Kõik räägivad rohepöördest. Euroopa Komisjonist tuleb roheleppe egiidi all uusi strateegiaid ja algatusi nagu Vändrast saelaudu.
Rohepöörde ja kliimaneutraalsuse on prioriteediks seadnud ka hiljuti võimule tulnud Eesti valitsusliit. Poliitilisest ambitsioonist puudu ei jää – kiiremini, rohkem, veelgi rohelisemalt… Lõpuks aga on rohepöörde eesliinil ettevõtjad, meie põllumehed ja toidutootjad, mitte poliitikud.
Roheline mõtlemine on põllumajanduse lahutamatu osa. Ilma selleta kurnaksime mullad, reostaksime vee ja ümbritseva keskkonna. Kui seame aga n-ö baaskeskkonnahoiust ambitsioonikamad eesmärgid, siis sellised muutused peavad ettevõtete jaoks olema ka majanduslikult teostatavad. Ideaalis peaks tarbijad suutma kinni maksta ühiskonnalt toidutootjatele esitatavad nõuded. Praktikas ei saa aga avalike hüvede kompenseerimisel hakkama toetusteta.
Lähiaastatel saabki ülioluliseks, et nii praegu muutmisel olevas maaelu arengukavas kui ka alates 2023. aastast rakendatavas ÜPP strateegiakavas oleks tagatud piisavad vahendid keskkonnainvesteeringuteks ja rohe-eesmärkide saavutamiseks. Möödapääsmatu on arengukavas selgete prioriteetide seadmine, mis aitavad ellu viia rohe- ja biomajanduse tuleviku seisukohalt mõjusaid tegevusi.
Odav poehind maksab kätte
Aga ikkagi. Riigi tugi on vaid rohepöörde üks tahk. Üldiselt teame, et 80% Eesti põllumajanduse sissetulekutest ei tule mitte toetustest, vaid turult. Selles kontekstis panevad pehmelt öeldes kulmu kergitama mitmete poekettide kampaaniad, mis kuulutavad toiduainete „odavdamisest“. Ühiskonna ees seisvate kliimamuutuste ja rohe-eesmärkide valguses tundub lausa skandaalne, et seni tihti kaubanduskampaaniates kasutatud märkimisväärselt nüansirohkem sõna „soodne“ on justkui ajaloo prügikasti lennanud ja asemele on tulnud igasuguse tõlgendusruumita sirgejooneline sõna „odav“.
Toidutootmise jätkusuutlikkus on kõikide tarneahelas osalevate ettevõtete ühine vastutus. Kui väärtusahela tipus peetakse hinnasõda, siis ei saa eriti hästi käia ka esmatootmisega tegelevate ettevõtjate käsi. Mitmed kaupluseketid on langetanud piima hinna 34‒35 sendile. Selline hind annab tarbijatele täiesti vale arusaama piima ja toiduainete tegelikust väärtusest. Piimatootmise omahind Eesti piimafarmides on keskmiselt 30 senti, koos käibemaksuga 36 senti. Enne kui piim poeletile jõuab, tuleb see laudast tööstusesse transportida, töödelda, pakendada ja kauplustesse viia. Seega ei saa piima õiglane jaehind kindlasti olla nii madal.
Rohepööre jõuab me rahakotti
Kuigi odavtoidu probleem on palju laiem, siis piima hind on ilmekas näide sellest, kuidas tarbijatelt küsitav hind on langenud madalamaks tootmise omahinnast. See, et tarbijad raha loevad, on inimlik.
Tarbijad peaksid siiski tasapisi hakkama harjuma, et rohepööre pole midagi abstraktset ja see hakkab päriselt mõjutama meie kõikide rahakotti.
Rohepööre peab kaasa tooma toiduainete hinnatõusu, vastasel korral pole keskkonna- ja kliimapoliitika eesmärkide saavutamine mõeldav.
Põllumehed, toidutööstused ja kaupmehed sõlmisid 2018. aastal kauplemise hea tava kokkuleppe, mille eesmärk on suurendada ausust, usaldust ja koostööd toiduainete tarneahelas ning tagada tarneahela efektiivne toimimine. Heade tavade kohaselt tuleks alati arvestada nii tarbijate huvide kui ka tarneahela üldise jätkusuutlikkusega. Küll aga ei saa olla vastutustundlik tegutsemine, kui tarneahela alguses olevad põllumajandustootjad seisavad silmitsi raskustega tootmiskulude katmisel.
Odav toit ei võimalda teha tootmise nüüdisajastamiseks ja keskkonnahoidlikumaks muutmiseks vajalikke investeeringuid, samuti tagada ühiskonna poolt põllumeestele esitatavate uute nõudmiste täitmist.
Põllumajanduse rohepööret odava piimaga ei saavuta!
