda. Kui koprad on jõudnud juba tammi ehitada, siis selle lõhkumine ei aita. Kobras parandab tehtud augud tammides väga kiiresti ära ja nii võibki seda lõhkuma jääda. Ka on kopratammid nii tugevad, et vahel inimjõust lõhkumiseks ei piisagi ja tuleb kasutada masinajõudu. Selleks peab aga traktor või metsamasin pääsema tammile lähedale.“

Lälli sõnul on väga oluline maaomanike koostöö, seda nii naabrite vahel kui ka põllumaade puhul omanike ja maarentnike vahel. „Mingil määral aitab kopraid eemal hoida ka see, kui kraavikaldad on lehtpuuvõsast puhtaks tehtud. Aga kui tekivad vaidlused, kas seda tööd peaks tegema maaomanik või maarentnik, siis võib see jääda tegematagi. Samuti on väga vajalik hoida puhtad metsateed ja -sihid, sest ka jahimehed vajavad kobraste väljapüügiks ligipääsu.“

Kindlasti soovitab Läll maaomanikel võtta kopratammi leidmisel ühendust metsaühistu või jahiseltsiga. Sealt saab asjatundlikku nõu, mida edasi teha.