Ambitsioonikate kliimaeesmärkide seadmisega on Euroopa asunud uuele kursile. Liikmesriikidele, sealhulgas Eestile, toob see kaasa nii mitmeidki keerulisi ülesandeid.
„Kindlasti ei tohiks asetada ebasoodsasse olukorda liikmesriike, kes juba praegu majandavad teistega võrreldes keskkonnasõbralikumalt. Nii näiteks on Eestis taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamine juba praegu teistega võrreldes tagasihoidlik. Nende kasutamise vähendamine ühtse protsendiga mõjutaks olulisel määral saake ja maakasutust. Täiendavate piirangutega koondub põllumajandustootmine intensiivselt üksikutesse piirkondadesse. Sellise olukorra vältimiseks tuleb strateegiate elluviimisel rakendada liikmesriigikeskset lähenemist,“ ütles endine maaeluminister Arvo Aller roheleppe kohta.
Enne koguseliste eesmärkide kirjeldamiseni jõudmist astun korraks sammu tagasi, et visata pilk roheleppe sünnile.
Euroopa uus kurss
Rohelepe sündis olukorras, kus järjest keskkonnateadlikumad kodanikud üle Euroopa olid hakanud kahtlema, kas praegused jõupingutused kliimamuutuse, reostuse ja elurikkuse kahanemise piiramiseks on olnud piisavad. Kahtlused viisid inimesed tänavatele ja mitmete Euroopa riikide tipp-poliitikud ei saanud kujunenud hoiakuid enam ignoreerida.
Roheleppe kõige silmapaistvamad eesmärgid on seotud kliimaga. Neist kõige olulisemad on kliimaneutraalsuse saavutamine Euroopa Liidus aastaks 2050 ja 2030. aasta kliimaambitsiooni tõstmine.
Rohelepe ei pea tagama ainult kliimaeesmärkide täitmise, vaid ka selle, et looduskapitali kahanemine peatub ja elurikkus hakkab tasapisi taastuma. Roheleppes on selle kohta vähe detaile, kuid praeguseks on esitletud ka uut elurikkuse strateegiat. Kuna üks suurimaid elurikkusega seotud mureallikaid on maakasutus, tuli koos elurikkuse strateegiaga ka algatus „Talust taldrikule”, mille eesmärk on tagada Euroopale õiglane, tervislik ja keskkonnasõbralik toit. Kuigi algatused on erinevad, on nende eesmärgid üsna tihedalt läbi põimunud.
Maakasutuse puhul on suunda näitavaks eesmärgiks võetud, et keemiliste ja kõige ohtlikumate taimekaitsevahendite kasutamist vähendatakse poole võrra, neljandik EL-i põllumaast läheb mahepõllumajanduse alla, istutatakse kolm miljardit uut puud ja biomassi kasutamine energeetikas vaadatakse uute kliimaeesmärkide valguses üle.
Euroopa Komisjoni suunda näitavatele eesmärkidele on liikmesriigid reageerinud. Eesti valitsus kujundas oma seisukohad „Talust taldrikule” strateegia eesmärkide kohta 13. oktoobril 2020. Mh leiti, et keskenduda tuleks taimekaitsevahenditega seotud riskide vähendamisele ja asjakohastel juhtudel kogustega seotud eesmärkidele, ning seda eelkõige EL-i tasandil.
Õiguslikult siduvad eesmärgid?
Nüüd võiks küsida, kas maakasutusega seotud eesmärgid ehk riskide vähendamine ja taimekaitsevahendite kasutamise vähendamine poole võrra saavad olema õiguslikult siduvad või mitte?
Selle aasta jaanuaris avaldas Euroopa Kontrollikoda aruande, milles jõuti järeldusele, et komisjon ei ole suutnud taimekaitsevahendite mõjusid ega riske piisavalt mõõta ega vähendada, kuna puuduvad sobilikud andmed. Volinik Kyriakides on tunnistanud: „Jah, me peame parandama andmete kvaliteeti ja lahendame seda probleemi statistika määrusega.“ Andmed andmeteks, kindlasti on vaja andmete kogumise reeglid üle vaadata, ent need ei too iseenesest kaasa taimekaitsevahendite kasutamise vähenemist. Kuidas planeeritakse eesmärk ellu viia?
Eriti ohtlikud pestitsiidid
Esiteks peab komisjon eriti ohtlike pestitsiidide all silmas toimeaineid, mis on asendust vajavate toimeainete nimekirjas. Näiteks on selles nimekirjas epoksikonasool (Eestis müüakse toodet Allegro Super), imasamoks (Clevaro) või metkonasool (Caryx). Kokku on selles nimekirjas 71 heakskiidetud toimeainet, mis on määratletud kui asendust vajavad toimeained. Eesmärki silmas pidades võib see viia olukorrani, kus liikmesriik ei anna taimekaitsevahendi luba tootele, mis sisaldab asendust vajavat toimeainet, kui on olemas mõni muu alternatiiv taimekahjustaja tõrjeks.
71 pestitsiidides sisalduvat toimeainet on määratletud eriti ohtlikena ja need tuleb asendada millegi muuga.
Teiseks peab komisjon vähendamise all silmas riskiindikaatori vähendamist. Pestitsiidide säästva kasutamise direktiivi muudatuste kohaselt pidid kõik liikmesriigid nägema oma õiguses ette taimekaitsevahenditega seotud riskinäitajad, mis näitavad trendi kulgemist.
Eesti riskinäitaja suureneb
Riskinäitaja põhineb turule lastud taimekaitsevahendites sisalduvate toimeainete koguste kohta kogutud statistikal, mis on seotud kaaluteguriga. Kui EL-i ühtne riskinäitaja osundab suhteliselt positiivsele suunale ehk taimekaitsevahendite kasutamisest tuleneva ohu vähenemisele 17% ulatuses võrreldes referentsperioodiga 2011‒2013, siis Eesti riskinäitaja osundab taimekaitsevahendite kasutamisest tuleneva ohu suurenemisele 24% võrra.
Kuidas meil selline arv on tekkinud? Eesti riskinäitaja vedasid üles taimekaitsevahendite load, milles on asendamisele kuuluvad toimeained ja väljastatud eriload. Kuivõrd EL-is on saavutatud võrdluse aluseks olevatel baasaastatel 2011‒2013 ja edaspidi kuni aastani 2017 taimekaitsevahendite kasutamisest tuleneva ohu vähenemine, siis teeb see aastaseks vähenemiseks 4%. Kui miinus 50% eesmärk jagada aastani 2030 ära viisil, et aastas tuleb vähendada koguseid 4% ning baasväärtuseks võetakse aastate 2015‒2017 keskmine, tuleb matemaatiliselt 2028. aastani 12 aastat. Seega 12 x 4% = 48%.
Kokkuvõttes viib rohelepe taimekaitse seisukohast järgmiste valikuteni: tähtis on, kuidas üks vili järgneb teisele, kui terve on seeme, kui haiguskindel on sort ja milline on mulla tervis. Samas vähendada igal aastal 4% koguseid ja riske on äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu, arvestades Eestis turule lubatud toimeainete arvu ning senist taimekaitsevahendite kasutamise taset põllumajandusmaa hektari kohta.
Loe veel Maaeluministeeriumist Evelin Hillepi ülevaadet, millised võimalused on põllumeestel, kui glüfosaadi kasutamise lõpp saabub vähem kui kahe aasta pärast, kuid sama tõhusat alternatiivset taimekaitsevahendit ei paista veel kusagilt.
